Unetus

1 Kaksteist päeva sünnipäevani Majas on keegi. See pole teadvustatud mõte, vaid midagi metsikumat, vaistlikumat, ja ma tõusen istuma; olen korraga täiesti ärkvel ja süda peksab. Kell näitab 1.13 ning ma kuulatan liikumatult, olles kindel, et kuulen koridorist põranda kriiksatust või näen pimedast toanurgast eraldumas ähvardavat varju. Kuid midagi ei toimu. Ainult vihm toksib vastu akent ja öö vaikus umiseb. Ihu on kananahal. Miski äratas mu. Mitte uni. Midagi muud. Miski majas. Tunne ei kao, täpselt nagu siis, kui olin väike ja nii tugevasti luupainaja haardes, et arvasin end olevat tagasi tolles öös, ja kasuema tuli jooksuga mind rahustama, et ma tervet perekonda üles ei ajaks. Robert magab sügavalt, seljaga minu poole. Ma ei hakka teda äratama. Tõenäoliselt polegi midagi lahti, kuid sellegipoolest olen ärevil ja murelik. Lapsed. Ma ei suuda enne uinuda, kui olen veendunud, et nendega on kõik korras, seepärast ajan end püsti ning hiilin paljajalu ja kogu kehast värisedes trepimademele. Koridori vaadates tunnen end väga pisikesena; hämarus muudab ruumi lõputuks, minu ees oleks otsekui koletise haigutav suu. Lähen edasi – ma olen ema ja abikaasa. Karjäärinaine. See on minu maja. Minu turvapaik – ja soovin, et oleksin telefoni kaasa võtnud, siis saaksin seda lambina kasutada. Trepimademel piilun üle käsipuu. All tumedate varjude seas ei liigu miski. Ei kosta kobinat,