2 Olevik Max
„Sa haised nagu bensiinijaam!“ Maxi üks silmalaug võbeleb. Ai! Ta paneb silma uuesti kinni. See tegi väga haiget, mis tähendab, et kell peab olema liiga vähe. Võib-olla on isegi alles öö. Tema kõrval voodis hüppab üles-alla ta väike nõbu Sture. „Miks sa haised nagu bensiinijaam? Kas sa oledki bensiinijaam? Siis ma võin sinu juures tankida. TUUT-TUUT!“ Lapse huilgamine teeb Maxi kõrvadele haiget ja Max sirutab käed välja, tõstab Sture voodist maha. „Bensiinijaam ei ole veel lahti,“ pomiseb ta. „See avatakse hiljem.“ „Millal?“ „Ee … kahe tunni pärast.“ „MIDA? Siis on kell ju kaksteist! Milline bensiinijaam avatakse alles kell kaksteist?!“ „Minu oma.“ Max proovib eirata pulseerivat peavalu, aga see on võimatu. Mis kell ta öösel koju jõudis? Kindlasti liiga hilja. Arvatavasti mitu tundi hiljem kui liiga hilja. „Sture, lõpeta Maxi piinamine!“ kuuleb ta oma tädi hüüdmas. — 23 —