Francisele ja Juliale
Üks Maggie Brennan pooleldi kõndis, pooleldi jooksis Deptford Church Streetile. Samal ajal rääkis ta telefoniga, luges toimikut ja otsis telefoniraamatust aadressi. Oli nädala teine päev ja tema oma graa fikust kaks päeva maas. Rääkimata toimikukuhjast, mille ta oli pärinud kolleegilt, kes viibis nüüd alalisel haiguspuhkusel. „Ei,“ ütles Maggie telefoni ja vaatas kella. „Üritan enne koos oleku lõppu seal olla.“ Ta pistis mobiili taskusse. Mõtted keerlesid väljakutse ümber, kust ta just tulnud oli. Sinikatega kolmeaastane. Kiirabiarsti väitel olid sinikad kahtlased. Maggie rääkis emaga, vaatas lapse üle ja heitis pilgu korterisse, kus nad kahekesi elasid. See oli kohutav, niiske ja külm, kuid kohe midagi ohtlikku silma ei hakanud. Ema ütles, et meest tal pole, mispeale piilus Maggie vannituppa ega näinud seal pardlit. Ema korrutas muudkui, et poiss oli trepist alla kukkunud. Nii need inimesed ütlevad, kes lapsi peksavad, kuid tõele au andes kukuvad kolmeaastased mõnikord tõesti trepist alla. Maggie veetis seal vaid kümme minutit, kuid ega ka kümme tundi midagi muutnud oleks. Kui ta laseb lapse ära võtta, kukub süüdistus tõenäoliselt läbi ja teda ootab distsiplinaarkaristus. Kui ta last ära ei võta ja poiss leitakse surnuna, järgneb juurdlus ning tema kaotab töö ja satub ‹5›