Esimene peatükk Willie Penang, 1921
Somerset Maugham ärkas õhku ahmides. Ränk köha raputas tema keha, kuni lõpuks vaibus, jumal tänatud, ja ta sai jälle hingata. Ta lebas oma voodis sääsevõrgust kookonis ja ootas, et hingamine taas tavapäraseks muutuks. Keelel oli kerge mudane järelmaitse. Ta neelatas korra, lakkus huuli ja maitse kadus suust. Keha tundus kui vettinud olevat, kui ta end peatsi najale püsta kile ajas. Ta oli näinud und: suur laine pühkis ta pardalt mäslevasse jõkke, mudane vesi voolas ta kurgust alla, täitis kopsud ja tõmbas ta alla pimedasse sügavikku. Sel hetkel oligi ta hingetult puristades ärkvele võpatanud. Ta lükkas sääsevõrgu lahti ja istus voodiservale, pani jalad põrandalaudadele. Ta oli väsinum kui magama minnes. Ta oli bambusest punutud tugipadja põrandale lükanud ning ta oli kindel, et ärgates oli ta karjatanud; loodetavasti ei olnud keegi kuulnud. Ta keeras pea viltu ja kuulatas; kostis vaid lainemüha rannal. Tuba oli napilt sisustatud: rotangist tugitool akna all, madal raamaturiiul tuubil täis vanu ja kolletavaid romaane, tammepuust
19