Ü H I S KO N D JA Ü LEKO H U S
9
1. Ühiskond ja ülekohus 1.1. Orjus ja tsivilisatsioon
Seda maailma, kus me elame, võib kõige üldisemalt nimetada tsivilisatsiooniks. See käib ka loodusrahvaste kohta, kes lõpuks elavad ja tegutsevad samas maailmas kui tänane Manhattan või Singapur. Öeldu ei ole metafüüsika. Inimkonda ühendavad omavahel tuhanded niidid, mis determineerivad inimesi nende kultuurilistest erinevustest hoolimata selle või teise ajastu residentideks. Meid ühendavad nii märgatavad kui märkamatud võrgustikud. Formaalselt võttes ei sündinud tsivilisatsioon koos inimesega, seda kinnitavad meile nii arheoloogilised kui kultuurantropoloogilised andmed, mida on võimalik mõistuse piires ekstrapoleerida minevikku. Inimene kujunes enne, tsivilisatsioon hiljem. Ent paradoksaalsel kombel on õige ka vastupidine: tsivilisatsioon sündis nimelt koos inimesega. Ainult et: latentses olekus. Ta ootas aega, mil aktiveeruda. Reaalselt eksisteeriv tsivilisatsioon sai alguse orjastamisest. (Abel, 2006) Me ei tea loomariigist ainsatki institutsiooni, mis sellele ligilähedaseltki sarnaneks. Kuid homo sapiens’i puhul on orjus tavaline ja seda tunnevad ka suhteliselt algelisel arengutasemel loodusrahvad. Rõhutada tuleb siiski, et loodusrahvaste puhul on tegu nn patriarhaalse orjusega, mis liitub olemasolevatele patriarhaalsetele suhetele naturaalsel viisil, olles naturaalsuse suhtes ühtaegu nii subjekt kui objekt. Patriarhaalse sootsiumi orja elu-olu ei erine kuigivõrd sama sootsiumi nii-öelda vabade elementide elu-olust, sest tõeliselt vaba, kui selle all mõelda individuaalset sotsiaalset suveräänsust, ei ole patriarhaadi tingimustes keegi. Kõigi olmelised ja materiaalsed võimalused on piiratud ühiskonna madala tehnoloogilis-tehnilise arengutasemega, eneseteostusvõimalused aga rangete ühiskondlike