Tunnete aabits

A nagu abitus Anu istus põrandal ja vaatas oma jalanõusid. Tema kõrval pikutas tema parim sõber, kass Aksel. Anu tahtis õppida ise kingapaelu siduma. Ta oli seda juba mitu korda proovinud. Ta tegi uuesti lipsukesed, tõmbas paelu, aga need läksid ikka sassi ja valesti. Mõnikord tuli sõlm liiga lõtv ja libises lahti, teinekord läks paela ots valesse kohta ja sidumine ebaõnnestus täielikult. Anu kulmud tõmbusid kortsu. Ta proovis uuesti. Ja veel kord. Aga ikka ei tulnud välja nii, nagu vaja. Tema sõrmed muutusid kohmakaks ja süda hakkas kiiremini põksuma. Kõhtu tekkis imelik raske tunne, ja hinge hakkas vaikselt abitus pugema. Anu vaatas oma kingi ja sosistas vaikselt: „Ma ei oska …“ Siis ilmus Anu ja kass Aksli kõrvale väike, hall ja pehme tegelane. Ta nägi välja nagu pisike pilveke. Külalist nähes kikitas kass Aksel kõrvu ja vaatas Abitust oma suurte silmadega. „Ohoo,“ ütles Aksel lõpuks. „Miks sina täna meile tulid? Kas ka sind on tabanud abitustunne?“ „Ei, ma tulin täna teie juurde, sest mul on Anule midagi tähtsat näidata,“ sosistas Abitus vaikselt. „Ma tulen alati siis, kui miski tundub liiga raske või ei tule kohe välja!“ 2