Epp Petrone ja Kristi Kangilaski
VoLuSoNAD I I
UHE MINUTI MUINASJUTUD
KONNA ÕNN
Hiina muinasjutt
Elas kord konn, kes oli kõik oma elupäevad veetnud ühe sügava kaevu põhjas. Ühel päeval vaatas kaevu sisse üks mööda kõndiv kits.
Ta hõikas: „Hei, konn! Kuidas seal all elu on?“
„Väga hea elu!“ hõikas konn vastu. „Ma saan siin ühest kaevu äärest teise hüpata. Ma võin ujuda, pea vee all. Ja võin ujuda, pea vee peal. Päeval paistab siia kaks imeilusat päikesekiirt. Aga öösel saan vaadata taevasse, kust paistavad tähed. Kaks ilusat tähte paistavad! Algul imetlen ühte ja siis imetlen teist. Tule ka siia alla, siin on nii mõnus!
Olen oma kaevu peremees ja teen siin, mis tahan!“
Kits vahtis alla kaevu, vaatas ja imestas. Siis hüüdis: „Kui sa teada tahad, mina olen roninud kõrgel mägedes palava päikese all! Ma olen käinud suure järve ääres, mille teine kallas on nii kaugel, et seda silmaga ei näe! Ja ma olen näinud korraga miljonit tähte taevas! Sinu väike kaevuke pole mitte midagi võrreldes sellega, mis maailmas olemas on! Sa ei tea tegelikult maailmast mitte midagi!“
Ja kits jooksis edasi.
Aga konna õnn jäi kitse häirima. Kuidas ikkagi sai see konn nii õnnelik olla? Ta polnud ju mitte midagi näinud?!
Ja konn… tema ujus edasi ja ootas ööd, et jälle oma kahte tähte imetleda.
Mis sina arvad, kellel on õigus?
Või mõlemal? Kas konnal või kitsel?
KIIRE TIGU
Afroameerika muinasjutt
Elasid kord tigu ja tema naine. Ja juhtus selline õnnetu lugu, et teo naine jäi haigeks.
„Appi-appi,“ muretses tigu. „Naisuke, sul on vaja arsti.“
„Mine ruttu, enne kui ma suren,“ õhkas naine, kes lamas ja higistas voodis.
„Jah, kohe, juba lähen!“ hüüdis tigu ja sättis ennast minekule.
Vaene haige teomamma jäi üksi kannatama. Ta kannatas päeva ja kaks ja tüki kolmandat. Siis kuulis ta ukse taga justkui mingisugust kobistamist.
„Kallis mees, oled sa tagasi?“ hüüdis ta. „Kas koos arstiga?“
„Ei noh, mis sa nüüd nii kannatamatu oled! Ma alles sätin ennast minema!“
Ja siis asuski teopapa teele.
Kõigepealt pidi ta üle maantee roomama. Ta oli juba viis päeva roomanud ja teisele poole teed jõudnud, kui kusagil tema selja taga kukkus prõmaki! maha üks suur oks.
„No vaat kui hea, et ma ikka kiirustasin,“ rõõmustas teopapa. „Oleksin ju võinud muidu üleeile selle oksaga pihta saada!“
Teomamma oli ka vahepeal juba terveks saanud, pikutas kodus ja ootas rahulikult oma meest koju tagasi.
Palju sajandeid tagasi püüti Aafrika inimesi kinni ja viidi suurte laevadega Ameerikasse orjadeks. Neil oli Ameerikas raske elu ja et mitte kurvastada, mõtlesidki nad välja selliseid naljakaid muinasjutte!
LIBLIKATE LOOMINE
Indiaani muinasjutt
See lugu on pärit ajast, kui maailm oli veel üsna uus. Vanem Vend kõndis mööda ilma ja nautis selle ilu. „Kui armsad on mängivad lapsed,“ mõtles ta. „Ja kuidas nad armastavad päikest ja vihma, ja lillede värvimängu, ja rohu rohelust…“
Aga kui ta oli niimoodi ära mõelnud, hakkas ta muret tundma. „Kunagi tabab neid lapsi mure, varem või hiljem,“ mõtles ta. „Keegi neist saab haiget. Keegi neist on näljane. Keegi neist tunneb lume sees külma ja kellestki tõmbab tuul läbi ja tal tuleb nohu…“
Aga siis tuli Vanemale Vennale mõte, mis teda taas naeratama pani. Maailma tuleb ilu ja armastust juurde teha, otsustas ta.
Nii võttis ta suure koti ja kogus sinna kõike ilusat: lilli, värvilisi lehti, linnusulgi, maisi, rohuliblesid. Siis lisas ta sinna päikesepaistet ja kuukuma. Ja kõige lõppu natuke linnulaulu. Lõpuks pani ta koti kinni ja raputas selle hoolega läbi.
„Lapsed! Tulge ja tehke kott lahti,“ kutsus ta siis. Lapsed tulidki jooksuga ja avasid kotisuu.
Sealt lendas välja tuhandeid imelisi lillesarnaseid olendeid kõigis maailma värvides ja mustrites. Ja igaüks neist laulis imeilusat laulu.
„Mis need veel on?“ kiljusid lapsed ja hüplesid lendavate olendite keskel.
„Ma nimetan need liblikateks,“ ütles Vanem Vend. „Need on minu kingitus teile. Kui te vahel tunnete ennast kurvana, siis mõelge liblikatele. See peaks teid rõõmustama.“
Lapsed plaksutasid.
Aga linnud polnud sugugi nii rahul. „See pole aus,“ läksid nad Vanema Venna juurde kaebama. „Laulud olid ju meie omad. Miks sa meie laulud nendele uutele olenditele andsid?“
Vanem Vend mõtles selle üle natuke aega ja ütles siis: „Linnud, teil on õigus. Las laulud olla vaid teie omad.“
Ja nõnda on see tänase päevani. Liblikad tantsivad ja lendavad ja teevad inimesi õnnelikuks. Aga nad teevad seda vaikides. Laulud – need kuuluvad lindudele.
KASS ON KASS
Hiina muinasjutt
Elasid kord kaks venda. Noorem vend sai endale kingituseks kassi ja ta otsustas loomale nimeks panna Tiigerkass, tiigri moodi triipude pärast. Aga vanem vend kutsus looma ikka kassiks: „Kass, tule siia!“ või „Kus su kass on?“
Kui noorem vend selle peale protestis, hakkas vanem vend vaid naerma. „Kass on kass!“
„Ta pole mingi tavaline kass. Ta on Tiigerkass!“
Ühel päeval tulid poistele sõbrad külla ja nad kuulsid, mismoodi vennad kassi nime pärast nääklesid. „Kuulge, kui Tiigerkass ei sobi, pange talle siis nimeks Draakonkass?“ pakkus üks sõpradest. „Draakonid on pealegi tiigritest tugevamad! Oleks veel uhkem!“
„Ei, siis võiks tal nimeks olla parem Pilvekass,“ ütles teine sõber.
„Pilv on draakonist tugevam, sest draakon sõidab pilve seljas.“
„Ei, siis juba Tuulekass, sest tuul on veel tugevam, tuul lükkab pilvi.“
„Aga korralik sein peab tuule kinni. Paneme siis parem Seinakass!“
„Aga kes on veel tugevam kui sein? Hiir ju! Hiir saab seinast läbi.“
Poisid vaatasid üksteisele otsa ja hakkasid naerma. „Hiirkass?
Aga kes on tugevam kui hiir? Kes saab hiire kinni püüda ja ära süüa?
Kass muidugi.“
„Järelikult ongi kass maailma kõige tugevam!“ ütles poiste juttu pealt kuulanud vanem vend. „Paneme talle siis nimeks Kasskass?“
Noorem vend punastas ja vaatas maha.
„Võibolla polegi talle erilist nime vaja,“ ütles ta siis. „Kass on kass.“