Marit
Marit Aro Tinder pisaraid ei usu
MIKS MA
SELLE RAAMATU KIRJUTASIN?
Olen viiekümnendates naine. Mul on seljataga kakskümmend neli aastat abielu ja praeguseks olen olnud juba seitse aastat lahutatud. Elan üksinda. Kõik kolm last on kodust välja lennanud.
Mida teha üksinda elades? Kas võtta koer? Kass? Või minna uuesti mehele?
Panin oma meheotsingud kirja, et näha enda uskumuste mustrit, kirjutada see enesest välja ja niimoodi sellest mustrist vabaneda. Meil kõigil on oma uskumused ja tõekspidamised ning üks viis enda kohta infot saada on peegeldused välismaailmast.
See on ilukirjanduslik teos, kuigi ainest kirjutamiseks sain enda kogemustest. Seega kõik siin kirjeldatu ei ole päriselt juhtunud.
Tean, et palju on neid inimesi, kes elavad üksi ja enda kõrvale üht hingelist igatsevad. Võib-olla panevad minu lood inimesi väärtustama seda, mis või kes neil juba on, ja mitte uisapäisa seiklustesse tormama.
See raamat võiks huvi pakkuda üle 50-aastastele naistele, kelle pesa on tühi, kes on vabad ja uue partneri otsingul. See raamat võiks huvi pakkuda ka üle 50-aastastele meestele, et saada teada, kuidas üks naine võib mõelda. Aga päris kindlasti ei mõtle kõik naised nii nagu mina.
Iga inimene on nagu huvitav raamat. Ja see raamat tasub avada kõigepealt enda jaoks. Võti enese avastamiseks on iga inimese enese käes.
Mõned mu lood võivad olla tuttavad Naisteka veebilehe lugejatele, kuna kirjutasin sinna oma meheotsingutest kolumne. Varem olen kirjutanud raamatu „Kirjutades vabaks“.
Head lugemist!
MU KOHTINGUKAASLASED IGATSEVAD
TAGA OMA ENDISI NAISI
Olin parasjagu lapselapsega kiigeplatsil, kui Tarmo helistas.
„Tere! Tead, mul on sulle üks ebameeldiv uudis. Kahjuks või õnneks leppisin ma oma eksiga ära. Nii et siis laupäevane Chicagosse minek jääb kahjuks ära.“
„Aa, okei.“
„Ma siis kustutan su numbri oma telefonist ära ja tühistan broneeringu.“
„Oot, aga minge siis kahekesi, ära minemata jäta!“
„Ei, ta on tööl, ma üksi ei saa minna.“
„Hästi. Aga kõike head sulle!“
„Aitäh! Ja sulle ka kõike kõige paremat!“
Libistasin telefoni vaikselt tagasi taskusse. Tundsin pisukest pettumust, kuid ei lasknud esiti sel tundel kasvada. Kui nii, siis nii.
Õhtul koju minnes käisin poest läbi. Ostsin endale kimbu roose, küpsiseid ja õlut ning riidepoest ühe fuksiaroosa kleidi. Ostude järgi sain aru oma haavatavusest.
See eksnaine ju ropendas ja olevat Tarmo üle valanud kõikvõimalike labaste väljenditega.
Mu viimase aja kohtingukaaslased igatsevad kõik oma endisi naisi taga. Nad on nii truud.
Millist sõnumit juhtunu mulle edastab? Äkki võiksin samuti julgeda tundeid tunda ja neid vabalt väljendada? Äkki oleksin võinud ise Tarmo sinnasamasse saata?
Olin tõsiselt pettunud.
See on üks paljudest Tinderi-kogemustest. Olen neist juba ühe raamatu kirjutanud ja see on teine. Kas peaksin jätkama? See tähendab kohtumistega. Või jätma asja sinnapaika? Millegipärast meenus ema ja kodune raamaturiiul, kus leidus ka följetone. Kas minu meheotsingutest on saamas följeton?
MA KIRJUTASIN MEIST RAAMATU
Esitluselt koju jõudes sättisin kingitud lilled vaasi. Seal oli pojenge, roose, karikakraid ja rukkililli. Panin muusika vaikselt mängima – „Buddha’s Flute“. Võtsin külmkapist jaheda Mionetto Prestige Prosecco ja valasin pokaali täis, seejärel vajusin tugitooli, sulgesin silmad ja lõdvestusin. Täna oli minu pidupäev. Veidi aja pärast sirutasin end ja võtsin telefoni. Võõralt numbrilt oli vastamata kõne. Hmm, +31 … Hollandi number. Kas mu Hollandis elav poeg on uue operaatoriga lepingu sõlminud? Helistasin tagasi.
„Halloo, Maria siin! Te helistasite.“
Hetk vaikust. Seejärel kostis kõrvu aastate tagant tuttav r-i põristav hääl: „Tere, Maria! Vinc siin!“
Süda jättis paar lööki vahele, kuid suu venis kohe kõrvuni: „Tere, Vinc! Rõõm sinust kuulda!“
Vinc: „Kuidas elad?“
Mina: „Hästi. Ma kirjutasin meist raamatu ja tulin just selle esitluselt.“
Vinc: „Sa tegid mida?“
Mina: „Kirjutasin raamatu.“
Vaikus.
Vinc: „Oh, see on küll tore – raamat!“
Veidi aja pärast.
Vinc: „Kas seda müüakse poodides?“
Mina: „Jah, aga praegu ainult eesti keeles. Kuid lasen selle peagi tõlkida.“
Vinc: „Loodetavasti kirjutasid sa minust hästi.“
Vinc võis tunda ebakindlust, kuigi tema toon oli naljatlev. Tundsin südames soojust ja avardumist: „Ma armastan ja austan sind ikka veel. Seega sa ei pea muretsema.“
Vaikus.
Vinc: „Mis pani sind seda raamatut kirjutama?“
Meie minevikku meenutades tundsin elevust, kuid püüdsin säilitada kainet meelt.
„Ma tundsin, et ilma kirjutamata lähen hulluks. Mõtlesin sinu peale nii päeval kui ööl. Ja lõpuks otsustasin selle endast lihtsalt välja kirjutada.“
Vinc: „Meie öö hotellis, ma ei unusta seda iial.“
Mina: „Avastasin, et kõik need omadused, mida imetlesin sinus, on tegelikult olemas ka minus. Sa äratasid mu anded.“
Vinc: „Vau!“
Mina: „Ma kirjutasin sellest ööst ja kirjeldasin ka orgasmi.“
Vinc: „See oli nii intensiivne. Sa ei olnud ju midagi seesugust varem kogenud?“
Mina: „Jah, see oli mul esimene ja tõenäoliselt ka viimane kord, kui midagi nii võimsat sain kogeda. Kas sa tahaksid kirjutada ka oma nägemuse nendest sündmustest? Rääkida sellest, kuidas see kõik oli sinu silmade läbi ja mida sa tundsid.“
Vaikus.
Vaikus.
Vaikus.
Vinc: „Ma arvan, et sellest on väga raske kirjutada.“
Mina: „No sa võid mõelda.“
Mina: „… ja proovida…“
Vinc ei öelnud enam midagi, vaid lõpetas kõne.
Nagu väravad oleks rinnus lahti läinud, selline juubeldus veel tänase õhtu kirsiks tordil.
Tõusin, et kõrvaltuppa minna. Astusin peegli ette ja jäin end silmitsema. Kuskilt vanadest mustritest lendas kohale nutumaik ja ohvrimeelsus. Nagu laps, kes on päev otsa lasteaias tubli olnud ja nüüd õhtul, kui ema järele tuleb, murdub ja hakkab nutma.
Veel riivas mind armastuse anuja tunne. Vinciga suheldes aktiveerusid alati taevasse kõrguv juubeldus ja murdosa sekund hiljem sügavaimast sügavaim ahastus. See ei üllatanud mind enam, need emotsioonide Ameerika mäed olid mulle tuttavad.
Vaadelnud neid hetke – ohvrimeelsust, nutumaiku ja armastuse anujat iseendas –, hüüdsin: „Stopp!“
Mul ei olnud enam põhjust seda mängu mängida. Ma ei pea kelleltki armastust lunima, olen ammu ära põletanud oma ohvrirüü. Ja nutumaik – milleks selline tsirkus ja näitemäng!
Oijah! Õnneks riivasid need vanad mustrid mind vaid paariks sekundiks. Tundsin vanad „vennikesed“ ära ja saatsin minema. Mina olen nüüd Mina! Mina olla on hää. Vaatan parem, mida elul mulle veel on pakkuda.
Aga kõigepealt tööle!
Kas sa oled temast üle saanud?
Olin kosmeetikasalongis tööl ja värvisin parasjagu ühel kauaaegsel kliendil keemilise värviga ripsmeid ja kulme. Lobisesime maast ja ilmast, kuni ta järsku küsis: „Kas sa oled temast üle saanud?“ Kergitasin kulme: „Kellest? Vincist?“ Ta noogutas: „Jah.“ Kehitasin õlgu: „Ma ei teagi. Mõtlen ta peale iga päev.“ Klient vastas muheledes: „Ja nii jääbki. Ta on su südames, aga su silmad naeravad ja juba ammu. Seega ma arvan, et sa oled temast üle saanud.“ Naeratasin.
Tinderdamine annab võimaluse väga kirju maailmaga tutvuda. Õnneks tutvusin Tinderis Micuga.
KAHEKÜMNE ÜHE KILO EEST MEHELE
Lõpuks ometi keegi, kes huvitus inimeseks olemise kõrgemast väärtusest, mitte ainult ihast.
„Tere hommikust, minu Eesti kuninganna!“, lugesin hommikul voodi eest põrandalt võetud telefonist. Süda heldis ja laulis: nii armas Micust!
„Tere hommikust, minu Malaisia kuningas! Imelist päeva sulle sinna kaugele!“ kirjutasin vastuseks.
Naeratus näol, astusin kööki, jõin klaasitäie õhtul valmis pandud törtsu õunaäädikaga aluseliseks muudetud vett, lülitasin kohvimasina sisse ja läksin pesema. Rinnus oli imeline avardunud tunne.
Meie vestlus Tinderis oli kestnud juba veidi üle nädala. Mul oli nii hea meel, et ma ta leidsin. Eelnevad suhtlused olid olnud seksuaalse suunitlusega ja leidsin end üsna kiiresti karidelt. Nüüd lõpuks ometi üks spirituaalne mees! Jah, ma väärisin midagi enamat kui vaid seks. Mulle meeldis, et Micu eneseväljendus oli viisakas ja Tinderi kohta tavapäratult intelligentne. Ei ühtegi allapoole vööd nalja.
Juba ainuüksi tema profiilipilt erines teistest oma kunstipärase maitsekuse poolest: mustvalge, külgvaates mees koos koeraga. Mehel hall pöetud habe, otsmikud ja nina/koon koos, silmad kinni. Lembehetk koeraga – väga südamlik ja hinge puudutav. Meie vestlus algas tavapäraselt enesetutvustusega. Tema kirjutamise stiil erines seni kogetust. Ma tundsin, et ta peab minust lugu. See äratas minus väärikuse ja täiuslikkuse tunde. Tema elulugu oli traagiline.
Mis on armastus?
Mic: „Ma olen Soome päritolu kanadalane ja mul on kaks teismelist last. Mu naine suri umbes kaheksa aastat tagasi autoõnnetuses (purjus autojuhi tõttu). Sa küsisid, mis on minu jaoks armastus. Minu jaoks on armastus nälg. See on see, mille järele me nälga tunneme. Ülevoolavate emotsioonide meri, mis enamasti keskendub meie soovidele olla hellitatud, aktsepteeritud, julgustatud ja ihaldatud ning olla kellegi südamesoojuse ja hoolitsuse keskpunkt.
Meie hingemeel ja mõtted täis pilte sellest, milline see peaks olema ja välja nägema. Loomulikult võib selle ilu võrrelda värviliste liblikatega või parimal juhul aiaga, mis on lilledega täide-
tud. Midagi, mida me soovime, et ei muutuks külmaks, vanaks ja aegunuks. Mul on palju kirjeldavaid mõtteid, kuid vana mehena ei taha ma kõlada arhailiselt. Nali. Minu vaim on huvitatud ilust. Ootan sinu vastust. Loodan, et sinu päev on sama kaunis kui sa ise.“
Mina: „Tunnen kaasa su naise pärast, väga kurb kuulda. Kas lapsed on sinuga Malaisias? Mis su pärisnimi on? Sinu armastuse definitsioon on lummav. Ma ei olegi kohanud varem nii lummavalt mõtlevat ja kõnelevat meest. Ometi olen juba mõnda aega mehe otsingul.“
Parim, mida teha saad, on olla sina ise
Mic: „Aitäh kaastunde eest! Minu pärisnimi on Michael. Mu tütar elab Soomes ja poeg Kanadas. See on keeruline lugu. Parim, mida sa teha saad, et leida endale mees, on olla sina ise. Väärtustada neid, kes sinust hoolivad. Armastada ja austada end nii, nagu mitte keegi pole seda varem teinud. Naudi oma hetki ja ole tänulik iga hetke eest. Pealegi, sa ei vaja selleks meest, et olla nii imeline, nagu sa oled.“
Kuigi Mic oli Malaisias ja mina Eestis, kasvas minus päev-päevalt tunne, et mul on mees kõrval. Ma sain rääkida temaga absoluutselt kõigest ning tema vastused ja maailmavaade lummasid mind. Kord küsisin temalt raha kohta, et kuidas seda teenida ja säästa, arvates, et kulutan seda liiast.
Raha võib olla spirituaalseks varaks
Mic: „Ma usun, et sinu raha läheb õigesse kohta. Rahateenimise kunst on miski, mis on nii lihtne, kuid vajab julgust ja tarkust. Raha võib olla spirituaalseks varaks. See on neutraalne.
Raha tähendus sõltub inimesest endast. Seega raha iseenesest pole ei hea ega halb. Spirituaalsuses võimendab raha ja rikkus sinu hinge. Sellel on palju jõudu, kuid see on sinu hingest madalama vibratsiooniga. Valgustunud inimese käes on raha nagu
positiivse energia voog, kuid mittevalgustunud inimese käes toob see esile hirmu ja iha. Rahaga seostatakse viljakust ja arengut. See on suur energia, mis vahendab kõike füüsilist ja materiaalset. Seega võib raha kirjeldada kui osa jumala energiast. See on püha usaldus, mida peab kasutama targalt nii iseenda kui ka teiste heaolu tarbeks.
Iga sent sinu käes on muna. Kui sa selle ära sööd, jääd ilma tibust, kes sellest välja võiks kooruda. Kui lased sel kooruda, siis kasvab ta, muneb veel mune ja koorub veel tibusid. Enne kui märgatagi jõuad, oled külluses.
Mõtlen sinu peale. Mida sa praegu teed? Oled sa vaba? Kui vana sa olid, kui esimest korda suudlesid? Kuidas sa kirjeldaksid enda intiimseid ihasid? Kas sinu jaoks on vahe seksil ja armatsemisel?“
Mina: „Esimene suudlus oli vist 12–14-aastasena. See oli sünnipäeval ja mängisime klassikaaslastega pudelimängu. Oma ihadest ja armatsemisest räägin siis, kui kohtume.“
Kord tantsutrennist tulles plaanisin edasi klubisse tantsima minna, kuid heitsin pilgu Tinderisse. Mic oli kirjutanud. Jäin trepil seisma, et vastata. Ta reageeris kohe ja me jäime vestlema. Jupp aega seisin seal trepil ega saanud minema. Autos veel teine samapalju otsa. Ei tundnudki vajadust enam tantsima minna, sest mul ju oma Mic Malaisias. Juhtus sedagi, et rääkisime terve nädalavahetuse. Ta imestas ise ka, et viitsis nii pikalt kirjutada, väites, et tavaliselt tüdineb kiiresti ära. Lõpuks ei olnud vist valdkonda, millest me omavahel rääkinud poleks. Vaikselt hakkas looma plaan, et ta tuleb jõulude ajal mulle Eestisse külla. Siit sõidab edasi Soome tütre juurde ja sealt Kanadasse poja juurde. Kujutasin ennast tema Kanada eramus. See kodu tundus veidi kõle ja lage.
Kujutasin ette erinevaid olukordi Micuga ja seejärel üritasin pilti sobitada tema poja. Kujutasin … aga ma tegelikult ei suutnud välja mõelda, mida ma seal peale hakkaksin. Kas lihtsalt
kõnnin ühest toast teise? Igatahes see mõte jäi minu vaimusilmas pisut segaseks. Pealegi kirjutas Mic, et võin temaga ühineda täpselt sel hetkel, kui tunnen, et olen selleks valmis.
Tema oli otsuse ära teinud, et mina olen see ainus ja õige. Ma ei tundnud küll seksuaalset tõmmet tema vastu ja isegi muretsesin selle pärast, et kuidas meil see osa elust kujuneb. Mic aga selle pärast ei muretsenud. Ja siis ma lihtsalt lootsin, et küllap sujub seegi valdkond. Igatahes oli ta kindel, usaldusväärne ja äärmiselt intelligentne. Ehk saan temaga maailmas ringigi rännata. Ja ma olin õnnelik. Mul oli mees, kes kohe, kui töökohustused võimaldavad, tuleb ja kosib mu ära.
Ta pidi juba oktoobris tulema, aga tööl juhtusid mingid jamad ning tulek lükkus edasi novembrisse, seejärel detsembrisse. Lihtsalt valitsus ei andnud raha nende tuulepargi rajamisele.
Tahtsin aidata. Püüdsin tunnetada energiaid, pöördusin selgeltnägijate poole. Ei saanud kuskilt konkreetset vastust ega abi. Ka energiate tunnetus oli segane.
Õnneks meie igapäevane suhtlus siiski jätkus ja harjumuspäraseks saanud „Tere hommikust, mu Eesti kuninganna!“ lugemine telefonist tegi terve päeva imeliseks.
Hakkasin juba pisut rahutuks muutuma, aga samas tundsin kergendust, kui Mic teatas, et ta jõuluks ikka ei jõua. Ma ei olnud suutnud välja mõelda plaani, kuidas jagada ennast uue armastatu, tema pere ja enda pere vahel. Oma lastega olen igal aastal koos jõule tähistanud. Kümnes jaanuar oli Micu poolt antud uus kuupäev kohtumiseks, kuni tuli kiri.
Aita mind rahaga niipalju, kui saad
Mic: „Imelist päeva sulle! Just lõpetasin oma koosoleku, ma pean sult küsima teenet. Ma vajan su abi, et lõpetada oma asjad siin ja jõuda Eestisse sinu juurde enne jaanuari. Aita mind rahaga niipalju, kui sa saad. Tänan. Ma loodan, et sul on imeline päev. Ei suuda ära oodata, mil me kohtume. Armastan sind, kallis.“
Mõtlesin, et olin valesti lugenud või sain millestki valesti aru.
Suutsin korraks enda üle isegi mõrult naerda.
Mina: „Vau, Mic! Väga armas ja samas naljakas, et sa küsid minult raha. Ma mõtlesin, et sa oled päriselt olemas, et sa oled tõeline. Head õhtut!“
Mic: „Ma ei küsinud sinult raha, vaid abi seoses minu olukorraga siin. Mida sa mõtled, kui ütled: arvasin, et sa oled päris? Et ma päriselt vajan su abi või et mul on tõsised probleemid oma projektiga? Aitäh! Loodan, et sul on imeilus päev.“
Hakkasin taas endas kahtlema. Äkki sain tõesti valesti aru.
Tundsin süütunnet. Kuidas ma temast küll nii halvasti arvasin … Ometi ta ju nagu küsis.
Mina: „Ok, siis ma ei saanud õigesti aru. Ma mõtlesin, et sa küsid minult raha. Aga sa ju kirjutasid: „Aita mind rahaga niipalju, kui sa saad.“ Ma sain aru, et sa tahad, et ma saadaksin sulle raha. Kas ei olnud siis nii?“
Mic: „Ma ei saa sinust aru. Kuidas ma ei ole tõeline, kui ma palun sul mind aidata? Aidata välja mind suurtest probleemidest, saates mulle raha, kui sa saad. Sa ajad mind segadusse. Mis on selles halba, kui ma palun end aidata ja saata mulle raha? On see patt? Kriminaalne? Või mis? Ma olin jamas juba enne, kui ma sind kohtasin. Ma olen otsinud finantslahendusi oma projektile. Kas oleks parem, kui ma seisaksin üksi selle probleemiga silmitsi, otsides laene ja toetusi muul viisil, mitte sinu poole pöördudes? Ma tahan teada, mis teeb mind sinu silmis mittereaalseks, kui ma lihtsalt küsin finantsilist abi. Ma olen ausalt päris segaduses sinu oletustest ja kahtlustustest. Kas sa jätad mind, kuna olen finantsi listes raskustes ja stressis, küsides sinult raha ja finantsilist abi?“
Mina: „Ma võin saata sulle häid mõtteid, lootust, selgust … aga mitte raha.“
Mic: „Need kõik on head soovid, aga ma olen segaduses. Ma olen hädas ja vajan sinu toetust, nii moraalset kui ka finantsilist.
Kuidas sa küll sellest aru ei saa?! Kas on ebamoraalne küsida sinult abi, kui me oleme juba nii lähedaseks saanud?“
Mina: „Jah, ma arvan, et ei ole normaalne küsida raha.“
Mic: „Mul oli täna raske päev. On aeg puhata. Mu pea valutab ja ma palvetan ennast magama. Soovin, et sa ei oleks minust nii kaugel. Loodan, et su päev oli minu omast parem. Naudi õhtut!“
Näitasin kirjavahetust Micuga oma tütrele, küsides üle: „Kas ta küsib minult raha?“
Tütar noogutas ja ütles konkreetselt: „Ma soovitan sul see kirjavahetus katkestada.“
Tundsin, kuidas süda valust kokku tõmbus. Jah, mu kahtlus sai kinnitust, küsiski raha. Nii kurb. Lootsin, et päris õnn on mu õuele saabumas. Ohkasin ja kirjutasin: „Mu tütar palus mul sinuga suhtlemise lõpetada ja ma lubasin seda teha. Soovin sulle kõike head, ole õnnelik. Head aega! Oli väga meeldiv sinuga vestelda. Sul on tõeliselt huvitavad mõtted.“
Järgmisel hommikul lõin taas õnnest särama, kui avastasin voodi kõrvalt maast telefoni võttes, et Mic oli kirjutanud.
„Tere hommikust, mu Eesti kuninganna! Hästi siis. On hea kuulda sinu lastest ja perekonnast. See oli imeline aeg meie vahel ja ma olen tänulik sulle selle eest. Külluslikku elu! Ja ei ole midagi head selles lahkuminekus.“
Ma ei vastanud midagi, kuid nukrus oli hinges. Päeval polnud hullu, siis olin tööga hõivatud., aga õhtuti puges igatsus hinge ja mingi imelik raskus rõhus rinnale. Äkki ma eksisin? Uinusin kõhklustundega.
Hommikul ärgates haarasin voodi eest põrandalt telefoni ja klõpsasin Tinderit. Tühjus. Kus on minu „Tere hommikust, mu Eesti kuninganna!“, kisendas miski valjult minu sees. Igatsuse laine loksus südames. Tööl näitasin sõnumeid sõbrannale. Ta jäi mõtlikuks ja kallistas mind kaastundlikult.
Nagu hall vari oleks langenud minu järgnevatele päevadele. Tööl oli enam-vähem okei, aga õhtuti kodus olles ja selili voodis
lamades vaatasin laes ühte punkti ja olin vaikuses. Igatsesin. Olin leinas.
Taas hommik. Ikka veel haarasin harjumuspäraselt telefoni. Ikka veel lootsin. Tere hommikust, minu Eesti kuninganna! See oli nii armsaks saanud ja vaikus tekitas tühjusetunnet ning üksindus kurbust. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui astuda peegli ette ja öelda ise iseendale: „Tere hommikust, mu Eesti kuninganna!“.
Loomulikult ei olnud see ikka päris see, kuigi kerge naeruturtsatuse suutsin endast sellega siiski välja võluda ja töölegi asusin, väike muie suul.
Nädal pärast vaikust tuli Micult sõnum: „Kas ma võin küsida, kuidas sul läheb? Või su lapsed keelavad seda teha ja sul mulle vastata? Lihtsalt küsin. Loodan, et sul on hiilgav ja rikkalik elu ilma minuta.“
Süda hüppas suurest rõõmust.
Mina: „Tere, kallis Mic! Just täna hommikul mõtlesin, et igatsen sind. Kuidas sul läheb? Ma olin vahepeal natukene haige, 39 palavik ja köha.“
Mic: „Mul ei lähe hästi, kui päris aus olla. Igatsen sind, kuid püüan austada sinu otsust, nõudmisi ja mõtteid. Ma pigem suren, kui häirin kedagi oma probleemidega vastu tema tahtmist. Ma kirjutasin sulle, kuna ei suutnud end tagasi hoida, ja sa ei olnud meie vestlust blokeerinud. Ma olen suures jamas. Mu võitlus projekti pärast on täies hoos, see kogub raha, aga on tõeliselt kurnav ja depressiooni tekitav. Ma tean, et sulle ei meeldi seda kuulda, kuid kellele siis veel ma seda kurdaksin. Kas ma vajan finantsilist abi? Jah. Kas ma mõtlen tõsiselt sinuga romantilist paarisuhet? Jah. Kas ma häiriksin sind? Ei, kindlasti mitte. Kuidas sinuga on? Võtad kuulda oma laste nõuandeid ja keeldud oma elu parimast kogemusest või järgid impulsse? Sa tõesti peaksid oma tervise eest hoolt kandma. Sa oled küllalt elutark ja oled väärt kogema tõelist armastust ning rõõmu. Palun pööra rohkem tähelepanu oma tervisele.“
Mina: „Jah, ma juba külastasin arsti ja teen seda ka täna. Ma tahan sinuga rääkida. Olen pisut uudishimulik, et sind näha. Aga ma ei saada mitte kunagi sulle raha. Ma töötan palju, aga meie palgad siin Eestis ei ole väga suured ja mul on omad kohustused. Seega, rõõmuga räägin sinuga, aga mitte kunagi ei saada raha. Suudlen.“
Mic: „Tundub, et sa oled oma otsuses kindel. Ma ei ole kunagi sundinud sind mulle raha saatma. Ma pole kunagi sulle valetanud.“
Kakskümmend üks kilo
See jutt jätkus veel pikalt, kuni ta saatis mulle e-kirja, milles palus saata 21K. Taas ei uskunud ma oma silmi. Sõbranna tuli mulle pärast tööd külla. Istusime minu köögis laua taga, ampsasime kuivatatud suitsuvorsti viile ja kurgilipse ning jõime suurtest kuldsetest tassidest teed. Näitasin talle Micult saadud kirja. Istusime mõnda aega vaikuses, kuni prahvatasin: „Äkki ma eksisin? Äkki ma sain millestki valesti aru? Äkki ta tegelikult ei küsinudki raha?“
Sõbranna ei vastanud midagi, vaatas vaid väga sügavalt ja tõsiselt mulle otsa ja raputas vaevumärgatavalt pead. Ohkasin ja lasin õlad längu. Tunnistasin kaotust. Või oli see pigem võit?
Nädal hiljem sain ühelt kliendilt teada, et K tähendab kilo ehk tuhat. Ta küsis 21 000.
Kustutasin meie vestluse.
Elasin mõnda aega vaikuses. Käisin lihtsalt tööl, suhtlesin sõpradega. Mingi igatsus nagu oli, aga seda oli võimalik ignoreerida. Aga ma polnud ainus, kellelt taheti raha välja petta.
Tinderipettur „Pealtnägijas“
Klient helistas: „Tšau! Kas oled kodus?“
„Jah, just jõudsin.“
„Pane ruttu telekas käima! See Tinderipettur, kes minult autoraha küsis, on „Pealtnägijas“!“
Oligi lugu ühest petturist. Mu klient muidugi ei olnud petturile raha andnud, kuna taipas tausta uurida. Analoogne juhtum nagu minul. Kurb.
Tuleb tõdeda, et üksi on igav elada ja väga armas oleks õhtuti kellegagi rääkida ning hommikuti kellegi kaisus ärgata.
Mina olen oma meestega suhtlemise kogemusi ikka täiskasvanud lastega jaganud, eriti tütre ja miniaga – naiste jutud. Seetõttu oli vast ka lihtsam pettureid tuvastada ja mitte niivõrd klammerduda.
Aga me tulemegi ju siia planeedile õppima. Eks igaühel omad õppetunnid. KOHTUSIN VALLI
BAARIS GIGOLOGA
Oli teisipäeva hommik. Jõin rõdul hommikukohvi ja samal ajal koostasin märkmikusse päevaplaani.
Kohv joodud.
Riidesse.
Auto parandusse.
Motikaga väike 60 kilomeetri pikkune ring, lihtsalt sõidu harjutamiseks.
Toidupood.
Kõndisin, toidukott üle õla, läbi pargi, kui silmasin rahulikult vastu jalutavat klassivenda.
Mina: „Tšau! Kuhu minek?“
Klassivend: „Lähen Valli baari. Eile oli raske pidu, mõtlesin, et kosutan ennast paari õllega. Tule ka!“
Mina: „Ma ei saa, mul on auto paranduses ja pean sellele järele minema.“
Klassivend: „Lähme toome ära! Mul kiiret ei ole.“
Auto oligi äsja valmis saanud. Viisin selle oma kortermaja parklasse ja seadsime sammud bussi peale.
Valli baar ja katkiste hingedega mehed Kell 13 jõudsime Valli baari. See oli minu jaoks ajalooline hetk, sest ma ei olnud seal varem käinud, olin sellest legendaarsest baarist ainult jutte kuulnud. Tahtsin seda hetke oma elus jäädvustada ja haarasin kotist telefoni, et ukse kohal rippuvat silti pildistada ning hiljem see oma suvekollaaži paigutada. Tänaval olid ümmargused lauad ja toolid. Üsna ukse ees lauas istusid kaks meest. Tervitasime neid. Ühel neist oli parasjagu anekdoot pooleli. Kahjuks jäi meil lõpp kuulmata, sest astusime baariuksest sisse.
Võtsime õlled ja ajasime lihtsalt juttu. Vahepeal jalutasin baaris ringi ja vaatasin seintel olevaid raamitud ajaleheartikleid sellest, kuidas kuulsad eesti kirjanikud ja ajakirjanikud on rõõmsalt Valli baaris aega veetmas. Vaimustusin. Tundsin, et selles baaris oli ajaloo ja kultuuri hõngu. Ometi leidus baarileti taga mehi, kes olid juba „parajad poisid“. Koolivend viitas neile ja kommenteeris: „Näed, katkiste hingedega mehed.“
Mõtisklesin omaette, mis küll lõhub meeste hingi. Eelmisel päeval olin vestelnud ühe mehega, kes ütles, et Vene kroonu lõhkus teda nii, et ta oli sunnitud sõjaväest naastes mõnda aega hullumajas närve ravima. Teadsin, et klassivend, kellega baaris olin, on mitmel sõjatandril käinud. Ta mainis vaid: „Keegi ei mõista nagunii, ei ole mõtet rääkida. Vaid sõjas käinud mehed saavad omavahel sellest rääkida. See oli kole, väga kole.“
Kõht hakkas tühjaks minema ja me suundusime Dublineri pubisse sööma. Seal liitus meiega veidikeseks üks väsinud muusik. Teda vaadates meenus täditütrelt kuuldud lause: „Joomine on tagajärg, juured on kusagil mujal.“ Jah, meil kõigil on omad lood kanda, ometi oleme ju ise oma loo autorid …
Kõhud täis, liikusime Vabaduse platsi suunas. Suhtlesime sealses välikohvikus istuva luuletajaga, kes kahjuks hakkas juba ära minema. Läksime siis meiegi: algul Harju tänavale, siis Raekoja platsile ja sealt tagasi Valli baari. Seltskond oli veidi muutunud. Üks vanem proua tellis kohvi. Klassivend teadis öelda, et
vahel võtab proua ka pitsikese konjakit. Seekord tellis vaid kohvi.
Klassivend maksis tema eest ja proua tuli teda kättpidi tänama, tänas mindki. See oli ilus. Ja ilus oli seegi, et kuigi ta oli ligi 90-aastane, oli ta sotsiaalselt aktiivne, sõbralik ja vägagi daamilik.
Üks soomlanna, minust veidi vanem, vast 62 või nii, tellis ühe kokteili. Jõi selle rahulikult ära ja liikus edasi. Minu jaoks oli see kõik väga huvitav. Ma ei olnud sedasi baaris varem käinud ja näha niivõrd erinevat rahvast oli silmaringi avardav.
Klassivend võttis veel ühe õlle, mina olin juba vee peal ja läksime õue istuma. Seal istus endiselt see mees, kes meile kohe alguses komplimendi tegi: „Te olete ainsad rõõmsad eestlased, keda ma täna näinud olen. Hakkasin täna kodust tulles inimesi tervitama – enamik ei teinud väljagi, mõni mühatas ja üks vastas tõsise näoga. Teie aga naeratasite. Te olete väga ilus paar.“
„Jah, me oleme klassikaaslased. Tunneme teineteist juba väga kaua,“ vastasin.
Teise mehe, selle anekdoodirääkija, oli baarmen koju saatnud. Ta „väsis“ liiga ära. Istusime ja ühinesime juba peaaegu tuttava mehega. Olime ju tulles teretanud. Baaris on üldiselt sõbralik ja suhtlemisaldis rahvas.
Uus tuttav rääkis, et ta on aastate jooksul töötanud paljudes riikides, neist kaksteist aastat Hollandis. Tahtsin küsida, mis tööd ta Hollandis tegi, aga see ei õnnestunud – ta jutus ei tekkinud pausi. Ütles vaid, et tal ei ole naist, aga tal on tüdrukud. Pakkus mullegi oma telefoninumbrit. Oli väga sõbralik ja rõõmsameelne.
Telefon laual helises, ta võttis vastu: „Ah, oled juba kohal? No ma tellin takso ja tulen sulle vastu.“ Ütles, ja läks rahulikult baari uut kokteili tellima. Ta oli silmnähtavalt enesega rahul. Tagasi lauda istudes teatas: „Naine tuleb minu pärast Rootsist Eestisse, et minuga seksida.“
Sellise enesekindluse peale tekkis mul huvi: „Mis sul siis naistele nii erilist pakkuda on, et sinu pärast Rootsist Eestisse sõi-
detakse?“ Ta silmad kiirgasid veelgi elavamalt: „Tahad telefoninumbrit?“ Minus tärkas hasart: „Ma tahan lihtsalt teada, kuidas see protseduur sul välja näeb? Mis selles nii erilist on? Kui palju sa naisele aega pühendad? Sa ikka tead, et naistel kulub soojenemiseks tund, poolteist?“ Ta naeratas kohmetunult: „Nüüd sa ajasid mu nurka.“
Jah, ta tõenäoliselt ei oodanud, et ma seksist vabalt räägin. Aga ma rääkisin kui võrdne võrdsega, kui inimene inimesega. Ei, selles vestluses ei olnud flirti, see oli täiesti tabudeta ja siiras vestlus.
Taas helises tema telefon. „Jah, kohe tellin takso. Kuule, kas sul oli vaja või mul?“ Lõpetas kõne ja läitis rahulolevalt suitsu.
Olen olnud hullumas mehe järele, kellega mu seksuaalenergia suisa sulandus kokku. Ajasin teda taga ja tema ... tema jooksis mul eest. Ma ei saanudki teda kätte. Seetõttu oli mul praegu väga huvitav näha kulissidetagust maailma ehk istuda lauas meestega, kellest ühe järele oli naine hullumas, tema oskuste tõttu.
Viis minutit tagasi tänava äärde parkinud Bolt hakkas ära sõitma. „Oskustega“ mees tõusis lauast, andis märku, et tema tellis, jättis meiega hüvasti ja istus taksosse. Tahtsin küsida, kellena ta Hollandis töötas, aga ei jõudnudki.
Ometi sain vastuse.
Ta hüüdis juba eemalduva takso aknast: „Ma olin gigolo!“
NAISED VISKAVAD MEESTELE
KOMPLIMENDID TAGASI JA SIIS IMESTAVAD, MIKS NAD ÜKSI ON
Kui ma kaks aastat tagasi uskusin sinisilmselt muinasjutu võimalikkusesse oma elus – tuleb prints valgel hobusel, võtab mu naiseks ja me elame õnnelikult elupäevade lõpuni –, siis nüüdseks olen langenud teise äärmusse. Kahtlustan kõiki ja kõike.
Iga komplimendi taga näen tonti ja alatut naiste ärakasutamise mustrit.
Toon näiteid.
Tom Tinderist.
„Sa oled suurepärane,“ kirjutas Tom.
Lugesin ja tundsin, kuidas viha minus kasvas. Viha, vimm ja usaldamatus meessoo vastu. Pärit kes teab kust ja millisest sajandist. Kuulus see üldse mulle, minu vaaremadele või kogu ühiskonnale? Igatahes vastasin: „Jah, ma tean, et olen suurepärane … tõenäoliselt … või vähemalt ühel päeval võib see nii olla. Aga minu teadlikkus on üsna kõrgel sellest vaatevinklist, et ma olen manipuleerimatu mesijutust ja ego tõstvatest komplimentidest.
Ma olin naiivne kaks aastat tagasi, enam mitte.“
Tom: „Ma tean, mis mulle meeldib, ja minu arvates oled sa võrratu. Sinu arvamusel enda kohta ei ole mingit pistmist sellega, kuidas mina sind näen. NAISED VISKAVAD MEESTELE KOMPLIMENDID TAGASI JA SIIS IMESTAVAD, MIKS NAD ÜKSI ON. Hästi, eks ma siis väljendan ennast selgemalt: minu arvates oled sa atraktiivne.“
Tomi vastust lugedes tundsin pisut piinlikkust ja minu puhevil ego vajus koomale. Tekkis taas lihtsalt inimeseks olemise tunne ja ma vastasin, nüüd juba tunduvalt tasakaalukamalt.
„Väga huvitav vastus. Püüan analüüsida ennast ja elu, mida olen valinud elada. Sinu vastus mulle näitas, et pean iseennast rohkem väärtustama.“
Mulle tundub, et Tinderist ei saa mitte ainult tasuta seksi, vaid siit saab ka tasuta psühholoogilist nõustamist, enese alateadlike uskumuste tagasipeegeldust. Tõenäoliselt on see avatud turg, kust igaüks leiab seda, mida otsib.
Mida mina otsin?
Iseennast.
Tinderist?
Jah, tagasipeegelduse kaudu.
Kas olen juba leidnud?
Jah, olen leidnud erinevaid tahke iseendast: seikleja, suhete eest põgeneja, kirjanik, maailmarändur. Aga see teekond on minu jaoks veel pooleli. See on huvitav, arendav, silmaringi laiendav ja süvendav. Auhinnaks ja puhkuseks ülevad hetked armastuse või naudingute lummuses ning eneseotsingute sügavustes.
Sellesama Tomiga käisin ma ka kohtamas. Jätsin kohtingule mineku taas üsna viimasele minutile. Autosse istudes vaatasin, et enam-vähem jõuan, ega hakanud saatma sõnumit „Hakkan sõitma“. Jõudsin peaaegu õigel ajal linna, isegi pisut varem. Haarasin kotist telefoni, et kirjutada „Olen kohal!“, kui märkasin, et Tom oli mulle WhatsAppi kirjutanud: „Ma ei saa tulla. Ülemus andis mulle lisakohustusi ja pean tööd tegema. Tõlketöö on vaja kiiresti ära teha.“
Mida? Pühapäeval? Nüüd järsku? Pool tundi enne kohtingut? Mida teha? Ma olen juba linnas. Kohe tagasi koju minna küll ei taha. Ilm on nii ilus, päike paistab …
Otsustasin üle Toompea kesklinna kõndida. Lootsin siiski, et Tom saab oma töö kähku tehtud, ja sammusin Toompea rohealale. Istusin pingil, kuulasin linnulaulu. Saatsin Tomile mõned pildid iseendast pargipingil linnulaulu kuulamas. Sulgesin silmad ja nautisin päikesekiiri põsel. Huvitav, kas Rahva Raamat on täna lahti? Läheks külastaks seda poodi draamateatri vastas.
Sammusin mäest alla Vabaduse platsi suunas. Raamatupood oligi lahti. Ostsin ühe luulekogu ja ühe motivatsiooniteemalise raamatu, seejärel haarasin toidupoest paar õlut ja võtsin suuna kodu poole. Õhtu veetsingi kahe uue raamatu ja õlle seltsis rõdul lugedes. Ja mul oli ütlemata hea ning huvitav olla. Hakkasin kahtlema, kas kohting Tomiga oleks selle mõnusa olemise üles kaalunud. Tõenäoliselt mitte. Märkasin arengut iseendas. Vanasti oleksin kohtingukaaslase kohale ilmumata jätmise puhul tundnud pettumust ja minus oleks aktiveerunud hüljatuse tunne, aga nüüd tundus iseendaga olla väga mõnus.
Tomiga suhtlesin kirjutades veidike veel. Kohtumist temaga ei toimunudki. Hakkasin kahtlustama, et äkki oli tegemist rahapommijaga.
TA TUNNEB ÄRA, KUI NAISEL ON MADAL ENESEHINNANG
Sõbranna kutsus mind 2 Quick Starti kontserdile. Ta oli endale pileti ostnud ja mina lubasin endale ise osta. Pidime pubis kokku saama. Sõbranna oli juba kella kümnest kohal, või oli see pisut hiljem. Igatahes tõusin alles kell kümme õhtuuinakust, pesin end, tegin korraliku meigi ja sõitsin linna. Kümmekond minutit pärast südaööd parkisin auto Linnahalli kõrval asuvasse parklasse.
Hmm, pubi ees seisid mõned noorte pundid. Turvamees teatas, et piletid on välja müüdud ja mingit varianti sisse saada ei ole. Tundsin kerget pettumust ja helistasin sõbrannale.
„Tšau, Kai! Ma ei saa sisse, piletid on kõik välja müüdud. Ma ei ostnud netist midagi ette – arvasin, et küll kohapeal ostan.“
Kai: „Tšauki! Kahju! 2 Quick Start tuli just lavale. Siin on nii lahe!“
Mina: „Näh! Kahju, et nii läks! Aga tšau, ma vaatan, mis ma teen.“
Kai: „Okei, tšau!“
Mis parata. Istusin tagasi autosse. Aga kui juba sai linna tuldud, siis kohe ma küll koju tagasi ei lähe. Hüppan õige Amigost läbi.
Sõitsin Rotermanni läheduses asuvasse Sadama parklasse, jätsin auto sinna ja tõttasin Amigosse.
Rahvast oli palju ja melu käis. Bänd tuli parasjagu lavale. Imetlesin asjaolude kokkulangemise täpsust: nii hästi jõudsin. Seisin baarileti vastas, tantsupõranda ääres baaripukkidel istuva-
te inimeste selja taga. Üks naine, kes istus tõenäoliselt oma mehe kõrval, naeratas. Ta oli minu poole küljega. Mehe nägu ma ei näinud, küll aga tema selga. Nad ei suhelnud omavahel, vist paar korda vahetasid ühe sõna. Muusikarütm haaras kaasa ja tundsin, kuis iga minu ihurakk hakkas rõõmsalt muusika taktis kaasa vibreerima. Lasin keha vabamaks ja juba nõtkutasingi seistes kergelt puusi, veidi aja pärast juba hoogsamalt. Üks veidi vintis noormees lähenes, võttis mu näo käte vahele ja suudles mu kolmandat silma, öeldes: „Tüdrukud, miks te ei tantsi?“ – ja astus edasi. Jah, seesama naine, kes mulle naeratas, võis jätta mulje, et oleme koos.
Vaatlesin tantsivat rahvast. Üks veidi svipsis naine, pikkade varrukatega, alla põlve pikk lilleline kleit seljas, tantsis üksinda rahva seas. Tundus olevat korralik pereema ja nüüd siis nii –ööklubis. Huvitav, mis juhtus? Mis on tema lugu? Oli näha, et ta ei ole igaöine ööklubi külastaja. Ehk on lapsed suureks kasvatatud, pesast välja lennanud ja mees uuel ringil nagu minulgi? Kes teab? Vaatlesin edasi. Üks mees lähenes tantsides sellelesamale naisele nagu mesimumm lilleõiele. Naine ei võtnud vedu, mees eemaldus. Järgmine „mesimumm“ proovis õnne. Temale naine reageeris ja nende kehad hakkasid koos tantsisklema.
Võtsin fookuse naiselt ära ja silmitsesin kogu tantsivat rahvast: nagu uimas tammuv inimmass, madalas transis üles-alla hüplev hüpnotiseeritud rahvas. Tubli töö, alkohol!
Jah, ega ma kainena siia seltskonda hästi ei sobinud küll. Tundsin end kui korda pidav õpetaja või turvamees. Aga samas, niisama ööklubis ringi vaadata oli samuti huvitav.
Üks kostüümis naine, kes näis kui ärikohtumiselt tulnud, oksendas keset WC-põrandat. Teatasin sellest turvamehele ja tema omakorda koristajale.
Tantsusaalis tagasi, vaatlesin baari ümber kogunevat rahvast. Üks ülikonnas, valge särgi ja lipsuga mees. Meie pilgud kohtusid. Samal hetkel tundsin, kuis minu sügavaimast sügavikust kerkis
üles vihahoog ja alateadvus võttis sõna: kindlasti on ta mõni komandeeringus olev mees, kes otsib üheks ööks eesti naist. Mees keeras kiirelt pilgu minu pealt ära. Vaatlesin edasi. Üks hall lokkispäine, baariletile seljaga toetuv pikk heas vormis mees. Näis minust pisut noorem, väga atraktiivne. Ta kandis halle viigipükse ja musta triiksärki, ülemine nööp oli ahvatlevalt avatud. Jalas pruunist nahast, eest veidi kitsenevad uued kingad. Soliidne kell karvasel käel ja õlleklaas. Aeg-ajalt lonksas üle klaasiserva õlut. Imestasin, kes siis nii õlut joob. Lonkshaaval! Ta ei märganud mind, kuid miski temas äratas minus huvi. Mehe silmad käisid vasakult paremale ja paremalt vasakule nagu sihtmärki otsival kiskjal. Jäin teda huviga jälgima.
Ühel hetkel kadus kogu muu maailm mu ümbert ja avastasin end sellesama mehe peast. Ma nägin ja kuulsin tema mõtteid: ahh, mulle meeldib siin Eestis. Mitte keegi mind siin ei tunne ja ma mängin puhtalt, jälgi jätmata. Maksan sularahas ja ei luba naistele midagi. Nad ise tulevad ja pakuvad end. Keda siis täna rajalt maha võtta? Äkki see seal, heledate sirgete pikkade juustega? Pigem mitte, ta on end juba liiga kapsaks joonud. Oot, seal kolm naist tantsivad ringis ja üks viskab mulle pilku. Tõstan tervituseks õlleklaasi ja noogutan. Ta naeratab vastuseks. Nüüd ei ole muud, kui oodata. Tean, et naised tulevad lõpuks ise minu juurde ja paluvad end võtta. Oh, ma jumaldan seda mängu! Tunnen end sõiduvees. Hoian silmsidet tantsiva naisega ja samal ajal on mu kõrvale tekkinud üks brünett, kes alustab vestlust. Ilmselgelt on brünett minust huvitatud, aga mind köidab hoopis tantsupõrandal tantsiv naine. Mulle meeldib mäng, ma jumaldan seda mängu ja tundub, et tantsupõrandal olev naine jumaldab ka. Igatahes ta mängib kaasa. Oot, mis nüüd?! Ahh, missugune ebaõnn! Kolme tantsiva naise kõrvale tekivad kolm meest. Tundub, et nad on ühes pundis. Seega pole mõtet aega raisata. See brünett naine mu kõrval. Tunnen ära, kui naisel on madal enesehinnang, ja ma ei väärtusta neid. Neid on lihtne võtta ja hiljem
jätta. Ma teen neile teene, kui seksin nendega. Nad ise seavad end letti ja hiljem lootuste ketti. Mulle meeldivad ambitsioonikad naised. Naised, kelle saamise nimel pean pingutama. Aga siis, kui saak on käes, kaotan enamasti huvi. See on mul loomuses.
Ma ei taha kohustusi. Ma olen mängur. Ma olen õppinud nii ellu jääma. Oot, aga see naine, kes mind pingsalt jälgib, ta on kuidagi teistsugune …
Võeh, võdistasin õlgu. Milline mõttelaad!
Me pilgud kohtusid ja mind läbis kabuhirm. Hangusin hetkeks. Seejärel karjus hääl mu peas: „Run Forrest! Run!“ Muigasin, nautides hetkeks huumorimeelt. Vaatasin taas kord vilksti tema poole. Sama õudusjutt käis kehast läbi. Keerasin end ümber ja kiirustasin väljapääsu poole. „Ära! Minema siit! Ruttu, ruttu!“
Hiljem kahetsesin. Kuhu jäi minu julgus elada? Või oli see hoopis eneseväärikus, mis mind minema sundis?
VALID MEHE HOOPIS TEISEST MAAILMA OTSAST, AGA TA MEENUTAB SULLE IKKAGI SINU ENDIST MEEST
Olin just töölt koju jõudnud, kui telefon mu käekotis andis märku WhatsAppi saabunud sõnumist. Vajutasin kohvimasina sisse ja haarasin telefoni järele. Sõnumit lugedes venis suu naerule, see oli Anil, minu esimene Tinderi kohtingukaaslane.
Ta kirjutas: „Tere hommikust, Maria! Ma jõuan Eestisse 29. oktoobril. Loodan, et leiad aega minuga kohtuda.“
Muidugi oli armas saada sõnumit kolme aasta taguselt tuttavalt. Oi ma olin siis temasse armunud, aga kuidagi läks nii, et meist said vaid sõbrad. Ta on hindu, pikk, hästi armsa naeratusega ja äärmiselt abivalmis. Nõustas meie ilusalongi, kuidas parendada klientide teenindamist, tuues välja punktid, mida me selleks tegema peame. Tema soovitusel pidasime isegi koosoleku maha.