1. Tom saabus tööpostile varem, kui oli esialgu plaaninud. Ta nõjatus poe sissekäigu kõrval aeglaselt vastu seina, suskas võtme lukuauku ja vajutas nuppu, mille peale turvavärav kägisedes ülespoole kerima hakkas. Mehe mõttemaastikul uimlesid unistus tassitäiest kangest kohvist ja tõdemus, et kõik ta ümber on turvaliselt tuttav. Võib-olla liigagi tuttav. Ärgates oli ta surunud näo patja, püüdes tuimestada õõnest tuigatust kopsude vahel, mis aeg-ajalt kõhtu kiirgas. Tom oli otsustanud uskuda, et rindkeres üha tihedamini märku andev ebamugavustunne on pigem mõni agressiivne haigus või viltu kasvanud arter, selmet endale tunnistada inimlikku üksindust, mis tema siseelundite vahel end üha kodusemalt tundis. Turvavärav tõmbus pauguga kerra ja mees astus poeruumi. Lülitiklõpsu peale sähvatas ruum heledaks, sissepääsu kohal rippuv luminofoorlamp särises kahtlaselt ning lõi põlema mõni sekund teistest lampidest hiljem. Paistis, et ajapuhver elektriku tellimiseks oli otsa saamas. Siinivalgustite vihud peegeldusid tagasi Tomi heledalt triiksärgilt, kui ta vitriinidest möödus. Ta vajus ühele toolile müügilaua taga ja jäi lage imetlema. LEDreklaamtahvlitel plinkivad sooduspakkumised loopisid lakke värvilisi laike, mis voolasid seejärel otsekui Dalí pintsli otsast mööda seinu allapoole. Värskeima soodusklipi sädelus (TOO
7