1.
Tüübil jätkus jultumust neid ülbel pilgul jõllitada.
Helene tõstis relva, sihtides valgesse pupillita silma.
Kärgatas lask ja kipsist kurjam lendas parastava kolinaga laiali.
„Silmapaistev kommunist, eriti suur tõbras,” seletas Helene rahulolevalt Lene poole vaadates.
Naine tundis inetut naudingut, lastes neil kõigepealt kõrvu küljest. Kooli pööningult leitud kipspeade kollektsioon oli peaaegu lõpukorral, ainult mõned onud vahtisid veel tähtsate nägudega riiulil, asjata lootes, et neil paremini läheb.
Helene pani püssi relvakappi, lukustas ukse ning vaatas räämas motikaid. Tal oli plaan vähemalt ühte neist täna remontida, patune laskmiskirg oli aga jälle võitu saanud.
Nad sulgesid kõrvalhoone ja astusid suure vana maja kääksuvast uksest sisse.
Avaras taluköögis askeldas innukas paarikuune kutsikas, keset loike vedelesid vaibanarmad.
„Kas sa mängiksid mulle seda,” palus Lene ja ulatas Helenele üsna kahtlase väljanägemisega ruudulise paberi. Näiliselt oli tegemist Mihkel Riksi nimelise isiku matemaatika kontrolltööga.
Numbritest oli asi küll väga kaugel.
„Mirr kirjutas selle töö ajal ja tahtis, et ma õhtuks sõnad valmis
teeksin. Ma ei tea, kas need riimid töötavad. Ta tahab seda konkursil esitada.”
„Kas kiireks ei lähe? Registreerimine lõpeb juba homme,” imestas Helene.
„Ei mina tea, ta on jälle armunud ja peast veel rohkem soe kui tavaliselt,” ohkas Lene.
Kolmeaastastena olid nad Mirriga üksmeelselt liivakasti pissinud ja kurja kasvataja eest ära jooksnud. Mirr oli pärast kõigile teatanud, et Lene on tema „pluut”. Kolmteist aastat hiljem oli mingi tunne endiselt alles.
Mirr ei mäletanud sellest muidugi midagi.
Helene sõrmitses kitarril viisijuppi ja noogutas tunnustavalt.
Lugu polnud pooltki nii halb kui need, mis raadiost tulid.
Lene hakkas just teksti paremaks seadma, kui loo autor sisse astus.
„Kurat, Helene, sa mängid mu uut lugu,” imestas Mihkel Riks, artistinimega Mirr.
Ta oli ise selle nime endale pannud ja arvas, et see on väga originaalne.
„Mängi edasi, võib-olla võtame su isegi bändi,” käsutas poiss ja prantsatas vanasse diivanisse.
Helene vaatas poisi lokke, sellise pärast tasuks küll olla natukene noorem, nii nelikümmend aastat.
„Noh, kas sõnad on valmis?” küsis Mattias, kes samuti koputamata ja jalgu puhastamata sisse trampis.
„See segane otsustas viimasel minutil lugu muuta,” seletas ta kaeblikult Helenele.
Mirr näitas bändikaaslasele sõbralikult keskmist sõrme ja luges
Lene tehtud sõnu.
„Kuule, jaa, päris head… sa oled meil ikka nobenäpp, Maritile need kindlasti meeld…”
„Ma ei taha seda kuulda, läheme bändikasse ja teeme asja ära,” segas Mattias otsustavalt vahele.
„Need tahaksid tegelikult veel veidi kohendamist,” püüdis Lene seletada.
„Tee peal kohendad, ajage kargud alla…” kiirustas Mattias neid tagant.
„Kuulge, nii ikka ei saa, miks siin keegi geniaalset muusikut ei toida, kuidas ma teen teile seda surematut kunsti?”
Mirr vaatas igatsevalt köögi suunas. Helene pani muiates kitarri käest ja võlus köögikapist välja lahmaka koogi. Paistis, nagu oleks keegi pikka aega selle peal istunud.
„Nii juba läheb, see naine saab alati asjadest õigesti aru,” noogutas Mirr ja tõstis endale häbenemata pool kooki. Suu täis, hakkas ta seletama, kuidas nad uuele loole seade teevad.
„Ja tahate näha, kuidas naissugu lava ees sabad rõngasse keerab,” mõmises ta.
„Ainult naiste pärast me ka mussi ei tee,” porises Mattias ja üritas koogipoolikust midagi ka endale suhu saada.
„Terve maailma rokkarid teevad naiste pärast mussi, ainult sina teed ema pärast,” tögas Mihkel teist.
Mattias ei vihastanud:
„Ära võta minu ema nime samasse suhu, kuhu sa oled toppinud selle pere päevaratsiooni, näe, Lene ei söö üldse.”
„Lene ei söö peale kuut,” mugises Mirr, suu täis.
Lene muigas ja parandas kiiruga teksti.
Helene viis jutu asjalikumale teemale.
„Homme registreerige bänd ära, hiljemalt kell kolm,” pani ta noortele südamele.
„Küll mina regan, meie bändi solist on Maritiga amelemisest sedavõrd hõivatud, et nii tähtsusetu asi nagu bändikonkurss ei tule talle meeldegi,” porises Mattias.
„Nii hull see asi ka ei ole,” seletas Mirr, kugistades viimast koogitükki.
„Meil on homme kolmeni aega ja muu värk on ju valmis, Marit on nii kena, et …”
„Säästa meid, isegi Helene teab Mariti füsioloogilisi omadusi unepealt,” katkestas Mattias sõbra sõnadevoolu ning kõik asutasid lahkuma.
Ega Maritil ju tegelikult midagi viga ei olnud, tema suurim puudus seisnes selles, et ta oli luba küsimata välja ilmunud ja Mirri aju ebasobival ajal ära küpsetanud.
„Ahhaa, tere, kutsikas!” sügas Mattias Mütsaka kõrvu ja imestas oma märgade sokkide üle, jälle tuleb uued ketsid osta, lasevad vett sisse.
Helene hakkas uut lugu ümisedes Mütsaka järjekordseid vägitegusid kokku korjama ja imestas, kuidas nii väikese koera sisse nii tohutu hulk jäätmeid mahtus.
Bändi järgmised 24 tundi möödusid hullumeelse töö tähe all.
Uus lugu sai purki ja kogu kava korralikult läbi nämmutatud.
Mattias arvas, et nad pole veel siiski nii head, et konkurssi võita, Priit pakkus, et kui nad öö läbi töötavad, panevad nad konkursi raudselt kinni.
Ja et kõigil oleks oksendamiseni tore, vedeles Marit erootilisi
poose võttes pidevalt prooviruumis, laskmata Mirril hetkekski lõpuni muusikale pühenduda.
Lene oli lõpuks juba täiesti tuim ja soovis kolida tühjale
planeedile või vähemalt sellisele, kus muusikavõistlusi ei peeta.
Isehakanud mänedžer Priit, kes oli nädal tagasi justkui lambist
nende prooviruumi tekkinud ja igasugu tasuta teeneid pakkunud, seletas, kuidas ta neist peatselt maailmakuulsused vorbib.
Mattias kahetses, et ema ja isa olid ta liiga viisakaks inimeseks kasvatanud, kuid ta otsustas Priidule siiski ühe võimaluse anda.
Marx oleks parema meelega viimasele kohe kitarriga virutanud, kuid vanaonu, kelle pärandusel ta soolot mängis, poleks seda heaks kiitnud.
Pamp tagus lihtsalt kõvemini trumme.
„Aga te polegi ju kuigi viletsad,” tegi Helene kõlvatut nalja, kui neid järjekordse salatikausiga külastama tuli.
Vanaema silmad särasid kahtlaselt, otsaesisel oli kiivrijälg.
Ilmselt oli ta ühele motikatest siiski elu sisse puhunud.
Helene vaatas õrn-pilklikult Maritit, kes asus sellise mõnuga
salati kallale, nagu teeks tema kõige raskema osa konkursiks valmistumisel.
Kaudselt see ehk oligi nii – Mirr igatahes laulis nagu noor jumal.
Lene näovärv tuli tasapisi tagasi ja tülpimus andis veidi järele.
Priit ei söönud midagi, tema aina rääkis.
Ta andis Helenele pika vahutava ülevaate sellest, kuidas ansambleid edukaks tehakse ja kui erakordselt osav ta selles valdkonnas on.
Helene muigas heatahtlikult ja teised tegusesid usinasti kausi ümber.
„Lontrus, sul pole siin ainuke suu!” manitses Mattias sõpra, tal
õnnestus vaevu mõni suutäis Mirri hailõugade vahelt päästa.
„Kuradi ahjualune,” andis Pamp ülevaate oma mütoloogilistest teadmistest, temagi võistles õiguse pärast oma lusikas aeg-ajalt salatisse suruda.
„Helene, teie toit on absoluutselt võrratu,” ütles Marit väikest kena vanaema imetledes. Kuidas sai too välja näha noorem kui enamiku emad, oli täielik mõistatus.
„Ma tean,” muigas Helene ja tõmbas kiivri pähe.
Ta kutsus Lene kõrvale ja ütles vaikselt:
„Me läheme Peteriga törtsu sõitma, vii Mütsakas kakaringile.”
Paraku olid kõik seda kuulnud.
„Kas sa käid nüüd politseinikuga?” imestas Mirr.
„Jah, vormis mehed on ju kompud,” kihistas Helene ja hetk hiljem oli kuulda, kuidas vana aus Yamaha kummide vilinal käimiseks keelatud muruplatsist üle kihutas. Muda pritsis vastu akent.
Lene ohkas, vähemalt mõnel neist oli värvikas elu.
„Okei, hakake tööle!” kamandas Priit, „meil on tungiv vajadus kõik lood veel kuus korda läbi teha!”
„Mul tungiv vajadus sulle kuus korda lõuga anda,” ütles Marx rahumeelselt, „aga ma jätan need korrad varuks, teinekord hea võtta.”
2.
Lene kõndis läbi vastiku vihmasaju kodu poole.
Ta ei tundnud enam suurt kiivust, kui tema lasteaia-armastus
Maritit mudides oma isa autosse ronis,
kuid ei saanud ka öelda, et ta mitte midagi ei tundnud.
Ilmselt oli Lene nii kaua Mirrist mõelnud, et see ei tahtnud enam kuidagi üle minna.
Mõistusega oli ta asjast ammu aru saanud, aga vaat see väike rumal süda, see laulis ikka oma laulu.
Helene oli jätnud pliidile saunalinasse mässitud toidupoti.
Kunstiinimese kohta tegi vanaema alati kohutavalt palju süüa.
Koerake oli oma menüü ise koostanud, paar diivanipatja olid jälle seest tühjaks katkutud.
Helene hommikumantli vöö suutis Lene veel päästa.
Tüdruk pani kutsikale rihma ümber ja nad jalutasid tihedasse kuusikusse, mis talumaja kolmest küljest piiras. Metsasügavuses oli vaikne, latvades mänglev tuul ja tihe vihmasadu nendeni ei jõudnud.
Kutsikas leidis hulga huvitavaid lõhnu ja lekitas iga puu juures oma pisikest paaki.
Tagasi koju jõudnud, märkas Lene, et motikat maja eest ei ole.
Helene ja Peter olid teineteist leidnud tänu omapärasele harrastusele paar sõiduriista kuus natuke kortsu sõita ja neid siis lakkamatult remontida.
Lenel polnud Peteri vastu vähimatki, tema ilusa vanaema jaoks polnud keegi liiga hea.
Lene polnud Mirri jaoks piisavalt hea, see asi oli ka selge.
Marit oli just selline, nagu üks õige Mirri tüdruk olema pidi.
Eks neid oli ennegi poisi ümber tiirelnud ja Lenele peidetud armuvalu põhjustanud.
Poisis oli lihtsalt mingi salajane geneetiline element, mis piigade omaga resoneeris.
Paraku ei saanud ka Lene seda täielikult ignoreerida, ehkki ta tõesti püüdis.
Eelteismelise eas, kui kõik vastassugupoole esindajad olid vastikud värdjad, olid nad teineteist natuke aega vihanud ja Mihkel kutsus teda Paksuks Leenuks, tema aga poissi Mihkuriks. Praegu oli seda pisut piinlik meenutada.
Aga see tobedus läks paari aastaga mööda ja Mihkel venis aina ilusamaks ja sõbralikumaks.
Kui siis poisid ühe oktoobrikuu kolmapäeva õhtul Kolmapäevanimelist bändi kokku panid, pakkus just tema (siis juba Mirr) esimesena välja, et Lene võiks neile tekste teha.
Algul püüdis Mirr neid ise kokku pätsida, aga Mattias seletas, et need on liiga otsesed.
Et laulutekst peab olema kihilisem ja poeetilisem ning vähemate sõnadega.
Mirr aga lajatab tekstihaamriga lagipähe, lömastades täielikult vaese kuulaja.
Kui me punki teeks, võiks ju nii olla, aga meil on ikkagi rokkbänd. Progressiivse suunaga, loodetavasti.
Lene luuletused olid nii mõnigi kord kooli laval kõlanud ja ilmselt poistele kõrvu jäänud.
Lene oli väga meelitatud ja mures, sest tal polnud aimugi, kas ta laulusõnade tegemisega üldse hakkama saab. Imelikul kombel see asi lihtsalt klappis.
Kui muusika oli valmis või vähemalt mingi versioon sellest, tekkisid sõnad kuidagi iseenesest.
Vahel oli tüdrukul tunne, et need ilmuvad liiga kergesti.
Poistele meeldisid Lene tekstid kohe ja nad hakkasid teda
enesestmõistetavalt bändi liikmeks pidama.
Ja siis, peale klahvkamehe kevadist lahkumist, arvasid poisid, et küllap Lene suudab ka sünti mängida.
Nemad ei hakka mingit uut inimest bändi sobitama.
Lene oli loomulikult klaverit õppinud nagu iga teine väike plika siin linnas, kuid bänd oli ju hoopis midagi muud.
Seda enam, et poisid olid kõik omamoodi head pillimehed ja Mirr, eriti armunud olekus, vägagi vinge laulja.
Tal oli sellise tämbriga hääl, mis puges pealuusse nagu kõrvauss.
Polnud mingi ime, et ka naisõpetajad Mirrile palju sagedamini naeratasid.
Lene sai kuidagi hakkama, tema ja süntesaator vähemalt ei vihanud enam teineteist.
Bändikaaslased olid üllatavalt taktitundelised ja lasid tal harjutada. Keegi ei liigutanud kulmugi, kui ta proovides pidevalt eksis ja vabandas. Nad lihtsalt ei kuulnud seda.
Ka Mirr oli heatahtlik, lausus vaid, et pole midagi, teeme siit uuesti. Lene pingutas ja lõpuks kõlas see juba nagu muusika.
Vahel tundus Lenele, et ta võiks poisile isegi meeldima hakata.
Sageli istusid nad Mirri sassis toas, sest mõni laul, mis oli just sündinud, vajas teksti arutelu.
Või kogunesid poisid Lene juurde, tundes ennast seal nagu teises kodus ja süües regulaarselt Helene kööki tühjaks.
Kõik oli läinud suurepäraselt.
Aga juhtus see, mis juhtuma pidi: ilmus Marit – pikk, ilus ja vapustav.
Mis oli Lenel vastu panna – ideaalfiguurist oli asi sama kaugel kui Mütsakal.
Oma siseilu võisid sa kodus üsna omaette imetleda.
Lenel oli kindel arusaam, et isiklik õnn kuulub pikkadele ja ilusatele.
„Meie nende hulka ei kuulu,” ohkas ta kutsika paksu sooja keha sügades.
3.
Bändide konkurss oli samahästi kui alanud.
Sagin uue kultuurimaja viisakas fuajees oli saavutamas haripunkti.
„Lollakas, too siia need pillid ja ära aja mulle seda mänedžeri-jura!”
Mattias paistis üsna vihane. See ei olnud üldse tema moodi.
„Mis lahti?” imestas Mirr stoilise rahuga Mariti kõhtu silitades.
„Lahti? Lahti tuleb lasta see pooletoobine ahv, kes ennast meile asjaajajaks pakkus, iga viimane kui asi tuleb minul ära korraldada!”
Priit oli küll ohjeldamatult visioone moduleerinud, kuid selline pisiasi nagu pillide õigeks ajaks kohale organiseerimine käis talle selgelt üle jõu.
Trummar Pamp näis pillide puudumisse märksa leigemalt suhtuvat ja vahtis uudishimulikult ringi, Marx kaebas, et endine tüdruksõber oli tal enne emigreerumist käe ära maganud.
„Issand jumal, Atakk!” kiljusid algklasside neiukesed, kui rokijumalad majaukse lahti paiskasid.
Maakate kultuuritempli eesruum võis ju naiivseid kandidaate täis olla, konkursi peavõit oli saabujail juba ette taskus.
Nad olid viimastel aastatel maakonna nõutuim poistebänd ja politsei väisas nende kontserte lausa korrapäraselt.
Ikka oli keegi vähemalt natuke nuga saanud.
Noored staarid trügisid pööbli vahelt oma privaatruumi ja sulgesid ukse. Kogu kraam oli lava taha viidud, proove nendesugused ei vajanud.
Küll aga võtsid teised kollektiivid oma võimalustest viimast.
Plikadebänd Tabastest meikis meeleheitlikult vastastikku nägusid, ilmselt oli ka krohvikiht preemiate määramisel oluline.
Trepiastmetel harjutas setu noortekoor omakeelset varianti Cooperi „Poisonist”.
Fuajee äraruunatud klaver lasi kuuldavale viimaseid meeleheitlikke korinaid, lugematud rokimehikesed harutasid juhtmepusasid ja keegi saagis ennastunustavalt vineerist kastiga, mis välimuse järgi pidanuks olema viiul.
Selles põrgukatlas oli ainult üks täiesti rahulik mees.
Ilmselgete räpparitunnustega poiss, peas kirju rätik.
Ta istus aknalaual ning naeratas lahkelt Lenele, kes parajasti oma esinemisjärjekorda uuris.
„Mitmes mina olen?” küsis poiss mõnusa häälega.
Tüdruk märkas poisi pusale tikitud tähti.
„Sul veab, Robi, sa oled viimane.”
Võimatu oli poisile mitte vastu naeratada.
„Ahah, siis ma jõuan elu viimase suitsu ära teha, ma nimelt jätan muudkui suitsetamist maha, see on tervisele väga paha asi, kas tead.”
Poiss hiivas oma pika kogu aknalaualt alla ja hakkas ukse poole loivama.
„Kessi sina oled?” küsis ta üle õla. Lene ei tundnud seda murret.
„Lene, Kolmapäevast.”
„Ahah, ma plaksutan sulle kõvasti,” lubas poiss ja Lenel oli järsku kuidagi lõbus.
Talle meeldiks kasvõi ainult sellele poisile mängida.
„Noh, kas õmblesid need trumminahad oma persest kokku või?”
urises Mattias, kui Priit koos kraamiga lõpuks välja ilmus.
Ootajate närvid olid keemistemperatuuri saavutanud, isegi Pamp oli mitu korda ukse poole vaadanud.
Mattias oleks emal lasknud pillid ära tuua, aga just sel päeval oli takso maakonnalinna tellitud. Priit oli siis seletanud, et tema orgunnib kõik ise ja õigeks ajaks.
Õige aeg tähendas nüüd seda, et proovi nad enam teha ei jõudnud.
„Kõik saali!” kisas kileda häälega vanaproua ja kogu noorte muusikute neurootiline jõuk valgus tammepuuimitatsiooniga
uste vahelt sisse, jättes fuajeesse maha tõelise maailmalõpumeeleolu.
Helene parkis motika nii, et see kultuurikoja tähtsale juhtkonnale silma alla ei satuks. Ikka oli ta õiendada saanud, et eurorahastatud kõnnitee oma metallikolakaga ära lõhub.
Ta ei tundnud end uues säravas kultuurimajas üldse nii õdusalt kui vanas puulobudikus, mis kõigi oma kurbade akendega teisel pool platsi kükitas ja teadmata saatust ootas.
Praegu aga näitasid kõik märgid, et muusikakonkurss oli juba alanud.
Kultuurimaja direktori Aino tohutu pikk tervituskõne katkestati rõõmsameelse vilistamisega.
Noored ei tahtnud täna teada, kui tähtis on kultuuripärandi
edasikandmine esivanemate regilauludest läbi raskete orja- ja sõja-aastate.
Nad tahtsid, et see mutt juba lõpetaks ja nad kiiremini lavale laseks.
Imelikul kombel jäid nad kohe vait, kui Helene saali astus.
Aino meelest oli tema populaarsus noorte hulgas lausa nilbe, aga kõvasti ta seda ei öelnud.
Helene oli siiski kultuurikolde ainuke kindel investeering.
„Te olete lahedad, kõik viimseni! Mikker kurku!” hõikas Helene
rõõmsalt ja käsi püsti ajades märkas, et hoiab porist kiivrit ikka veel käes.
Saal naeris heatahtlikult ja esimene kollektiiv hakkas end lavale seadma.
Helene oli esinemisjärjekorra nii vaheldusrikkaks sättinud, kui kohati hädine materjal võimaldas.
See oli piirkonna ainus noorte bändide ja ansamblite festival.
Kui sind kohal ei olnud, polnud sind olemaski.
Häda seisnes selles, et kõik, kes registreerisid, lasti ka lavale.
Kõigepealt tuli esitamisele Tabaste tüdrukutebändi armuvalus kiljumine, seejärel Muraka kooli noormeeste ilma viisita punkrokklugu „Õlles on elu”, taustal vehklemas paljaste nabadega tirtsukesed.
Tundus, et üheksakümnendad olid veidikeseks ajaks tagasi saabunud.
Tütarlastetrio Naarits esitas ühehäälse kaanoni karusloomade päästmisest, misjärel tuli karmi žürii ette särav setu kollektiiv ja tõestas, et huumorisoone olemasolu garanteerib naerdava tulemuse.
Auväärsete kohtunike laua taga istusid kalanäoline poliitikamees, punniskõhuline kunagine rokkar, pidevalt haigutav jalgpallikuulsus, kes olevat Aino sugulane kellegi esimesest abielust, ja plaadikompanii Unilõvi noorepoolne esindaja, kes juba kahetses, et oli lubanud peaauhinnaks plaadilepingu. Õhtu edenes lepingu mõttes lootusetult, sest kohale loivas maakonnalinna hevirokipunt Tursad. Noored tüsedad rokkarid karjusid vähemalt pooltel saalisviibijatel trummikiled ribadeks, laval lendlesid paberid, millelt artistid sõnu maha röökisid, ja noorukesed fännid väänlesid end koomasse.
Aino läks kaks kraadi kahvatumaks, kui selgus, et see osutus alles eelsoojenduseks.
Nüüd ajas ennast püsti Atakk ise.
Žürii teised liikmed panid kõrvadesse vatti juurde, poliitik oli
erakonna tungival nõudmisel põgenenud, soovides toredale ettevõtmisele igati edu, ning jalgpallur avastas, et tal on kusagil mäng pooleli.
Atakk oli aga täiega oma skandaale väärt.
Nende rämedalt lahmitud tekstides oli oma võlu, lauljal lisaks kammimata juuksepahmakale ka üsna korralik hääl.
Pillimehed põrutasid sellise innuga, et kogu saal näis unustavat, et nad peavad ennast viisakalt üleval pidama ja mitte uut eurokultuurimaja esimese noorteürituse käigus maha lammutama.
Pidu läks aina tõusvas joones ning etteaste lõppes ebainimliku kisa ja korraliku laval aelemisega.
Aino neelas paar validooli ja hoidis turvafirmat telefoni otsas.
Nii väärt stardipositsiooni sai ansambel Kolmapäev, kel tuli
astuda kenasti leemendava publiku ette.
Rahvas oli nüüd aga täiesti küps vastu võtma ka märksa intelligentsemat stiili, sest juba esimeste helide peale plaksutati andunult.
Pikka kasvu, ruugete lokkide ja meresiniste silmadega Mirr laulis nii taevaliku tämbriga, et tüdrukud lava ees erootilist tossu välja ajasid ning refrääne kaasa ulgusid.
Muusikud said saalist purskuvast energiast innustust ning iga järgnev lugu tundus aina parem.
Viimaseks numbriks jäeti Maritile pühendatud uus armastuslaul ning saalis polnud ühtki noort naist, kes poleks tahtnud adressaati ära kägistada.
Nii aplausist kui bändikaaslaste nägudest oli tunda, et asi sai päris kena.
Lene püüdis publiku hulgas Robi asukohta määrata, aga see ei õnnestunud.
Helene näitas püstist pöialt ja Kolmapäev võis oma esinemise edukalt lõpetatuks pidada.
Viimase tunni sisustasid märksa igavamad kollektiivid, rahvas hakkas vaikselt maha rahunema ja tundus, et päris kõik neile ka ei sobi.
Siis tuli viimane esineja.
Lene oli seda hetke pikisilmi oodanud.
Robi pöördus saali poole:
„Mina olen Robi. Selline lihtne nohik. Räppides saan ma hästi palju sõnu korraga ära öelda, see kompenseerib näiteks selle, et ma mõne nädala koolis täiesti vait püsin.”
Saalis naerdi.
„Tausta mängisin ma sisse oma voodis. Mikker sai harjavarre
otsa teibitud ja nii ma siis tasahilju kõiki neid pille sisse tinistasin. Kui te seal vahepeal imelikke koputusi kuulete, siis need ei ole rütmipillid, vaid pahased naabrid.”
Saal itsitas jälle.
„Ema on mul kohutavalt kannatlik, me ei saanud kuu aega tuba pühkida, aga tema ei nurisenud sugugi. Kahjuks on ta täna pisut haige, muidu istuks ta siin ja oleks mu suurim fänn. Ma pühendan tänase esinemise oma emale. Ta nimi on Mai. See, mida ma nüüd teile esitan, on tegelikult poeem pealkirjaga „Murdunud sõnad”.”
Robi vaikis, paus kandis.
Tasapisi hakkas kõlama muusika.
See tundus pigem nagu mingi tähtsa mehe sümfooniline meistriteos.
Robi alustas väga vaikselt, peaaegu sosinal, ta madal selge diktsiooniga hääl tungis otse luudeni.
Saal oli haudvaikne, keegi ei tahtnud kaotada ainsatki sõna. Ja sel poisil oli, mida öelda.
Ta kõneles asjadest, mis inimeste hingi kriipisid.
Võltsvagadusest ja näilisest edust, kaksikmoraalist ja pealiskaudsusest, näivast ja olevast.
Tundus, nagu oleks sel poisil seitsmeteistkümne eluaasta asemel seitsmekümnese elukogemus.
Erakordne sotsiaalne närv väljendus meisterlikes sõnades ja nende sügavas tähenduses.
Sugestiivne hääl kord tugevnes, kord alanes tungivaks sosinaks, iga sõna tundus saalisolijaile isiklik ja puudutav, kogu sõnum
jahmatavalt oluline, olenemata kuulajate vanusest, soost ja kehakaalust.
Muusika vaikis.
Robi seisis keset lava.
Paus näis taas kestvat terve igaviku, enne kui vallandus tormiline käteplagin.
Poiss kummardas kergelt ja lahkus, jättes ka paljunäinud rokitaadi endale jahmunult järele vaatama.
Too polnud eales adunud, et räppmuusika võiks ka midagi sellist tähendada.
Lene kiirustas meeleheitlikult läbi rahvahulga, et Robit mitte silmist kaotada.
„Kas me saaksime autogrammi?” kostis piiksatus ja pisike tüdruk haaras Lenel ümbert kinni.
„Sina oled minu lemmik, oi, ma jõuan sind tõsta,” kilkas plika ja Lene tundis, kuidas väike kääbik ta jalad maast lahti sikutab.
„Sa tõstad oma naba selja taha,” palus Lene end maha panna ja kirjutas piiga ohtrate südametega kaunistatud märkmikku hoogsa autogrammi.
Tore oli ju kuulus olla, ent Robi oli selle protseduuri jooksul lootusetult kaduma läinud.
Lene tormas suupisteid vohmivate muusikahuviliste vahelt läbi, otsides kollast pusa, kuid see toon oli maailma värvide seast lahkunud.
„Meie esitus oli äärmiselt kõrgel tasemel, selle tingis eelkõige professionaalselt teostatud mänedžment.”
Priit käis ringi, ülemuse nägu ees, ja rääkis kõigile, kui andekas ta on.
Mirr oli Mariti pea poolenisti alla neelanud ja ta käed olid seal, kus nad korralike inimeste arvates olla ei tohtinud.
„Ärge unustage, et te olete avalikus kohas!” käratas Aino, kultuurimaja kõrgestisündinud direktriss.
Helene märkas, kuidas kerge kadedusevari üle proua näo libises.
„Me kindlasti võtame seda arvesse,” lubas Mirr sõbralikult ja pigistas oma neiu veel kõvemasse haardesse.
Ataki geeniused teenindasid arvukaid autogrammikütte ja imestasid ainult selle üle, et ikka veel polnud põhjust politsei järele saata.
Setu koor laulis, nad olid ilmselt otsustanud kogu ülejäänud repertuaari ette kanda, tahtis publik seda või mitte.
Eriti mitte, sest rahvas oli nüüd kõike kuulnud ning hoopis olulisem oli kandikutele laiali laotatud hõrgutiste hävitamine.
Söök oli igati tasemel, põgenenud poliitiku erakonna peost oli palju toitu järele jäänud ja polnud ju mõtet seda päris sigadele saata.
„Auhinnagala toimub kell seitse, seni palume kõigil oma tehnika kokku pakkida ja saalist ära viia. Pidu kestab kella kümneni ja ei minutitki kauem,” teatas Aino vastuvaidlemist mittesalliva häälega.
Sellele reageeriti urina ja vilega.
Turskade tüse pealik naeratas iseteadvalt: millest see tädi üldse räägib?
Kui siin on auhinnad laiali jagatud, paneme oma koopas päris peo hakkama!
Nad vaatasid kalamarja mäludes pealt, kuidas korraldajad toole nurkadesse kuhjasid ja ruumi peoõhtuks valmis seadsid.
Koristajatädi Agatha rookis teismeliste põlvkonda põhjates
tonnide viisi olmejäätmeid ja Aino kallas endale sisse mahuka
klaasi brändit, otsustades, et kui ta õhtu üle elab, saab ta kohe taevasse.
Igaks juhuks leppis ta kolme turvafirmaga kokku ja peale
kolmandat klaasi hakkas tunduma, et elus on jälle mingigi kord.
4.
Õhtul kell seitse oli kultuurimaja endiselt püsti, ehkki siin-seal võis täheldada märke, et seda pole kauaks.
Saal oli rahvast täis ja Aino kontrollis paaniliselt, ega ta väga kõvasti brändi järele ei haise.
Helene oli Peteri kohale meelitanud ja nad istusid ühel nõul saalinurgas.
Suurt kasvu neiu avas õhtu nii koolitatud moel, et lõhnas kaugelt
Helene meistriklassi järele.
See oli Meerike kümnendast, tal oli ilmselge juhigeen.
Kõht ees, marssis lavale žürii esimees, ja teatas röhatuste saatel, et nad lasevad rahval veel praadida ning tulemused avalikustatakse umbes kell üheksa.
Helene muigas, ilmselt oli tagatoas veel piisavalt tasuta jooke.
Muusika, mis kõlama hakkas, oli kehvapoolne.
Bänd pärines kusagilt Rapa alevikust, nad olid ennast ise tasuta esinema pakkunud ja Aino oli muidugi varmalt nõus.
Vähemalt olid muusikutel väga enesekindlad näod.
Kui tavaliselt ei saa rahvast ka paremate bändidega kuidagi liikuma, siis lõunamaine koor hõljus juba esimeste taktide ajal põrandale