A
sle ja Alida ekslesid Bjørgvini tänavatel, õlal kandis Asle kahte kompsu, milles oli kogu nende vähene vara, ja käe otsas oli tal viiulikast viiuliga, mille ta oli isa Sigvaldilt pärinud, ja Alida kandis kahte toiduvõrku, ja nüüdseks olid nad juba tunde mööda Bjørgvini tänavaid käinud ja püüdnud peavarju leida, aga tundus võimatu kusagilt midagi saada, ei, ütlesid nad, meil ei ole kahjuks midagi välja üürida, ei, ütlesid nad, kõik, mis meil üürile anda oli, on juba ära antud, nii nad ütlesid, ja nii pidid Asle ja Alida tänavatel edasi ekslema ja ustele koputama ja küsima, kas nad saaksid seal majas tuba üürida, aga mitte üheski majas polnud tuba saadaval, nii et mida peaksid nad edasi tegema, kust leiaksid nad nüüd hilissügisel kaitset külma ja pimeduse eest, kusagilt pidid nad ju midagi leidma, ja hea seegi, et vihma ei sadanud, aga varsti võis ka sadama hakata, ja nad ei saanud niimoodi kõndima jääda, ja miks ei tahtnud keegi neid enda juurde võtta, kas asi võis olla selles, et oli näha, et Alida toob varsti lapse ilmale, see võis ju iga päev juhtuda, niimoodi nägi ta välja, või oli asi selles, et nad polnud laulatatud ja seetõttu polnud nad inimeste silmis ka õige abielurahvas, polnud nagu peab, aga kas seda oli siis nende olekust näha, ei, nii ei saanud olla, või oli see siiski võimalik, sest midagi pidi olema, et keegi neid enda juurde ei tahtnud, ja et õpetaja käsi neid 11