2. peatükk
Sügis 2023, Stykkishólmur
Päev oli nii kirgas ja kaunis, et see oleks võinud panna taevakehadki tundma oma süüd hea ilma põhjustamises. Paula Wolf muheles omaette, ronides mööda künkanõlva ülespoole.
Islandlastel oli oma kõnekäänd sellegi asja kohta. Kui inimene ei nautinud väljas tegutsedes ilusat ilma, oli teda haaranud süütunne ilusa ilma pärast.
Päike oli aegamööda alla vajunud ja Paula oli tõesti kogu päeva saanud ilusat ilma nautida. Õhtupoolik oli tema lemmik aeg kogu ööpäevast, eriti sügise algul. Sügisõhtu rambe soojus mõjus rahustavalt nagu paks udusulgedest tekk.
Küps hein lõhnas õhtuti kõige tugevamini. Paula lõõtsutav hingamine ja alt orust kostev üksikute lammaste määgimine olid ainsad hääled, mis rikkusid vaikust.
Paula võttis oma teksajaki taskust riidest taskurätiku ja kuivatas sellega laupa. Künkal oli kõrgust alla saja meetri, aga fotoseadmestik, mida ta suures seljakotis kaasa tassis, oli üles ronides naha higiseks võtnud. Paula oli täna hommikul sõitnud Snæfellsnesi poolsaarele. Turundusosakond oli taht
nud salvestada toimetuse pildipanka ka piirkonna tuntumaid looduslikke vaatamisväärsusi ja niisiis oli Paula käinud täna päevavalguses pildistamas poolsaare tipus asuvat väheldast liustikumaastikku Drítvíki musta liivarannikut ja koonuselist
Kirkjufelli mäge. Ta pidanuks seda tegema juba augustis, aga siis polnud ta veel selleks võimeline. Lõppenud suvi oli olnud halvimaid aegu ta elus. Ime, et ta oli nüüd veel siin ja suutis taas töötada. Ta oli otsustanud toime tulla ega kavatsenud järele anda. Pärast kohutavaid suvekuid tundis ta nüüd ennast paremini. Ta julges juba ettevaatlikult tulevikku uskuda. Ta armastas pildistamist. Kirg oma ameti vastu oli meelitanud teda asuma tööle varem kui esialgu kavandatud.
Pildid tulevad kindlasti suurepärased. Meteoroloogiatalituse ennustuse järgi pidi täna nägema virmalisi ja kliendid armastavad maastikupilte virmalistega. Pärast pildistamist võib ta võtta kokkulepitud kohast toavõtme ja heita magama. Tööpäev läheb pikale, aga see talle muret ei teinud. Vastupidi. Kõva koormusega tööpäevad tähendasid, et tal pole vaja üleliia mõelda ja muretseda. Kui tal on üleliia vaba aega, hakkavad valed mõtted jälle kiusama. Üksnes magamine pakkus täielikku rahu. Ta ei kartnud üksildust, vaid seda, et keegi võib ta üksildust häirida. Surnukirst oli olnud viimne piisk. Kui see saabus, kartis ta end hulluks minevat. Ja siis natuke hiljem oli juhtunud see kõigest hirmsam … Paula sulges hetkeks silmad ja pingutas vabanemaks piinavaist kujutluspiltidest, mis meenutasid minevikusündmusi. Ta otsustas keskenduda ümbruskonna maastikule. Kuuvalguses oli näha ümberringi kasvavaid mägiülaseid ja kukemarju. Oli vaikne. Polnud vaja karta kedagi teist siia tulemas. Täna päevalgi oli ta kohanud ainult üht inimest, kui käis tanklas kütust ja toitu ostmas.
Kaugemal Stykkishólmuri küla taga helkis kuupaistel meri. All orus võis eristada tuhandeid aastaid tagasi maapinnas purskunud ja hiljem kivistunud laavat. Paarisaja meetri kaugusel seisis paigale tardunud troll. Õlaka trolli pea näis olevat itta pöördunud. Võib olla oli ta lootuse kaotanuna viimastel hetkedel veel vaadanud tõusva päikese poole, teades, et ei jõua enne esimesi päikesekiiri enam kodukoopasse varjule.
Paula laskis kandami seljast ja võttis lahti koti küljetaskus olnud kolmjala. Välismaalased armastasid lugusid mäekoobastes elavaist ja päevavalgust kartvaist trollidest. Paula hakkas sättima kaamera statiivi paika, kust saaks kivimürakat hästi fotodele jäädvustada. Pildid pidid kogu loo ära jutustama.
Kõigest viimasel ajal juhtunust hoolimata oli ta kindel, et ees ootab helgem tulevik. Sellist lugu ta enda veenmiseks endale rääkiski. Ehk on muutus õigesse suunda juba toimunudki, ent ta pole seda lihtsalt märganud.
Paulale meeldis Islandil. Ta oli teeninud siin rohkem kui Saksamaal eales oleks suutnud. Pealegi oli ta Islandil saanud lühikese ajaga suure vastutuse. Nüüd vastutas ta juba kogu firma visuaalse materjali eest. Töö oli sujunud, ent kõik muu oli äpardunud. Aga praegu ei tahtnud ta sellele mõelda.
Paula võttis kotist kõige valgustundlikuma objektiivi ja kinnitas selle kaamera ette. Objektiivi kaitsekatte libistas ta kuue sisetaskusse. Hämarikus töötamine nõudis erilist tähelepanu ja ettevaatlikkust. Paula kummardus kaamera kohale ja kontrollis veel kord kadreeringut. Ta reguleeris tundlikkuse näitu ja ava ning vajutas distantspäästikule. Hämaras pildistamine nõudis pikka säriaega ja juba ainuüksi päästiku vajutamine võis kaamerat liigutada, mistõttu pilt oleks jäänud
ebaterav. Paula siirdus mõnikümmend meetrit paremale, kust järgmisele kaadrile jääks peale ka väike külakirik, mis paiknes otse künka jalamil oleva järvekese kaldal. Maastik oli kaunis. Kuskil allpool hakkas üks kivi veerema. Paula teadvus registreeris selle hääle, ent ei osutanud sellele erilist tähelepanu. Kalju oli poorne ja lahtisi kive kukkus siit kergesti alla. Virmalised kasvasid taeva all ühe suuremaks ja eredamaks. Esialgne õrn roheline värv oli muutunud tumedamaks. Peagi võis eristada haruldasemaid punakaid värvitoone. Tal oli täna õnne olnud, sest punaseid virmalisi ei nähta just sageli. Paula seisis kaamera taga, jalad tugevasti maas ja jätkas pildistamist.
Peagi kukkus alla teinegi kivi. Paula ajas end sirgu. Nüüd oli kivi kauem veerenud, enne kui alla kalju jalamile jõudis. See oli kukkunud kõrgemaltt. Paula kuulatas, aga vaid vaikus vastas talle. Miski öises õhkkonnas oli siiski teda häirima hakanud. Vaikus Helgafelli tipus tundus liiga tardununa. Paula pöördus üle õla tagasi vaatama, ent ei näinud enda taga muud kui kuupaistel eristuvaid musti kivimoodustisi ja taevas liikuvaid virmalisi. Paula haaras kaamera jalandist ja viis aparaadi mõne meetri jagu paremale. Ta tahtis võttenurka muuta, et saada kaadrisse ka kaugemal kuupaistel helkiv merepind. Paula kadreeris pildi, reguleeris näitusid ja vajutas distantspäästikule.
„Leidsin su lõpuks üles.“
Keegi rääkis Paula taga aeglaselt ja vaikselt inglise keeles. Hääl kostis summutatuna. Paula ehmus sellest nii, et lõi põlvega vastu kaamera statiivi ja kaamera kukkus maha. Kostis terav klaasiklirin, kui fotolääts kivi tabas. Paula jõudis juba mõtelda, et uus läheb maksma tuhandeid eurosid. Ta kobas käsikaudu maad, et kaamera püsti tõsta. Ehk ei olegi objektiiv
päris katki. Paraku tundis ta maas käte all ainult konarlikku kivipinda. Justkui oleks kaamera koos statiiviga kuhugi kadunud.
„Käes on arvete tasumise aeg.“
Paula vaatas hääle poole. Ta nägi kellegi tumedat kogu.
„Ma olen sunnitud seda tegema.“
Nüüd oli hääl jõulisem ja valjem. Paula küsis, kes tulija on ja millest ta õieti räägib. Tulija süütas taskulambi ja äkiline terav valgusjuga pimestas Paulat.
„Justkui sa ei teaks,“ kähises võõras hääl.
„Ma ei taipa üldse, millest sa räägid,“ vastas Paula. Ta püüdis oma häält kindlana hoida. Ta oleks tahtnud näha taskulambi kirka valguse taha, aga see ei õnnestunud. Tulija hoidis valgusjuga kogu aeg otse Paula silmadesse suunatuna. Paula üritas nägu kätega varjata.
„Kas sa oled sellest kellelegi rääkinud?“
Hirm liigutas end Paula sisimas. Ta aimas, millest kähiseja rääkis. Kostis nõnda, justkui poleks rääkija keel korralikult suus püsinud, vaid üla ja alahammaste vahelt välja pürginud. Tulija näis nimme oma häält moonutavat. Paula tabas hääles siiski ära tuttava kõla. Aga see ei saanud ju tõsi olla … Ta pidi eksima.
„Ma ei ole kellelegi sõnagi öelnud. Vannun seda, mis sa nüüd …“
Siis lähenes ere valgusjuga hooga Paulale. Paula püüdis kõrvale põigelda, kuid sellest ei olnud abi. Virmaliste tants taeva all ägenes. Nad pakkusid ka valgust, kuid taevast pakutud abi jäi hiljaks. Paula jõudis näha ründaja nägu, aga nähtust ei saa ta mitte kunagi mitte kellelegi rääkida. Äkki tõukas ründaja Paula üle kaljuserva ja naine kukkus alla, harali jäsemetega õhust asjatult tuge otsides.
Helgafell oli vaid 73 meetrit kõrge. Oli ülimalt tõenäoline, et sellisest kõrgusest kukkumine tapab inimese, aga midagi ei saanud jätta tõenäosuse hooleks. Ülesanne oli nii tähtis, et lõpptulemuses pidi tegija oma silmaga veenduma.
Kähiseja korjas taskulambi valguse varal Paula varustuse koos katkiste läätsedega seljakotti ja hakkas mööda nõlvakut allapoole astuma. Ta ümises rahulolevalt. Kõik oli laabunud plaani järgi. Paula õnnestus nii ära ehmatada, et ta ei suutnud end üldse kaitsta. Võibolla ei tahtnudki ta ennast kaitsta. Ehk oli ta ka ise tajunud oma surma vältimatust. Nüüd tuli laip veel toimetada selleks ettenähtud kohta.
Helgafell oli olnud Lohilaakso saagast tuntud kauni ja isepäise Guðrún Ósvifursdóttiri viimne asukoht. Aastal 1008 oli Guðrún maetud Helgafelli kõrval paiknevasse hauda. Hauapaik oli nüüdki veel selgesti näha. Võõras jättis Paula seljakoti hauaküngast ümbritseva puittara najale, vabastas oma vööl rippuva hoburautamisvasara ja astus Paula juurde ning haaras naise randmest. Pulssi ei olnud tunda.
Vana pärimuse järgi võis Helgafellile ronija esitada kolm soovi, kui ta mäele ronides ei lausunud sõnagi. Võõras oli soovinud, et Paula sureks kiiresti, tema saaks lõpuks kätte talle lubatud tasu ja hukkamõistev südametunnistus jätaks ta rahule. Esimene soov oli täitunud.
Olemaks täiesti kindel, et Paula on ikka tõesti surnud, seadis ta naise külili, pea sobivas asendis. Ta võttis kitsa korpusega taskulambi huulte vahele, et saada piisavalt valgust. Ta haaras kahe käega vasara puitvarrest ja tõstis käed pea kohale. Lohilaakso saaga Guðrún oli olnud neli korda abielus. Surivoodil oli Guðrún tunnistanud pojale, kes ta abielumeestest oli olnud talle kõige armsam:
Teda kõige halvemini kohtlesin, keda enim armastasin.
Lausunud needsamad sõnad, võttis võõras hoogu, sihtides vasaraga Paula kõrva ja pealae vahele, sellesse kohta, kus luu on kõige õhem. Vasar vihises läbi õhu ja tabas maas lamava ohvri pead. Kostis prõksatus.