Elin püüdis musta südametunnistust maha raputada. Ta ei saa ju sinna midagi parata, et on Oliverisse armunud? Tema seda ei otsustanud. See lihtsalt tabas teda. Oliver sai Elinile otsekui kinnismõtteks. Ta mõtles selle peale, mida Oliver mõtleb, ja vestles poisiga oma kujutlustes. Ta puudutas asju, mida Oliver oli käes hoidnud: salli, pastakat. Kohvikruusi, millest Oliver oli joonud, surus Elin oma huultele nagu suudluse. Oliver nägi vapustavalt hea välja, tal olid tumedad lokkis juuksed, erksinised silmad ning jalgpalluri keha. Poiss tegi neli korda nädalas trenni ja sellele lisaks käis võistlustel. Aga tema naljasoon ja imeline naeratus olid need, mis Elini südame võitsid. Kui kamp täna bussiga Djupvikenisse tuli, et Isaki suvilas koos jaanipäeva pidada, ei hellitanud Elin mingeid lootusi. Kuid Oliver sosistas talle sõidu ajal kõrva, et tuleb öösel tema juurde. Algul arvas Elin, et küllap kuulis ta valesti, ent poisi pilgud ütlesid midagi muud. Ta teadis, et Elin on perekonna suvilas üksi, kui teised ööseks peopaika jäävad. Elini vanemad pidasid jaanipäeva linnas ning Elin nautis seda, et saab ükskord ometi suvilas omaette olla ja hommikul kaua magada. Teised peavad ju vara üles tõusma. Seda oli Elin just kõikide kuuldes valjusti Feliciale öelnud. Võib-olla oli ta alateadlikult tahtnud Oliverile teada anda, et võimalus on olemas. Võib-olla oli nii. Teistele ütles Oliver, et läheb viimase bussiga koju ega jää ööseks Isaki juurde nagu ülejäänud kamp. Kummaline oli see, et Oliveri näost polnud näha, et ta valetab. Mitte üks raas. Elin seisatas ja raputas terava kivi kinga seest välja. Ta oleks pidanud Isaki suvilasse teiste juurde tagasi minema. Isak Merinder oli kogu gümnaasiumi aja olnud nende klassijuhataja, ja kuigi ta oli neist rohkem kui poole vanem, oli 9
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.