Proloog Kõik kordus igal hommikul, isegi kõrghooaja pühapäeviti. Kell seitse hakkas üle tänava oleva kellatorni kell lööma, äratades Monique’i üles. Ta pesi nägu, riietus ja läks väiksesse kööki, lasi vaskkannu vett ja pani gaasipliidi tööle. Kohvi jõi ta alati ühtemoodi: pani kaks teelusikatäit kohvipuru kannu, milles valminud joogi valas kuldse servaga portselantassi ja lisas sellesse plekktoosist kaks suhkrutükki. Kui kuum vesi jahvatatud ubadest lõhna välja tõi, hingas ta sügavalt sisse – kohvi aroom äratas meeled juba enne, kui jook huuli puudutas. Kui espresso oli valmis, istus ta akna alla ja jälgis hoovi, hommikused tegevused olid talle sama tuttavad kui oma peopesa jooned. André avas pagariäri ukse ja pühkis põllelt jahu; Theo, kaks pikka saia paberkotis, kõndis kiiresti hommikusöögiks koju, madame Lenore lükkas jalgratast käekõrval üle munakivide, riskimata sadulasse istumisega. Veerand kaheksa paiku möödusid vanemad lapsed, seljas õpikuid täis tohutud kotid ning samm bussipeatusse suundudes viivitav ja vastumeelne. Monique armastas seda hommikust vaatepilti, näha inimesi, kellest aastate jooksul olid saanud sõbrad ja võibolla isegi perekonnaliikmed. Jälgida, kuidas nad arenesid ja muutusid, puutusid kokku eluraskustega ja õppisid neist üle saama või vähemalt neid taluma. Pariisis üles kasvades polnud ta kunagi ette kujutanud, et külaelu võiks olla nii rikastav; maman* oma erkpunaste huulte ja hoolikalt
*
Maman – ema (pr). Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
7
õmmeldud riietega põlgas „surevat maapiirkonda“, nagu ta seda nimetas, ja eelistas olla seal, kus on elu. Aga elus olemise ja elamise vahel oli vahe. Pariisis olid nad olnud inimeste keskel, kuid jäänud üksildaseks. Siin oli Monique’il olnud võimalik midagi teisiti teha, kasutada oma annet, et elusid muuta, sest milleks see muidu antud on? Ta soovis emale öelda, et too eksis. Aga ta polnud maman’iga suhelnud üle kolmekümne aasta, võib-olla oli too juba surnud? Valusähvatuse summutas kähku mälestus sellest, mida ema oli talle teinud. Osasid asju võis andestada, teised jätsid sügavad haavad, mis ei paranenud päriselt kunagi. Monique tõusis ja silus seelikut, sättis pluusi, läks peegli ette, kohendas krunni ning üritas naeratada. Tema ema nägu – võib-olla ka tema tütre nägu? – naeratas sealt vastu. Ta oli omaette isiksus, ent kandis endas naisi, kes olid olnud enne teda, ja neid, kes tulid pärast teda. Ta pani tassi kraanikaussi ja suundus puidust trepi poole, mis keerdus alla kaupluse korrusele, ning tuletas endale meelde, et just täna pidi saabuma Adeline. Monique tundis, kuidas miski hakkab muutuma, justkui oleks kunagi terviklikuna tundunud pusle paigast nihkunud, et teha ruumi viimasele tükile; õhk oli teistsugune ja tema elu muutuste keerises. Möödaminnes heitis ta pilgu väiksele mullaga täidetud purgile aknalaual – varsti teeb ta ehk sõlme lahti ja võtab riidetüki ära sealt, kuhu ta selle paar nädalat tagasi matnud oli. Võib-olla. Ta hingas alla minnes sisse raamatute lõhna – tindi ja värske paberi, tolmu ja vanemate köidete lõhna. Mineviku ja oleviku segunemine. Monique tundis, kuidas see teda tervendab, teadis, et raamatud on seal, nagu olid alati olnud, oodates, et saaksid järgmist lugejat erutada, hirmutada, valgustada või toibutada.
8
Üle raamatupoe hämara põranda minnes puudutas seelik õrnalt tema sääri. Ta teadis, kuhu olid paigutatud riiulid, stendid, lauad, millel kõrgusid populaarsete teoste kuhjad. See teadmine ja puidust aknaluukide pragudest sisse pääsev vähene valgus tähendasid, et elektrituld polnud vajagi. Monique sirutas käe, avas akna haagi, vabastas luugid ja lükkas need lahti. Aprillikuine päikesevalgus langes ruumi, valgustades nagu teatri prožektor tema nägu, pähkelpruuni ihu, silmi, mis sädelesid nagu kalliskivid. Tema kleit muutus hallist erkkollaseks, kuldsed kõrvarõngad helkisid nagu tähed. Tema kristall – kuukivi – helendas pehmel kaelanahal. Ta puudutas seda korraks sõrmeotstega. Siis jätkas ta aknaluukide avamist, justkui oleks ta emake loodus, kes kuulutab pikaleveninud öö lõppu ja laseb kevadpäeval lõpuks täielikult valla pääseda.
1 — Adeline vaatas takso tagaistmelt pimedaid tänavaid: majad olid mattunud sügavatesse varjudesse, millest tungis läbi vaid üksikute oranžide tänavalaternate tuhm helendus. Lili oli end kerra tõmmanud, oma lemmikteki alla pugenud ja Adeline’i külje vastas uinunud, pikad tumedad ripsmed kahvatul nahal selgelt näha. See pool Adeline’i kehast oli soe, veidi higist niiske. Teine pool oli külm. Adeline polnud arvanud, et nad jõuavad kohale nii hilja – tal oli seljas ainult õhuke kampsun. Ta püüdis tumendatud akna kaudu eristada asjade kuju, hoonete suurust, kujutleda, milline näeks ümbrus välja siis, kui päike tõuseb. Kuid takso esitulede kõle helk oli ääristatud musta looriga, mis piiras tema vaatevälja ning näitas vaid tühja, ebatasast ja ilmetut teed nende ees. Ta oli tahtnud saabuda päevavalges. Viivitused lennujaamas ja lõputu ootamine esmalt pagasi, seejärel takso järel olid selle lootuse purustanud ja nüüd lootis ta lihtsalt, et nad leiavad majakese üles, et võti on lubatud võtmekarbis ja elekter nende saabumise ajaks sisse lülitatud. Asi oleks teisiti, kui ta oleks üksi, mõtles ta magava Lili kätt õrnalt silitades. Üksi olles võiks ta lihtsalt majja astuda ja vajuda diivanile või madratsile või ükskõik millisele napile mööblitükile, mis seal on. Aga kuna Lili oli vaid viieaastane, teadis Adeline, et peab leidma õige koha, veenduma, et seal on tekid, et tema lapsel oleks turvaline ja soe. Ja jumal hoidku selle eest, kui ta polnud jänkut kaasa pakkinud. Juht oli vait. Mees oli alguses viisakalt vestelnud – küsinud nende puhkuse kohta, reisi põhjust, teinud komplimente
11
tema prantsuse keele kohta. Adeline’i vastused olid talle pettumuse valmistanud, naine teadis seda, aga oli liiga väsinud, et võõrale oma elu selgitada, ja vastas parimal juhul ühesilbiliselt. Lõpuks vestlus vaibus – võib-olla arvas juht nüüd, et Adeline’i prantsuse keel polnudki nii ladus, kui ta oli alguses arvanud. Adeline tundis end veidi eba viisakana, kuid tegelikult oli see juhile hea. Kui ta oleks kogu oma ärevuse, siiatuleku põhjuse ja mured mehe peale välja valanud, oleks too ilmselt täielikku masendusse langenud. Aeg-ajalt nägi Adeline tagumisel tumedal aknaklaasil enda peegeldust: valget nägu hõljumas pimeduse taustal, varjutatud silmi ja sirget suud, murekortsu laubal. Lõpuks jäi takso rappudes seisma ja ta astus välja, pool unes Lili raskesti tema vastu nõjatumas. Juht tõstis kohvrid tema jalge ette ja Adeline tänas meest, pöördudes seejärel hoone rohelise välisukse poole. Nagu lubatud, oli väike võtmekarp olemas ning ta toksis koodi sisse, tundes kergendust, kui karp klõpsuga avanes ja võti nähtavale tuli. Ta libistas võtme lukuauku ja avas ukse nende uude ellu. *** Eile õhtul oli Adeline’il kulunud magamajäämisele tükk aega, nii et kui ta ärkas, Lili üleannetult värske ja särasilmsena tema kõrval, tundis ta end loiu ja rõhutuna. Ometi püüdis ta enda kõrval olevale nördinud väiksele tüdrukule naeratada. „Hommikust, kullake,“ ütles ta. „See on must.“ „Mis on must?“ Avatud luukidega akendest sisse langev valgus paljastas valgeks lubjatud toa, milles oli elegantne, kuigi veidi vanamoeline sisustus, sealhulgas tärgeldatud lina ja siidist
12
voodikattega antiikne voodi, kuhu ta oli vajunud, ning toa seina ääres ilustustega pesukauss, millel oli roostesest veest jäänud rant. Nurkades olid ämblikud kudunud võrke ja tolmuosakesed, mis uute elanike liigutuste tõttu üles kerkisid, tantsisklesid ja sädelesid. Ometi oli üsna irooniline, et sellist ootamatut vastumeelsust mustuse suhtes ilmutas tüdruk, kes tegi kõik, et igaõhtust hammaste pesemist vältida. „Kõik,“ vastas Lili, krimpsutades nägu viisil, mis pidi väljendama vastikust, kuid muutis ta hoopis veel armsamaks. Adeline naeratas ja ajas end küünarnukkidele. „Noh, see maja on lihtsalt mõnda aega tühi olnud, muud midagi,“ sõnas ta. „Me koristame selle varsti ära. Siin on tegelikult väga ilus mööbel!“ Lili näis kahtlevat, ent noogutas siiski napilt. Erinevalt tütrest oli Adeline maja nähes meeldivalt üllatunud; ehkki majaomanik oli telefoni teel kinnitanud, et kõik on korras, oli Adeline kartnud, et hoone võib olla niiske, pime või mitmes mõttes elamiskõlbmatu. Ometi oli maja valgusküllane ja kuigi tagasihoidlik, oli see äsja üle värvitud ning neile kahele enam kui piisav. Lili oli harjunud Inglismaa hiljuti renoveeritud kodu sirgete joonte, värske krohvi ja korraga. Tal läheb aega, et harjuda palja kiviseina, lahtise kamina ja puidust trepi kulunud astmetega. Aga Adeline nägi juba kõiges selles ilu – võib-olla oli siiatulek siiski õige otsus. „Tule,“ ütles ta, lükkas teki hooga eemale ja tõstis jalad üle voodiserva. „Pane riidesse ja lähme hommikusöögiks sarvesaiu ostma.“ Tütre nina tõmbus jälle krimpsu. „Frostiese helbed?“ küsis ta. Adeline naeris. „Kindlasti saame neid osta. Homseks. Aga täna peame kahjuks leppima värskete saiakestega.“ Ta ütles seda naljatades, aga Lili, kes oli harjunud magusate hommikusöögihelveste ja külma piimaga, ohkas ja noogutas.
13
„Olgu, emme,“ vastas ta leplikult. Mõni minut hiljem ületasid nad kiiruga selga tõmmatud riietes maja ees oleva kitsa tänava ja seisid boulangerie* järjekorras vanema sinises jopes mehe taga, kes pöördus ja tervitas neid napi bonjour’iga. Leti taga keeras liivakarva juuste ja muljetavaldavate käelihastega noor mees pikka saia oskuslikult õhukesse pruuni paberisse. Tal oli valge põll siniste teksade ja kergelt jahuse musta T-särgi peal. Kui ta saia elegantse liigutusega ümber pööras, oli tema keeleots suunurgast väljas. Mees oli peaaegu liiga kena välimusega ja Adeline’i igatsev, näljane pilk väsis peagi pains au chocolat’st** ja jäi pidama hoopis neid müüva maiuspala peal. „Emme,“ ütles Lili vaikselt. Ta sikutas Adeline’i kätt ja katkestas tema mõtteid. „Mis on?“ küsis Adeline, vaadates talle suunatud väikestesse uudishimuliku pilguga silmadesse. „Miks sa seda meest vahid?“ Adeline tundis, kuidas kael kuumaks tõmbub. Kas ta oli seda teinud? „Ma ei vahtinud, rumaluke,“ vastas ta, lootes, et kõik inglise keele oskajad kuulevad seda. „Vaatasin croissant’e. Kas need ei näe mitte isuäratavad välja!“ Tema tagant kostis kerge turtsatus ja kui Adeline kulmu kortsutades ringi pöördus, nägi ta rohelises mantlis vanadaami säravaid musti silmi. Naine kehitas kergelt õlgu ja pilgutas silma, suu rõõmsalt naeratamas. Kas ta naeris Adeline’i üle? Tõsi, ta oli leti taga töötavat meest vahtinud, aga mees oli tõesti väga kena. Adeline kehitas samuti õlgu ja naeratas, lootes, et sellest piisab. Mees ulatas pika saia järjekorra eesotsas olevale naisele ja tõstis korraks pilgu. See peatus Adeline’il ja mõlemad naeratasid. * Boulangerie – pagaritöökoda (pr). ** Pains au chocolat – šokolaadisaiake (pr).
14
Adeline oli tähele pannud, et inimesed jälgisid teda ja Lilit, kui nad üle hoovi tulid, ja nüüd järjekorras seistes samuti. St Vianne oli väike ja ta oli arvanudki, et nad äratavad tähelepanu. Enamik inimesi, kellest nad olid möödunud, noogutas või naeratas, kuigi paar tükki teeskles, et ei märganud neid. Pagar oli teda kui võõrast teadvustanud, kuid mehe naeratus – olgugi üürike – oli olnud sõbralik. Järjekorda astus nende taha veel üks naine, kes peagi hakkas eespool seisva mehega üle Lili pea rääkima. Ta vaatas Adeline’ist mööda ja nähtavasti eeldas, et too ei saa neist aru. „Hooaja alguses on turiste veel vähe.“ „Jah, aga nad tulevad igal aastal aina varem. See on ettevõtetele hea.“ „Aga mitte linnale.“ „Võib-olla.“ Mõistes, et nad räägivad temast, tajus Adeline, kuidas põsed hakkavad õhetama, ja tundis kiusatust midagi teravat öelda. Õnneks suutis ta keelt hammaste taga hoida – poleks mõistlik negatiivse noodiga alustada, kui ta pole veel isegi Monique’iga kohtunud. „Tegelikult olen ma siin töö pärast,“ sõnas ta hoopis laitmatus prantsuse keeles. Vestlus katkes, mõlemad osapooled sattusid korraks segadusse, et ta oli nende jutust aru saanud, tema veatust prantsuse keelest, millest kumas läbi vaid kerge briti aktsent. „Vabandust, madame,“ ütles mees. „See oli meist ebaviisakas.“ „Pole midagi,“ vastas Adeline ja naeratas. Mees naeratas vastu ja sirutas käe. „Patrick Delage.“ „Adeline Townsend.“ Ta surus korraks mehe kätt ja pöördus seejärel naise poole, kelle nägu oli endiselt tardunud. „Ja teie olete …?“ „Eva Lenore.“ Naine noogutas, kuid ei ulatanud kätt. „Meeldiv tutvuda,“ lausus Adeline, justkui oleks Eva tervitus olnud üdini viisakas.
15
„Ja kus te tööle hakkate?“ uuris Patrick. „La Petite Librairie’s – raamatupoes.“ Mehe silmad läksid veidi suuremaks. „Aa!“ Ta heitis kiire pilgu Evale, kerge vari üle näo libisemas. „Saan aru.“ „Ja see on minu tütar Lili. Ütle bonjour, Lili!“ lisas Adeline. Lili, kelle prantsuse keel oli üsna algeline (Adeline oli talle vaheldumisi lugenud „T’Choupi“ ja „Lili“ raamatuid ning „Põrsas Peppa“ ja „Jänes Peetri“ lugusid ja tüdruk oli neid huviga kuulanud, tema noor vastuvõtlik aju oli hõlpsasti omandanud ahtushääliku r-i ja hääldamata h-d ning võtnud keele kergesti omaks), puges ema jalgade taha ja vaikis. Kui Adeline ütles inimestele, et Lili on kakskeelne, tegid nad tavaliselt märkusi, nagu „uskumatu“ ja „vau“ – ja imestasid, et Adeline’il kui üksikemal on üldse aega teda õpetada. Ja neil oli õigus: oli keeruline kõik see ära mahutada, leida energiat kõigeks, mida ta Lili heaks tegi. Aga see oligi ju asja mõte, eks ole? Kui inimesed ootavad, et sa läbi kukud, pead kaks korda rohkem pingutama, tõestamaks, et saad hakkama. Kui tema endine närukaelast poiss-sõber Colin kuus aastat tagasi rasedusest kuuldes isaks saamise mõtte peale kohkus ja koguni aborti soovitas, oli Adeline aru saanud, et peab seda teed üksinda käima. Paljud olid hoiatanud, kui raske see saab olema, aga ta oli mõelnud, et parem olla üksikvanem, kui koos kellegagi, kes ei hooli, ning vabastanud Colini kõikidest kohustustest ja öelnud mehele, et ei vaja temalt sentigi ja et tema meelest on parem, kui ta üldse pildilt kaoks. Seda mees suure kergendustundega ka tegi. „Ta on häbelik,“ selgitas Adeline, kuid Patrick oli juba järjekorra etteotsa jõudnud ja tellis saiakest. Eva noogutas korraks ja naeratas napilt. „Noh, meeldiv tutvuda!“ Adeline silitas rahustavalt Lili juukseid. Võõras kohas oli keeruline, ta ei saanud ju tahta, et tütar võõrastega kohe nende keeles vestlema hakkaks.
16
Lõpuks valis Adeline pain aux raisins’i* ja chocolatine’i**, lootes, et need on Lili jaoks vastuvõetavamad kui sarvesaiad. Mees vastas napilt merci***, kui Adeline andis ära oma viimased eurod – ta peab hiljem kindlasti veel sularaha välja võtma, võib-olla on kesklinnas pank? – ning läks või hõngulise paberkotiga tagasi üle tänava ja rohelisest uksest sisse. Majakeses pani ta lauale kaks taldrikut ja jagas saiakesed pooleks, et Lili saaks mõlemat maitsta. Raamatupoodi minekuni oli veel tund aega ja Adeline tundis rosinasaiakest hammustades närvikõdi. Aga see on hea närvikõdi, otsustas ta, sest võib-olla leiab ta nüüd oma tõelise kodu. Ja kui mitte, siis arvestades teisel pool tänavat pakutavaid hõrgutisi saab ta oma mured lihtsasti uputada võisse, šokolaadisse ja õhulisse taignasse.
* Pain aux raisins – rosinasaiake (pr). ** Chocolatine – šokolaadisaiake (pr). *** Merci – aitäh (pr).