Õhtumaine filosoofia on tänaseks juba kaks ja pool aastatuhandet vana, aga suur osa sellest tekkis vaid kahe katkendliku puhanguna, mis kumbki kestis umbes 150 aastat. „Unistuses mõistusest“ kirjeldas Anthony Gottlieb neist puhangutest esimest. Selle järjeraamatus „Unistus valgustusest“ kaardistab Gottlieb oskuslikult teist suurt mõttelahvangut, viies meid ususõdade järgsesse ja galileiliku teaduse tekkimise aegsesse Põhja-Euroopasse ning luues laia panoraami sellest, mida kujutas endast valgustus ja miks me oleme sellele siiani tänu võlgu.
Suhteliselt lühidal ajajärgul – alates 1640. aastate algusest kuni Prantsuse revolutsiooni eelõhtuni – jätsid oma jälje mõtteteadusse Descartes, Hobbes, Spinoza, Locke, Pierre Bayle, Leibniz, Hume, Rousseau ja Voltaire. Nagu Gottlieb näitab, püüdsid need mehed välja peilida, millised on uue teaduse ja usuliste ümberkorralduste järelmid, mis omakorda pani neid kahtlema traditsioonilistes õpetustes ja hoiakutes. Mis johtub teaduse progressist meie arusaamisele iseendast