1. Cherringhami ekskursioon Will Goodchild tõmbas taskust uuri. Ta oli pärinud selle isalt, kes polnud väsinud kordamast, et kandis seda Normandia dessandi päeval, kui viis Prantsusmaa rannikul maabudes oma mehed teises maailmasõjas surmapõlgavalt lahingusse. See oli vist küll Willi kõige hinnalisem asi ning kui Oxfordi vana kooli kellassepp oli uuri aeg-ajalt veidi kohendanud, käis see täitsa täpselt ja isegi helises täistunnil. Seistes külakeskuse muruplatsil, kus olid kolm annetatud pinki ja keskaegsed käepakud, mis paistsid paraku järjest enam ilmutavat ajale allavandumise märke, nägi Will, et kell on üksteist. Buss jäi hiljaks. Vaevu oli ta jõudnud seda mõelda, kui ilmuski nähtavale suur valge reisibuss, mis näis hädavaevu Cherringhami kitsale peatänavale ära mahtuvat. See sõitis aeglaselt, nagu kardaks juht riivata kahel pool ridastikku seisvaid poode. Need vähesed külaelanikud, kes juhtusid liikvel olema, peatusid kõnniteel, et säherdust seninägematut monstrumit silmitseda. Will ajas end sirgu. Ta manas näole külalislahke naeratuse – kuulus asja juurde – ning jälgis, kuidas buss
— 7 —
lähenes muruplatsile ja keeras parkimisalale, kus pool sellest tänavale ulatus. Sinna pidi see nüüd jääma mitmeks tunniks silma riivama. Kui Will sammud bussi poole sättis, suretati selle mootor välja ja esiuks läks valju sahinaga lahti. Eredas kevadises päikesevalguses silmi kissitades ronis sealt välja tüse juht. Ümmarguse kere otsas oli ümmargune pea, mida liiga väike müts hästi katta ei suutnud. Ta oli Willile võõras. Will astus lähemale. „Tere tulemast!“ lausus ta. „Mina olen professor Will Goodchild. Teie giid.“ Mees noogutas ükskõikselt, otsekui peaks öeldut kaunikesti tähtsusetuks. Seejärel osutas ta bussi viivatele astmetele. „Täislaadung … ja sealt nad tulevad.“ Will astus pisut eemale ja vaatas, kuidas Cherringhami muidu nii vaiksele tänavale hakkas valguma reisijaid, kes olid sõitnud maha pika maa Londonist sinna – päevasele Cotswoldsi-ekskursioonile. * Nii hästi või halvasti, kui suutis, kogus Will selle seltskonna sõõrina enda ümber. Osa inimesi tõstis kohe telefonid – nii mõnigi keeras Willile seejuures suisa selja – ning hakkas pildistama Cherringhami maju, nagu oleks see mingi teema park, või mis veel hullem, tegi koguni selfisid. Will jälestas selfisid. —8—
Ja mida tegi bussijuht? Seisis grupist eemal ja rääkis kellegagi telefonis. „Tere tulemast Cherringhami!“ lausus Will nii valjusti, kui suutis. „Täna näitan teile mõningaid ilusaid ajaloolisi paiku, mille poolest see küla tuntud on. Kui teil on küsimusi, siis …“ Raske oli keskenduda säärastele keskendumis võimetutele turistidele, kellest paljud ei paistnud pööravat tema jutule vähimatki tähelepanu. Mis pagana pärast olid nad üleüldse selle ekskursiooni valinud? Aga olgu … Will jätkas.
Ta seletas, et käepakud, mida nad enda ees näevad, on tõepoolest ehtsad ning pärinevad sajandite tagusest ajast, mil siin seisid häbipostis kõikvõimalikes pahategudes süüdistatud, olgu nood siis maksudest kõrvalehoidjad, abielurikkujad või nõidumises kahtlustatud – sealhulgas kohalikud õed Mabbid, kes kõik olid mingi aja nendes pakkudes veetnud. „Õige pea jalutame kaheteistkümnendal sajandil ehitatud St. Jamesi kiriku juurde. Aga esialgu järgnege mulle, ma näitan teile selle küla kõige ajaloolisemat vaatamisväärsust.“ Hakates turistide rühma eesotsas minema, vaatas Will bussijuhi poole, oodates, et too järgneks, nagu sääraste ekskursioonide puhul enamasti nõuti. Aga sohver lihtsalt noogutas ja tõstis telefoni. „Ma pean ühe asja joonde ajama, proff.“ Seejärel noogutas ta mööduvatele hoolealustele ja lausus naeratades: — 9 —
„Kena päeva teile!“ Willile küll enamasti ei meeldinud teisi sõnatult hukka mõista, kuid sedapuhku tõstis ta tüsedast bussi juhist möödudes siiski silmad taeva poole. Ta ei jäta reisifirma omanikule teatamata, et ettekirjutusi niiviisi rikuti. Oma ametikohal võiks ta nõuda ka sohvritelt kas või elementaarset viisakust. Ja see „proff“? No tõesti!
Will hakkas mööda peatänavat edasi minema, möödudes poodidest ja isegi mõnest varajasest pubikülastajast, kes vahtisid talle hanereas järgnevaid turiste nagu mõnd halvasti relvastatud ründegruppi. Külamajast mööda saanud, peatus Will seal, kus otse keset vana turuplatsi seisis üle kõigi peade kõrguv kivist rist. Turistid hakkasid sedamaid pildistama, samal ajal kui Will osutas risti jalamil olevale metallist plaadile. „Selle plaadiga mälestatakse Inglise kodusõja Cherringhami lahingut. Aasta 1646.“ Ja siis andis ta endast parima, et tiivustada päikseprillistatud rühma kujutlusvõimet. „Kujutlege korraks parlamendi toetajate armeed marssimas sealtpoolt ja nende vastas seismas vaprat, kuid väiksearvulisemat kuningriiklaste armeed. Te võite vaat et kuulda mõõku kokku raksatamas. Just siin, kus te praegu seisate ning kõikjal ümberringi värvusid tänavad verest punaseks.“ Will langetas pilgu plaadile – temal igatahes polnud raske toimunut vaimusilma ees näha … Karjed. Lahingumöll. — 10 —
„Kuulu järgi olevat vereoja olnud nii sügav, et selles said ujuda pardid.“ Üks tagapool seisev naine tõstis käe. „Jah, proua?“ „Millal me Huffington’si teed jooma läheme? Lugesin Trip Advisorist, et seal küpsetatakse ime maitsvaid …“ Will tundis, kuidas teeseldult soe naeratus tema näol ähvardab mõraneda ja kildudeks kukkuda. Juba tahetakse teed ja küpsiseid? Ning me jõudsime alles alustada oma ekskursiooni, mis peaks tutvustama siinset ajalugu. Hämmastav küll, aga tal õnnestus hoida nägu naerul. „Jah, proua, me lõpetame oma ringkäigu kuulsas Huffington’sis, enne kui istute bussi, et sõita järgmisse peatuspaika.“ Kus neile peab ekskursiooni tegema järjekordne õnnetu lollike.
„Aga esialgu liiguksime ehk siiski edasi? St. Jamesi kiriku juurde.“ * Will oli palunud, et turistid oleksid kirikus võima likult vaiksed. Nagu ta nägi, ei teinud osa neist sellest väljagi. Nad lobisesid ja klõpsisid selfisid, otsekui oleksid mõnes kaubamajas. Ta seisatas hiigelsuure maali ees, millel oli kujutatud ristilöödud Lunastajat. — 11 —
„See kunstiteos on perekond Mogdoni kingitus,“ lausus ta vaikselt, „ning selle on maalinud Rubensi kuulus kaasaegne Gaspar de Crayer.“ Ta pöördus ja silmitses maali, mis oli temast tublisti kaks korda kõrgem ja laiem. „Teist nii imetabast altarimaali ei leia te isegi Gloucesteri või Worcesteri suurtest katedraalidest.“ Will ootas hetke, et turistid saaksid teha oma pildi, enne kui ta siirdub kohta, mis oli talle selles kirikus kõige tähtsam – sest eks olnud ta ju ikkagi ajaloolane. Seejuures märkas ta, et osa inimesi on hakanud viimaks tema sõnadele tähelepanu pöörama. Tore, mõtles ta. Parem keskendungi ainult neile, tegemata välja neist vähestest, keda asi ei huvita. Isegi üks pimeduses põlev küünal tähendab valguse võitu, mõtles ta. Saadetuna laialivalguvast grupist kõndis Will paar sammu edasi. „Ja siin, kohas, mida võib ehk pidada kogu kirikus kõige pühamaks …“ Ta pöördus ja vaatas enda ees olevat marmorsammast, tundes nagu alati silmapilk meeleliigutust.
— 12 —
2. Need, kes on läinud Mõnda aega ei lausunud Will sõnagi – see oli tema enda väike leinaseisak. Kõrgemal olid marmorisse raiutud nimed ja eluaastad, mis tähistasid Flandria väljadel elu jätnud Cherringhami noormehi, ning paremat kätt võis samasuguselt sambalt näha teisi, keda oli tabanud sama saatus järgmises maailmasõjas. Paljud sellenimelised perekonnad elasid Cherringhamis veel praegugi, aga teised olid siirdunud ammu mujale. Või siis olid nad sõdades lihtsalt ajaloost kustu tatud. Seda võivad sõjad teha … ja teevadki. „Selle küla sõjaohvrid,“ lausus Will pühalikult. „Vasakul on need, kes hukkusid esimeses suures sõjas, aga,“ ta vaatas grupi poole, „kuidas tohiksime üldse kutsuda ühtki sõda suureks?“ Lõpuks tajus ta, et kõigi tähelepanu on temal. Leidub teemasid, mis pääsevad maksvusele isegi tänapäeva tühja-tähjaga koormatud ajudes, mõtles ta.
„Pöörates pilgud sinnapoole, võite näha ka merel hukkunute nimesid. Need laevad ja madrused on – nagu ilmnes – piiranguteta allveelaevasõja ohvrid. Kõik nood noored mehed hukkusid Põhjamere jäistes
— 13 —
vetes ja Prantsusmaa ranniku lähedal. Nende põrm siin mõistagi ei puhka.“ Ta vaikis taas. Veel mõni hetk ning ta jätkas: „Olgu öeldud, et see kirik figureerib ka kodusõja ajaloos. Pärast Cherringhami lahingut hoiti siin vangis tatud sõdureid, senikaua kui otsustati nende saatuse üle. Kujutlege, et see koht oli puupüsti täis rojaliste!“ Kõik vaatasid ringi ning Will tõmbas taas taskust välja kella. Tarvis pisut tempot lisada. Lasknud pilgul viimast korda kirikus ringi käia, veendumaks, et grupp on koos, juhtis ta nad välja surnuaeda. Läbi selle looklev rada vähendas inimeste jala vaeva ja pakkus tiinekatele peidupaika, kus ajada täis kasvanute silma alt eemal oma teismeliseasju. Kellele siis ei meeldiks hauakivid? * Will vaatas, kuidas turistid väikeses surnuaias ringi uitavad, uurides vanu ümberkukkunud hauakive ning püüdes veerida neilt nimesid ja aastaarve, mis olid aja ja ilmastiku mõjul peaaegu loetamatuks tuhmunud. Tema enda algatusel oli loodud St. Jamesi andmebaas, kust oleks võimalik hankida kas või mingilgi määral teavet haudade ja nendesse maetute kohta. Aga ikkagi leidus siin veel ohtralt neid 800-aastasi hauakive, mille all puhkajate nimed olid määratud jääma alatiseks unustusehõlma, kui nende jäänuseid just uurimiseks välja ei kaevata. — 14 —
Will tabas end sageli mõttelt, et kui tal oleks nii palju raha, et annetada, kasutaks ta seda just nõnda. See juba oleks midagi!
„Hästi, rahvas, on aeg hakata mööda seda rada edasi minema – soovitavalt hanerivis …“ Ta heitis pilgu naisele, kes ootas nähtavasti ikka veel kannatamatult, et saaks juba kord teed juua ja küpsiseid krõbistada. „Ning nagu ette nähtud, lõpetame oma ringkäigu Huffington’sis, enne kui taas bussi istute.“ Naine naeratas. Nii palju siis kogu sellest imelisest ajaloost.
Ta pöördus ning hakkas minema kõige ees läbi kalmistu. Selle kaugemast otsast jõudsid nad raudvärava ja paari astme kaudu kivimüüride vahetsi kulgevale tanumale, mis kunagi oli kulgenud vana turuplatsi ja loomade karjamaa vahel ning mida mööda siis kariloomi müügile aeti. Will manitses oma gruppi: „Ärge mingil juhul vastu neid aedu nõjatuge. Neid hoiab koos ainult kivide endi raskus. Enne meid on siin kunagi kõndinud need, kes ajasid mööda seda tanumat oma pahaaimamatuid veiseid müügile.“ Will köhatas; kas ei peitu selles kübeke irooniat, mõtles ta, vaadates kahel pool olevaid kolme meetri kõrgusi müüre. „Kindlasti proovis hulk rojaliste seda tanumat mööda põgeneda. Arvata võib, et see ei läinud neil korda.“ Ta vaatas üle õla tagasi. Inimesed, kes talle üks haaval järgnesid, meenutasid nüüd tõesti hanekarja. — 15 —
Mitte enam laialivalguv rühm, vaid vänderdav rodu. * Huffington’si ukse juures seisva Willi juurde astus bussijuht. „Kõik läks kenasti, professor?“ Viisis, kuidas too tüse, lõdvaks lastud lipsu ja tobedalt väikese mütsiga mees teda professoriks nimetas, käis miski Willile närvidele. Just nagu „profist“ oleks veel vähe olnud. Aga mis seal ikka: raha tuli sellelt firmalt igatahes õigel ajal.
Ekskursioonijuhendis oli ette nähtud, et Will peab ootama, kuni teepaus on läbi, ning soovima siis oma hoolealustele head reisi jätku. Niisiis tuli tal selle vennikese loba edasi kuulata. „Muide, järgmisel nädalal saate veel kaks rühma. Hooaeg näikse tulevat elav. Ehkki ilm pidavat sandiks pöörama.“ Will heitis pilgu nimesildile, mis oli pisut viltu mehe särgirinnaesisele kinnitatud. Babcock.
Sama nimi mis reisibussifirma omanikul. Või siis …
„Härra Babcock?“ „Jah?“ Mees vaatas Willile otsa, nagu oleks see iseenesestmõistetav. „Kas teie olete omanik?“ — 16 —
„Mina’p see olen jah. Tänaseks ettenähtud juht jäi haigeks. Niisiis sai nauding sõita Londonist siia ja siit tagasi Londonisse osaks minule. Olgu öeldud, professor, et see kuradi pikk sõit mööda M4 on mulle ropult vastukarva. Aga ära jätta ka ei saa – vaadake kõiki neid inimesi!“ Will kavatses just öelda, et saadab järgmise kuu ekskursioonide eest firmale meiliga arve, aga siis hakkasid inimesed Huffington’sist välja valguma. Tee ja koogid olid oma töö teinud ja kõik paistsid olevat heas tujus. Willil oli hea meel, et ta ei pea enam selle mehega juttu ajama. Rahast rääkida talle õigupoolest ei meeldinud – igatahes mitte silmast silma. Tundus kuidagi … labane.
Palju parem oli ajada neid asju meilitsi. Babcock nihutas mütsi pisut vähem koomilise nurga alla. „Tore on, rahvas. Hakkame siis minema.“ Sohver kõndis bussi lahtise ukse juurde ja jäi sinna seisma, oodates, et kõik sisse roniksid. „Samad kohad?“ küsis üks naine. „Istu kuhu soovid, kullake,“ vastas mees, paljastades laias naeratuses oma suured hambad. „Vaade on ühesugune – olgu eest või tagant.“ Naine pöördus kaasa poole. „Näed nüüd, Milton – mis ma ütlesin!“ Püüdlik naeratus näol, vaatas Will neid üksteise järel möödumas – tema kohustused olid sama hästi kui lõppenud. Mõni inimene lihtsalt noogutas, mõni tänas vaikselt. — 17 —
Kui üks mees pakkus talle mõnd münti – taevas hoidku: jootraha! –, raputas Will muutumatult naeratades pead. „Täiesti tarbetu,“ lausus ta. „Aga tänan.“ Ta oli otsustanud, et püüda ajalugu enamjaolt üsna ükskõiksetele seltskondadele elavaks muuta pole küll just kõige meeldivam tegevus, aga jootraha ei kavatse ta selle eest siiski mingil juhul vastu võtta. „No nii,“ lausus Babcock nüüd naerdes, „paistab, et kaotanud pole te kedagi – mis?“ Kas Babcock neid siis üle lugema ei peagi, imestas Will endamisi. Aga selle asemel läks omanik/bussijuht kolmest astmest üles ja kiikas bussi. „Jah, paistab, et kõik on kohal. Ruumi on veel üksnes katusel!“ Tõstnud kaks sõrme mütsi juurde, ronis Babcock juhiistmele. „Etendus jätkub, professor. Vaata et sa siin siis pahandust ei tee, eks? Või kui, siis ära vähemasti vahele jää!“ Viisakas naeratus ikka näol, noogutas Will, kui sohver mürinal naerdes nupule vajutas ja pneumaatiline uks sulgus. Siis jälgis Will, kuidas bussimürakas manööverdas parklast kohmakalt välja, üritades paigalpööret, mis õnnestus alles mitmendal katsel, möödus Ploughman’sist ning sõitis piki Cherringhami taga kõrguvate mägede poole viivat teed minema.
— 18 —
Kui buss oli silmist kadunud, arutles Will, mida vaba õhtupoolikuga peale hakata. Minna ehk raamatu kokku ja teha pisut uurimistööd? See tundus olevat hea mõte. Juba ainuüksi selle küla ajaloost rääkiminegi tekitas temas alati soovi veel rohkem teada saada. Otsusele jõudnud, unustas ta – selleks korraks – täiesti Babcocki tükkis turiste täis bussiga.
— 19 —