1.
Tom saabus tööpostile varem, kui oli esialgu plaaninud. Ta nõjatus poe sissekäigu kõrval aeglaselt vastu seina, suskas võtme lukuauku ja vajutas nuppu, mille peale turvavärav kägisedes ülespoole kerima hakkas. Mehe mõttemaastikul uimlesid unistus tassitäiest kangest kohvist ja tõdemus, et kõik ta ümber on turvaliselt tuttav. Võib-olla liigagi tuttav. Ärgates oli ta surunud näo patja, püüdes tuimestada õõnest tuigatust kopsude vahel, mis aeg-ajalt kõhtu kiirgas. Tom oli otsustanud uskuda, et rindkeres üha tihedamini märku andev ebamugavustunne on pigem mõni agressiivne haigus või viltu kasvanud arter, selmet endale tunnistada inimlikku üksindust, mis tema siseelundite vahel end üha kodusemalt tundis.
Turvavärav tõmbus pauguga kerra ja mees astus poeruumi. Lülitiklõpsu peale sähvatas ruum heledaks, sissepääsu kohal rippuv luminofoorlamp särises kahtlaselt ning lõi põlema mõni sekund teistest lampidest hiljem. Paistis, et ajapuhver elektriku tellimiseks oli otsa saamas. Siinivalgustite vihud peegeldusid tagasi Tomi heledalt triiksärgilt, kui ta vitriinidest möödus. Ta vajus ühele toolile müügilaua taga ja jäi lage imetlema. LEDreklaamtahvlitel plinkivad sooduspakkumised loopisid lakke värvilisi laike, mis voolasid seejärel otsekui Dalí pintsli otsast mööda seinu allapoole. Värskeima soodusklipi sädelus (TOO
OMA VANA VAHVLIMASIN TAGASI, KINGIME UUE OSTULE KAASA PUDELI ŠOKOLAADISIIRUPIT!) meenutas diskokuuli.
Tom muigas, virtuaalmaailma ahvatluste keskel meenusid talle kooliaegsed tantsupeod. Ta nautis tänapäeva tehnoloogiat väga.
Endine kooliõde oli eelmisel õhtul lisanud internetti meela pildi, mille peale mees oli vajutanud reaktsiooninuppu „meeldib”. Ka oli ta vaadanud pilti kauem, kui sündsus lubas, justkui lootes, et naine voogab ekraanipikslite vahelt tema kõrvale voodisse. Ta oleks vajutanud ka valikule „armastan”, kuid see sõna tekitas temas sügavat ebamugavust. Isegi kui see ebalus kõrvale jätta, poleks mehe valik paljude teiste meeste ohtrast südametevoost pildi all välja paistnud.
Digitaalse kella seierid Tomi randmel lähenesid seitsmele, kui ümbritsevast maailmast kostvad üksikud sammud asendusid siseraadio sahinaga ja kõlas karune meeshääl.
„See pala on sulle, mu armas!” kaikus üle tühja kaubanduskeskuse, misjärel kuuldus kõlaritest klassikaline muusika.
Nii oli igal hommikul. Esimene lugu oli alati sama. Kui Tom tehnikapoodi tööle asus, ärritasid Siseraadio Mees ja tüütu klimberdamine teda kaks nädalat jutti, ent seejärel hakkas ta klaveripalaga harjuma. Aasta hiljem oli ta võimeka nutirakendusega välja selgitanud, et armsamale mängitava ning nüüdseks kõrvaussi staatusesse jõudnud pala nimi oli „Gymnopédie No. 1” ja selle autor prantslane Erik Satie. Teised lood kiikusid melanhoolia ja nostalgia vahel kuni kella kaheksani, mil avas uksed toidupood ja muusika läks hetke pealt üle mažoorsetele nootidele. Tujuküllane taustamuusika jätkus kuni õhtuse sulgemiseni välja. Pärast kaubanduskeskuse väikepoodide tööpäeva lõppu mängis Siseraadio Mees romantilisi palasid, uue lemmikuna kajas igal õhtul
Elton Johni „Sacrifice”. Tom polnud Siseraadio Meest kordagi
kohanud, kuigi oli muusikapoodi korduvalt külastanud ja esimesel korral teenindajalt küsinud, kes keskuses taustamuusikat mängib?
„Ah, on üks tüüp,” mühatas rastapatsidega naine ja pööras pilgu tagasi telefonile, mille Tom talle nädala eest müünud oli.
Tundus, et salapärane plaadikeerutaja pesitses vinüülide vahel ja ilmus sealt siseraadio eetrisse vaid enne keskuse avamist ja pärast õhtust sulgemist.
Satie kujutlusvõime küpsed noodid imbusid ruumi kõigisse pragudesse ja Tom avas mobiilis veel korraks kooliõe pildi. Mehe pöial peatus südameikooni kohal naise figuuri all. Sotsiaalmeedia reaktsiooninupukesed näisid mannetud andmaks edasi seda, mis toimus mehe igatsust täis kehas. Oleks ta prantslane, oleks ta teda vallanud tundest sümfoonia kirjutanud.
Mees asetas telefoni ohates lauale ja lubas endale, et kirjutab naisele pärast tööd lühikese, kuid kindlasti humoorika tervituse. Võib-olla sellest, kuidas nende geograafiaõpetaja tuuleiilis paruka kaotas. Klientidele uudistamiseks välja pandud telefone lapiga puhastades üritas Tom meelde tuletada teisi õpetajaid, keda lähenemiskatses peibutuseks pakkuda. Taustal kostev Bach oli nii kurb, et mehele meenusid vaid kurjad kortsus tädikesed, kes ei mõjunud just tugeva flirdimaterjalina.
„Ta on sel nädalal kuidagi eriti kurvameelne, kas sa ei leia?” sekkus viiulihelide vahele äkitselt turvamehe küsimus.
August oli tüsedavõitu lühikest kasvu rõõmsameelne härrasmees, keda Tom ei kujutanud kuidagi ette pätile järele jooksmas. Tundus, et mehe eesmärk kaubanduskeskuses oli pigem ennetada kui päästa. August oli lapsepõlves hella südamega poiss, kes ei teinud kellelegi liiga. Ta püüdis klaaspurgiga kinni kõik tuppa eksinud putukad ja tundis suurt rõõmu, et sai pakkuda neile tasuta transporti tagasi värske õhu embusse. Sestap harjutas
ta praegu kodus igal õhtul peegli ees tõsise näo tegemist, et täita töölepingus esitatud nõuet – mõjuda distsiplineerivalt. „Nii väsitav on tõsine olla,” tõdes ta kord Tomile. Vennapoeg oli ta lahkelt kaubanduskeskusesse tööle võtnud ja tema eas ei olnud paslik lahketest pakkumistest keelduda.
„Hommikust, August! On jah kuidagi nutusem nädal. Ei tea, kes ta vinüüle torkis?” nõustus Tom, tõstes tervituseks käe. August lõi sõbrale tugeva patsu, naerukurrud ta silmade ümber süvenesid ja vitriinlampide valgus tulitas ta ninal, nagu kiiranuks see mehest endast. Hella südamega poisil oli olnud elu jooksul vähe inimsoost kamraade, mistõttu sõprust Tomiga hindas August otsekui taevalikku kingitust. Nende igahommikune viie viskamine kinnitas põlvkondade erinevustest hoolimata väekat vendlust.
„Kuidas Juulil läheb?”
Turvamees hakkas küsimuse peale näost punetama ja sikutas üle söakalt eenduva kõhu allapoole kampsunit, mille rinnal kriiskas turvafirma nurgeline logo. Juuli oli esoteerikakaupluse punaselokiline juhataja. Särtsakas daam, kelle poe magus viirukilõhn oli aeglaselt, kuid kindlalt pugenud Augusti kampsuni nurgelise logo all pesitsevasse südamesse. Naise nimi ei olnud Juuli, kuid Augusti aasimiseks kutsus Tom teda just niimoodi. Pealegi, juba Gregoriuse kalendris on augusti püha kohus järgneda juulile.
Turvamees ei teinud Tomi nöögist väljagi, ta oli üha enam veendunud, et punapäine graatsia pani talle loitsu peale, kui ta paar kuud tagasi julges daamile mainida, et temasugune ilus naine ei peaks erivajadustega inimeste tualetti kasutama. Naine sähvatas tuliselt vastu, säde silmis säramas, et tema erilised vajaduse asuvad seespool, ja sellest hetkest peale polnud August
enam endine. Viimasel ajal hakkas ta isegi eskalaatoritest vabatahtlikult üles astuma, lootes peagi tõsta püksirihma pandla augu võrra sissepoole.
Tom muigas turvamehe õhetavate põskede peale rahulolevalt. „Sa pead ükskord sinna poodi sisse astuma! Me teame mõlemad, et ainsad poed, mida sa ei külasta, on pesupood ja tema pood. Pesust rääkides, tule vaata seda!” Mees võttis laualt mobiili ja kooliõe kumerused voolasid hetkega volüümikalt üle Super Retina XDR-ekraani. August haaras taskust kulunud prillitoosi ja sättis vanamoelised okulaarid ninale. Ta peaaegu võpatas, kui ekraani fookusesse sai.
„OH SA!” hüüatas turvamees ja liigutas mobiili oma käes lähemale ja kaugemale.
„Vaata seda!” lisas Tom, keerates telefoni vertikaalseks, nii et kooliõe ilu oli nüüd poole suuremalt näha. Augusti suu vajus ammuli. Pärast hetkelist tardumist tabas teda piinlikkustunne ja ta ulatas tehnikavidina kohmakalt kiirustades kaaslasele tagasi.
„Ma ei tea, kas talle „armastan” panna, võib-olla on liiast. Mõtlen, et algatuseks müksan teda või saadan lühikese sõnumi,” seletas Tom, telefoni lauale tagasi asetades. August oli segaduses.
„Müksad teda? Naistega peab ometigi hell olema!”
„See on selline tehniline võte, millega saab naise tähelepanu, ilma et oleks ohtu end lolliks teha! Ma arvan, et sa müksaks ka Juulit, kui laseksid mul sulle uue telefoni müüa selle nuppudega monstrumi asemel, mis jätab mulje, et sul on terve elu püksitaskus kaasas. Nagu prillitooski. Vaata, siin on selline õhuke masin, kuid tugeva korpusega, ja ekraan kannataks su töntse sõrmi ka,” viitas Tom vitriinile, kus seisid reas uhked telefonid otsekui missid iludusvõistlustel. Ta oli terve aasta proovinud
turvamehele uut telefoni müüa, kuid tulutult. August hoidis vanast kinni, sest ta oli mees, kes armastas tuttavlikku turvalisust.
Ehkki Tom vahetas telefoni alati välja, niipea kui uus mudel müügile jõudis, meeldis ka talle turvalisus. Nimelt oli tal ammu välja kujunenud tuttavlikult turvaline seisukoht, milline on tema jaoks õige naine ja ta hoidis sellest seniajani kinni. Paraku vahetusid õiged naised sama tihti kui telefonid, sest alati ilmus välja keegi, kes näis veelgi õigem. Veelgi säravam ja uhkem, seekord siis kooliõde.
Siseraadio Mees oli klassikatunni lõpetanud ja läinud sujuvalt üle helgemeelsele džässile, mis äratas tukastusest ülejäänud kaubanduskeskuse. Turvamees aga keeldus jätkuvalt uuenemast, samuti esoteerikapoodi sisse astumast, kuid teise korruse kohvikust oli ta nõus kohvi tooma küll. Nad käisid vahel Tomiga seal ka hommikust söömas, sest erinevalt teistest einestamispaikadest olid Guido Cafè hinnad taskukohased ja toit mõnusalt kodune. Tom ulatas Augustile paberkupüüri, ent turvamees raputas pead, millele järgnes igakordne sõnalahing.
„Las seekord maksan mina! Ma olen ikkagi juhataja, las ma siis ka tunnen end sellisena!” korrutas Tom, kui ta Augusti poest välja lükkas. Muheldes jälgis ta turvameest, kes saksofonisoolo saatel kaugusse kõndis – nii väärikalt, kui kõht lubas. Kas ta näis natuke nagu kõhnem? Seejärel peatus Tomi pilk tehnikapoe vastas asuval pisemal ruumil, kuhu ükski äri pidama ei jäänud. Mõned kuud müüdi seal lambavillast lõnga, seejärel eksklusiivset hallitusjuustu, mille lõhn sundis lõpuks ringiga poest mööduma, ja viimaks tuli sokipood, kus kõigil eksemplaridel olid talla all ümmargused kumminupsud. Tagantjärele tõdes omanik, et PIDURDAVAD VARBAD ei olnud poele just kõige õnnestunum nimevalik. Esimestel nädalatel kõik need ärid särasid, järgmistel vaikisid ja lõpetasid
seejärel priskete allahindlustega oma eksistentsi. Viimased kaks kuud oli poeruumi ees seisnud suur pilt naerusuise perega ja keskuse loosungiga „Uueneme sinu jaoks!”. Nüüd oli aga plakat kadunud ja klaasuksel võis näha lihtsas valges kirjas sõna LILLEPOOD ning lubatav lahtiolekuaeg: E–L 9–20. Ruum oli pime ja Tom nägi vaid iseenda peegeldust vastu jõllitamas.
„Vahi värki, pühapäeval ei töötagi. Kaua nad küll vastu ei pea!” sõnas ta õlgu kehitades enesele. „Kui nad just kullast kaktuseid müüma ei hakka,” lisas ta irooniliselt ja kõndis tagasi laual lebava telefoni juurde, sest selles kiirelt muutuvas maailmas ei olnud arukas ainsatki müksamist edasi lükata. „Armastan” vajutamiseks tal siiski julgust ei jätkunud.
Koos kuuma kohvi ja Augustiga saabusid tööpostile ka teised kolleegid, koridoris sahmis džässi saatel edasi tagasi järjest rohkem inimesi ja ametliku avamiseni oli jäänud kümmekond minutit. Hommik kulges seekord kiiresti, sest kuu algus tähendas tihedaid palgapäevi ja inimeste hüppeliselt suurenenud valmis olekut investeerida tehnilistesse vidinatesse. Tom oli müünud ühe sülearvuti ja kaks mobiiltelefoni, kui tema enese mobla püksi taskus vibreerima lõi. Puhkehetk kujunes ühtlasi võiduhetkeks – kooliõde oli teda vastu müksanud. Rahulolu venitas mehe õlad laiemaks ja pähe kihutasid mõtted sellest, kuidas ta hakkab sõitma piki pitsidega kaetud kurve, mida ennist telefonis esitleti.
Mõtteudust ärgates rändas Tomi pilk üle ruumi värskele lillepoele tema vastas. Selle klaasuks oli pärani, ukse toetamiseks oli põrandale asetatud suur valgetest õitest tulvil lillepott ja üks vaateaken oli seestpoolt täitunud roheliste puhmastega, mis varjasid ära suurema osa interjöörist. Teisel vaateaknal laiusid riiulitel madalamad potid, mille tagant paistsid kõrged klaasustega külmkapid lillede hoidmiseks. Korraks vilksatas ka ühe naise kuju, kuid Tomi kõrvale oli ilmunud töökaaslane ning läbilõige möödunud nädalavahetuse rabamatkast muutus sujuvalt oluliselt põnevamaks aruteluks mobiilside kehva leviala üle.
Selleks ajaks kui ta tagaruumis aruannet kirjutas, oli lillepood juba täiesti ununenud. Mehe mõtted tiirlesid ümber numbrite, mille vahele sekkusid aeg-ajalt meelad pilgud mobiiliekraanilt ja mälestus kohtunikust, kes koolidevahelisel ujumisvõistlusel selg ees basseini kukkus ja kellel oli ümber kere kollane pardipeaga ujumisrõngas, sest ta ei osanud ujuda. Just tema abil plaanis Tom, kui müksamine välja arvata, teha esimese sammu kooliõeni. Tühi kõht raskendas numbrite klapitamist, kuni mees viimaks näljapillile alistudes Exceli sulges. Tehnikapoest väljudes meenus talle uus lillepood. Mees jalutas aeglaselt mööda vaateaknast, kus valitses peamiselt roheline, ent kuna peale lillede kedagi ei paistnud, sammus ta edasi kohviku poole. Hetk hiljem jäi Tom järsult seisma ja astus tagasi vaateakna ette. Jah, ta oli õigesti näinud. Pisikesed kullast kaktused seisid nagu punnkõhtude ja piikidega sõdurid rivis riiulil ta nina ees. Tom põrnitses noid kunstiteoseid ja ehkki ta oli elus igasuguseid veidrusi näinud, polnud kullast kaktused talle veel silma alla sattunud. Seejärel tabas ta pilk ruumi sügavuses naist, kes seisis parasjagu seljaga tema poole. Võõra tumedad juuksed olid pikka punupatsi palmitud ja Tomi mehepilk arvutas kohe välja tundmatu naisobjekti parameetrid. Lühikesevõitu nagu August, kuid kõvasti ümaram kui kooliõde. Naine keeras end ringi ja asetas potitäie roosakate õitega lilli enda ette lauale. Patsist plehku pistnud juuksesalgud langesid ta näole, kui ta lillede kohale naaldus ja neid nuusutades silmad sulges. Tomile polnud pontsakad tüdrukud kunagi peale läinud, kuid tundmatust naisest õhkus midagi, mis mehe pilgu tema külge aheldas. Tom vaatas naist, korts endiselt kulmude vahel, siis kaktuseid, siis uuesti naist ja taas kaktuseid. Lõpuks jõudis ta järeldusele, et saabunud on järjekordne veidrik, ning jätkas oma teekonda Guido Cafè sealihašnitsli poole.
Elu oli jätnud Guido näole hulgaliselt jälgi: põskedele aknearmid, silmade ümber haralised naerukortsud ja kulmude vahele kaks tugevat kriipsu. Tom ei mõistnud, kuidas on võimalik omada korraga nii sügavaid mure- kui ka rõõmukortse, kuid kohvikuomanik võttis näomaastiku ise lühidalt kokku sedasi: „Olen elanud nii, nagu elukarussell täies ulatuses ette näeb. Hing tuleb kogemustest kortsu kogeda, mu poiss!” juhendas ta lahkelt Tomi. „Nii kortsu, et mitte miski ei suuda seda enam sirgeks triikida! See on päriselt elatud elu!”
Guido oli endale alati poega soovinud, aga kui ta oma naise liiklusõnnetuses kaotas, kaotas ta ka unistuse saada isaks. Ent tema hing leidis elu karmidest käänakutest hoolimata: võimaluse märkamatult oli Guido võtnud enda karuste tiibade alla pea kõik noored mehed, kes kaubanduskeskuses töötasid. Sooja lõuna juurde puistas kohvikuomanik kogenematutele kõrvadele rikkalikult elutarkusi, justkui paiknenuks kohviku laoruumis nende lõputu tagavara. Lõviosa kaubanduskeskuses töötavatest meestest käis tema kohvikus koduseid eineid pruukimas ja nii sai Guidost neile aastateks isafiguur, kellega hakklihakastme ja aurutatud porgandite kõrvale elu üle arutleda. Kohvikuomanik armastas nõuandvat rolli väga. Energilise kräsupea fototarvete poest saatis ta judotrenni, peene kondiga kahvatu noorsandi infoletist aga kunstikooli sisseastumiskatsetele. Toidupoe käru lükkaja suunas Guido raamatupoodi füüsikast tulvil lektüüri sukelduma, värskele turvamehele jutustas ujumise kasulikkusest kopsumahule, ja noorele suhtlemishirmus võtmemeistrile kinnitas veendunult, et kord avab too luku kõige ilusama naise südamesse. Maailm, mis igatses tarku ja sihikindlaid isasid, oli saanud kingituseks Guido, kes juhatas terve portsu mehi kõndima väärikuse teed, ilma et oleks
seda eneselegi teadvustanud. Seda kõike taskukohase šnitsli kõrvalt.
Tom keeras mobiili taas horisontaalasendisse, kui Guido ta kõrvale istus, ja pistis selle lauanaabri nina ette. Kohvikuomanik liigutas telefoni sõrmede vahel, tema habetunud näkku ilmus muie ja ta lükkas telefoni noormehele tagasi. Taustal segunesid kõlaritest kostva kontrabassi tumedad noodid teiste kohvikukülastajate jutuvadinaga.
„Kas see on sinu tulevaste laste ema?”
„Ah, mine metsa!” turtsatas Tom vastuseks, vajutas telefoniekraani kinni ja määris leivaviilule poolsulanud maitsevõid. Guido alaline vihje naistele kui tulevastele emadele hammustas noore mehe südant teravalt, kuid ta keeldus kategooriliselt seda tunnet nii endale kui ka kohvikuomanikule tunnistamast. Tom tahtis lihtsat, ilusat naist – kedagi, kellega on mugav koos olla. Erinevalt tehnikast polnud naised tema ümber kuigi palju lihtsamaks muutunud. Eriti selgeks sai see pärast esimest tutvumiskuud.
Guido naine armastas suhkruvatti ja aeglaselt langevaid lumehelbeid. Neil mõlemal oli selja taga üle neljakümne tiiru ümber päikese, kui saabus päev, mil nende pilgud üleküpsenud mangode kohal kohtusid. Naise šokolaadipruunide silmade helk lummas mehe üleni, nii et Guido surus sõrmed tahtmatult läbi käe alla jäänud mango õrnavõitu kesta. Purustatud vilja magusast lõhnast sai itsitus, itsitusest naeratus ja naeratustest said suudlused. Kuid hoolimata suurest soovist ja püüdlustest poega ei sündinud. „Ma lepin oma saatusega olla täna ise autojuht, armas!” hüüdis naine üle köögi, kui haaras autovõtmed ja lehvitas Guidole, kes talle jahuste sõrmedega õhusuudluse järele saatis. Saatusel aga oli naisele varuks libe lumine kraaviperv. Veel
viisteist aastat hiljem kõndis Guido mangodest ringiga mööda ning lubas endale kord kvartalis padjatäie pisaraid.
„Mida siis vallutusplaan ette näeb?” küsis kohvikuomanik toolileenile toetudes. Tom kehitas viimast šnitsliampsu läbi mäludes kahtlevalt õlgu. Pühkis siis suu punase salvrätiga puhtaks ja täpsustas:
„Ma arvan, et ma kutsun ta kohvile. Või veinile, kui hästi läheb.”
„Ja edasi?”
„Edasi tuleb loodetavasti sama pilt, mida sulle enne horisontaalselt näitasin,” vastas noormees end puhevile ajades.
Guido raputas muiates pead.
„Poiss, kunagi pead sa ka oma südamega naist kogema!”
„Mitte täna, Guits, mitte täna!” kinnitas Tom, tõusis laua tagant ja asetas tänades käe teise õlale. Guido vaatas kohvikust väljuvale Tomile järele, terav torge nimega „poeg” maandus otse tema sitkesse südamesse ja mees teadis, et on saabunud käesoleva kvartali nutupäev.
Tom astus vaikselt lillepoodi. Teda võttis vastu mitut tooni lopsakas rohelus. Sambla lõhn. Või oli see muru lõhn? Igatahes puges mehe ninasõõrmetest jõuliselt sisse millegi rohelise lõhn, kandes enese järel magusamat nooti. Kas oli see ehk lapsepõlvest tuttav nartsiss? Silmad haarasid tulpe ja mitte nii tuttavaid värvilisi õiemustreid tulpide ümber. Sigrimigrilised lillekimbud kulgesid mööda seinaäärt ja riiuleid, ühest välja ulatuv nõtke roots kõditas mehe kaela ja ajas selle sügelema.
„Ära kiusa!” porises mees enda ette ja lükkas agressiivselt lähenenud lõikelille eemale. Ümber pöörates märkas ta endal
pontsaka naise tühjavõitu pilku. Näitsiku kulmul oli arm, mistõttu ei saanud tema nägu just ideaalseks nimetada. Rääkimata ümaratest kehavormidest, mis mitte kuidagi ei mahtunud Tomi funktsionaalsesse maailmapilti. Ei pikku- ega laiupidi.
„Kas teil roose on?” küsis mees, lastes pilgul uurivalt mööda ruumi ringi käia. Et vastust ei tulnud, vaatas mees uuesti naist, kelle näost võis välja lugeda üksnes tülpimust.
„Ma küsisin, kas teil roose on? Punaseid näiteks,” kordas Tom. Seekord hoidis ta pilku naise silmadel. Sinised. Tühjad. Kuid siiski kurvad?
Täiesti ootamatult, üheainsa hetkega muutus tuim kivistunud nägu tormituuleks. Naine astus jõuliste sammudega leti tagant välja, tuli Tomi juurde ja suunas mehe käega osutades sõnagi lausumata ukse poole. Tom oli sellisest matslikust käitumisest nii jahmunud, et lasi end sõna lausumata poest välja visata.
„Mis see nüüd oli?” ahhetas ta koridoris ja keeras end uuesti naise poole. Viimane lükkas nagu buldooser põrandal seisva lillepoti ukse eest ära ja haaras ukselingi pihku.
„ME EI MÜÜ ROOSE!” sähvatas hääl dramaatiliselt üle koridori ja uks mehe nina ees tõmmati pauguga kinni.