– 1 –
Metsa, raielankide, võsastuvate lagendike ja kidura lepiku kohal lendavad rongad jälgisid nende all laiuvat maastikku. Kunagisel heinamaal pidas edutut hiirejahti näljane rebane. Väikeses haavi kus suundus emapõder koos vasikaga heinamaa serva rajatud söödaplatsi poole. Kasenoorendikust liikuma hakanud metskit sedel oli ilmselt sama eesmärk. Kaugemal ukerdas lumehangedes vaevaliselt üksik inimene. Kesktalvisel ajal kohtas neid kahtlasi kahejalgseid siinses paigas harva. Ainult toda platsi, kuhu nad igasugust toidu kraami välja panid, külastati aeg-ajalt. Loomad ja linnud olid seal aga peaaegu pidevalt kohal. Vaatamata sellele, et nii mõnigi metsaasukas oli kõhutäie eest oma ainsa kasukaga tasunud … See inimene näis aga hoopis mujale suunduvat. Esimene kaaren vaid kraaksatas lühidalt ja rongapaar lendas endises sihis edasi. Ronkade vaatevälja sattunud Urmas Rohtla oli aga sunnitud hinge tõmbama. Ise küll kogenud loodusemees, ent sedapuhku oli ta oma jõudu üle hinnanud. Lund oli maas oma veerand meetrit ja enne lepavõsa läks käimine eriti vaevaliseks, sest tihke test tuisuvaaludest andis läbi sumbata. Noorte kuuskede vahele olid tuisukeerised aga üllatavalt sügava hange kokku mätsinud. 5
Talv on siin on oma väge näidanud. Minna on veel vähemalt kilomeeter, aga olen juba võhmal, arutles taat omaette. Tõmban pisut hinge ja kõmbin siis edasi, otsustas ta. Saatis silmadega rongapaari, vaatles binokliga söödaplatsi suunas sammuvaid metskitsi ja jäi loodust imetlema. Ilm oli ilus: seitse-kaheksa külmapügalat, tuul oli metsa varjus peaaegu olematu ning lumehelbeid hõljus taevast aina juurde. Varahommikune uduvine oli hajudes ka peened kaseoksad ja isegi kulurohu härmatisega ehtinud … Ehttalvine idüll! Säärast kargust ja silmailu polnud viimased aastad ju kuigi heldelt pakkunud. Seda enam oli Urmase rahutu hing teda kuna gistele noorusradadele meelitanud. Kindlasti oli tänane retk teatud määral ka jõuprooviks – vana linnumees soovis oma füüsilist võimekust testida. Muidugi üksi, sest milleks oma mannetust teistele näidata! Ent tegelikult oli Urmase tänasel matkal palju tähtsam eesmärk: vaar- ja vanaisa kauaaegse eluaseme külastamine. Mis sest, et Hundisoo talust olid alles jäänud vaid kivihunnik ja suur õunapuu. „Kedagi ega midagi ei tohi unustada,” oli vanaisa kunagi ammu-ammu talle – lokkispäisele poisipõnnile – esivanemate kohta öelnud. Nüüd saab toonane põngerjas mõne päeva pärast juba 73-aastaseks, aga ta pole vanaisa õpetussõnu unustanud. Ja oli igal aastal ka Hundisool ära käinud. Seda kaasaja kiuste, mil paljud noored said oma kasinates oludes elavate vanemate unustamisega edukalt hakkama. Täna oli Urmasel põhjust aga veelgi enam, sest 29. jaanuaril möödus tema vanaisa sünnist täpselt 125 aastat. Meeletult pikk ajavahemik, pidi ta tahtmatult tunnistama. Urmas ajas oma pika vimmas kogu sirgu ja hingas sügavalt sisse. Seda puhast õhku võiks hea raha eest linnarahvale apteekides müüa – siis poleks neil tablette 6
neelata vaja. Taat kujutles end õhuga äri tegemas ja ta nägu kiskus veel rohkem naerule. Kilav mobiilihelin lõikas nagu kreissaega kõrvadest läbi. Urmas võpatas. Haaras telefoni ja katkestas kõne, ent nii looduse pühalik vaikus kui ka tema mõtisklused olid juba rikutud. Rahurikkujale ei läinud aga korda, et praegusel hetkel ei soovitud tundmatule numbrile vastata, ja ta helistas kohe uuesti. Veendunud, et helistaja ei jäta jonni, taat seekord vastas. „Räägin ma Urmas Rohtlaga?” küsis keegi veidi tuttava häälega. „Sama mehega, kelle kätte Liivanõmme jahimehed surnud merikotka andsid? Nädal tagasi.” Vist too kitsehabemega jahimees, meenus Urmasele. „Te ei eksi – mina see olen.” „Vabandage, et ma teid tülitan, aga Alliku Ruudi nägi aknast kedagi Liivanõmme metsa poole minemas. Meil on loomade toitmisplatsi lähikonnas paar salakütti tegutsemas, seepärast hoiame silmad lahti. Ruudi arvas, et see olete teie. Kui nii, siis jääb meie süda rahule. Ega te ei pahanda?” „Ei, muidugi mitte!” muheles Urmas. „Naabrivalve on ju väga kiiduväärne ettevõtmine.” „Tore kuulda. Ega te abi ei vaja?” „Loodan ise hakkama saada. Tulin lihtsalt oma noorust meelde tuletama – siinne maastik on õnneks veel endine.” „Meeldivat matka siis! Ega meie kotka surma põhjust pole veel kindlaks tehtud?” „Ei, nii kähku need asjad ikka ei käi. Kui tulemused käes, annan ilmtingimata teada.” „Jaksu siis!” „Täna läheb seda tõesti vaja,” naeris Urmas. Kitsehabe mökitas kaasa ja lõpetas kõne. 7
Huvitav, tundus otsekui kontrollimisena. Ega ometi ka mind kahtlusaluseks ei peeta? Urmas kehitas nõutult õlgu ja hakkas lumes edasi sumpama. Sihiks võttis ta muidugi igivana õunapuu. Kui Urmas paar tundi hiljem mõisapargi serva jäetud auto juurde jõudis, oli ta rampväsinud, ent meeldivatest muljetest küllastunud. Eriti ergutavalt mõjus talle tetrede nägemine. Pilt oli nii meeldiv, et Urmas unustas end ligi viieks minutiks kaskedel toituvaid linde jälgima. Kokku kakskümmend kaks tedrekukke – ammu pole enam nii suurt seltsingut näinud, muheles ta mõnuga. Jah, möödas on need ajad, mil ka poole suuremad parved olid talvekuudel kodukandis igapäevane nähtus. Vaevalt sai Urmas Volvosse istuda, kui telefon uuesti ellu ärkas. „Mis pagana päev see täna küll on,” kirus viimasel ajal erakuna elav ja väheste kontaktidega harjunud pensionär vaikselt omaette. Sedapuhku oli helistajaks tema üleaedne. „Oled sa praegu Uuemõisast kaugel?” küsis Sääse Einar ilma sissejuhatuseta. „Küllaltki, olen metsas. Mis siis?” „Kui kiiresti sa koju tulla saad?” Urmas tundis, kuidas ärevus vägisi põue puges. „Oma kolm veerand tundi kulub ära. Kas juhtus midagi?” „Eriti hullu küll mitte,” alustas naaber, pausi ajal ilmselt sõnu valides, „aga sinu majja murti vist jälle sisse.” „Mida kuradit!” pääses Urmasel tahtmatult üle huulte. Ta süda hakkas algul pööraselt kloppima ning seejärel pitsitas rinda terav valusööst. Kas tõesti infarkt? ehmus mees ja jäi hirmuga uut valuhoogu ootama. Seda õnneks ei järgnenud, ainult et otsaesine oli otsekui iseenesest higiseks tõmbunud. 8
Siis kuulis ta telefonis naabripapi pabistavat häält: „Urmas, kuhu sa kadusid? On sinuga ikka kõik korras?” „Nüüd vist juba on,” kohmas ta vastuseks. „On seal midagi väga halvasti?” „Nähtavasti mitte, sest just siis tuli Urve linnast meile toidu moona tooma. Nägi neid pätte sinu lauaarvutit tassimas ja andis pikalt Mazda signaali. Selle üürgamise peale jooksin ka mina trepile,” kõhistas Einar vaikselt naerda. „Viisid nad arvuti minema?” karjus Urmas telefoni, rinnus uut torget tundes. „Õnneks ei, viskasid lumme ja kupatasid oma käulaga minema. Muidu näib kõik muu korras olevat, aga koeraga on natuke sant lugu. Sul see tõpratohter hea tuttav, ehk helistaksid talle.” „Mis Terriga on? Haavatud?” „Seda kindlasti mitte – uimastatud või mürgitatud.” „Aitäh sulle! Kohe helistan ja siis asun tagasiteele. Ega te politseid ei kutsunud?” „Ei jõudnud veel,” vastas Einar vabandavalt. „Pole viga, teen seda ise.” Urmas oli oma tavalise rahuliku oleku tagasi saanud ja asus tegutsema: helistas esmalt veterinaarile ning seejärel eelmisest aastast tuttavale kriminaalpolitsei uurijale Piret Vellistele. Neiu võttis kõne kohe vastu, tundis ta ära ja teatas pärast paari lauset: „Õnneks oleme hetkel vabad ja tuleme kohe! Ole kodus ja ära sa enne meie saabumist majja sisene.” „Selge.” Kui Urmas koduhoovi keeras, askeldas naaberkülas elav loomaarst juba kuudi ees sirakil maas lebava koera juures. Tralla Mait oli temast ligi paarkümmend aastat noorem, kuid mehed olid juba aastaid head tuttavad, sest ka Mait oli 9
hingelt suur loodusesõber. Tema vennatütar Triin oli aga oma noorusele vaatamata linnuklubi üks asjalikumaid liikmeid. „Hea, et õigel ajal jaole saime,” ennetas Mait Urmase sõna tut küsimust. „Koer on mingi närvigaasiga rivist välja viidud. Kahjustatud on eelkõige tundlikud silmad ja nina. Eeldatavasti toibub ta homseks täielikult. Abi hilinemise korral oleks see lugu võinud aga traagiliselt lõppeda. Nüüd jõudsin talle veel süsti teha. Homme hommikul tulen teda uuesti vaatama, praegu pean aga väljakutsele minema. Ma ei usu, et Terri seisund peaks uuesti halvenema, aga kui see siiski juhtub, siis helista.” Urmas noogutas ja surus sõnatult omakandimehe kätt. „Homseni!” hõikas Mait ja kiirustas maasturi juurde. Kasesalu peremees vaatas nõutu pilguga hoovis ringi. Peas aga kummitas üksainus mõte: see ei saa juhus olla – politseikomissari sügisel lausutud sõnad olid teoks saanud … Juba nii ruttu? „Mis me siin õues külmetame, lähme parem tuppa,” muutus Einar kärsituks. „Vaatame, mida need reod korda saatsid.” Urmas kõõritas tema kõrval jalgu trampiva ja uudishimust pakatava mehenässi poole ning muigas – naabrimehe juuresoleku oli ta sootuks unustanud! „Ole sa meheks!” tänas ta Einarit veel kord ning selgitas: „Enne politsei saabumist minu juurde minna ei saa – mitte kuhugi ei tohi ühtegi jälge jätta.” „Kas siia ka mitte?” ehmus mõnikord väheke lihtsameelne Einar oma jalgealust vahtides. „Sinu poolt juba kinnitallatud lumel lase aga käia,” hakkas Urmas tahtmatult naerma. Pühkis mul vähemalt korraks muremõtted peast. „Mine koju, rüüpa kuuma kohvi – saad sooja.” „Kas sa ei tule?” 10
„Praegu mitte, ma ootan politsei pigem siinsamas ära. Nad on juba teel. Pärast tuleme niikuinii ka sinu juurde.” „Oled sa kindel?” „Raudselt! Sinu käest tahetakse ju iga viimast kui pisiasja teada saada.” „Arvad või?” „Otse loomulikult! Mine ja püüa kõike nähtut meelde tule tada – sinust võib igatahes palju kasu olla.” „Igatahes,” kordas Sääse vana kajana ja Urmas pani tähele, kuidas üleaedse külmast sinine ninaots elevusest roosaks tõmbus. „Ja ütle Urvele, et oodaku ka tema enne ärasõitu korra kaitsjad ära. Praegu on tal toimunu värskelt meeles.” „Aga Urvel on alati hirmus kiire.” „Seekord ei tohi olla. Selge?” „Selge pilt. Ma siis lippan.” Ja läinud ta oligi. Ainult et lippamise asemel Sääse taat pigem luukas, aga peaasi, et vaim oli valmis. Mine sa tea, võibolla suudab ta tõesti mingit olulist seika meenutada – Einaril on tegelikult väga hea tähelepanuvõime. Muidugi siis, kui huvi on, ent seekord kindlasti on. Seda enam, et ka kuulajad on tal kindlasti garanteeritud! Pakane oli vist ka Urmase kontidesse roninud, sest teda rapu tasid külmavärinad. Ent siis mees mõistis: küllap see oli šokk, mis pärast esimest ehmatust ja sellele järgnenud tegutsemist teda alles nüüd tabas. Eks omajagu aitas kaasa ka pealesunnitud tegevusetus. Niipaljukest Urmas endale siiski lubas, et tõstis upakil lumes lebava arvuti kinnastatud kätega ettevaatlikult püstiasendisse. Selle toimingu juures märkas ta sealsamas lumme pressitud taskurätikut. Vähemalt suuruse järgi otsustades oli see meeste oma ja tal endal säärast kahvatusinist igatahes ei olnud. Samas avastas ta rätikul rohkesti pruune plekke. 11
See on ju veri, taipas Urmas viimaks ja ühtäkki sai Kasesalu peremees sotti, mis tema õue peal toimunud oli. Tema koer Terri oli kusagil vargsi varitsenud ning siis võõraid rünnates ühte varast käest hammustanud. Seejärel oli kurjategija ustava majavalvuri gaasiga uimastanud. Kuid ka sissemurdjad ise olid sunnitud kohe jalga laskma, sest sellal külatänavale keeranud Sääse Urve andis pikalt signaali, mispeale ka Einar kohe trepile jooksis. Väga napp mäng oli, võdistas Urmas õlgu, aga vähemalt õnne liku lõpuga. Peaasi et koer paraneks! Urmas läks Terri juurde ning silitas vapralt kodu kaitsnud looma. Seejärel tõi kuurist oma igivana mantli ja laotas selle loomale peale. Mõtles, mida veel teha saaks. Õige, Taivot on vaja igaks juhuks hoiatada! Teesalu Taivo oli temast ligi 30 aastat noorem, ent sellele vaatamata sidus neid kauaaegne sõprus – kunagi oli ta Taivo oma käealuseks võtnud ja loodusehuvilise poisi kustumatu linnu huviga nakatanud. Nüüd teenis vahepeal ka bioloogia ja loodus õpetuse õpetajana koolis tunde andnud mees oma igapäevast leiba vabakutselise ornitoloogina. Muide, ka Urmas ise oli pärast ministeeriumist ja keskkonnaametist töölt lahkumist mõnda aega vabakutselise projektikeskset eluviisi harrastanud. Urmase õnneks elas Taivo Uuemõisast vaid paarikümne minutilise autosõidu kaugusel Põlde külas. Tänu sellele kohtu sid mehed regulaarselt siiamaani. Eelmisel aastal linnuhuviliste kogukonnas toimunud ebameeldivad sündmused liitsid neid kahte varasemast veelgi enam. Kolmandana kuulus nende vennas konda ka ornitoloog Timo Tinnuri, kuid tema elas kaugemal, Vallaveres, ja oli ka Taivost seitse-kaheksa aastat noorem. Sestap pidas taat Timot pigem nooreks kolleegiks, mitte aga südamesõbraks. 12
Kui Taivo Urmaselt ebameeldivat uudist kuulis, oli tema esialgne hea tuju silmapilk kadunud. „Kahtlustad sa, et sissemurdmisel võib olla seos mulluse kriminaalse looga?” küsis sõber ärevil häälega. „Momendil näib küll kõik sellele viitavat.” „Sellisel juhul peaksid juhtumist nähtavasti kohe ka meie kriminaalpolitsei uurijatele teatama. Pidasin silmas muidugi Markot ja Piretit.” „Seda ma tegingi. Nad on juba siiapoole teel.” „Väga hea,” elavnes Taivo. „Mida need varganäod pihta panid?” „Ei oska öelda – pole majas veel olnud. Ootan uurijaid õues.” „Õige jah! Anna siis teada, nii kui midagi selgunud on. Või peaksin ehk sinu juurde tulema?” „Arvan küll. Kui võimalik, siis tule – oleks kindlam, kui me oma jutud ilma telefonita aetud saaksime. Kus sa praegu oled?” „Hetkel istun koos Elleniga köögis. Ka Liis tuli maale talvist loodust nautima. Pidasime parajasti plaani, mida ette võtta.” „Säärasel juhul ärge nüüd küll ühist puhkepäeva ära rikkuge. Paljukest teil neid on.” „Oota paar minutit.” Ning Urmas kuulis, kuidas Põlde küla Nurmiku talus midagi arutati. Seejärel pöördus Taivo taas tema poole: „Nagu vist isegi aimasid, pidasime siin lühikest sõjanõu ning otsus on ühine: koos puhata jõuame me veel küll ja küll, aga praegu on vaja otsekohe sinu juurde sõita. Nad mõlemad said meie mulluste jamade pärast samuti kannatada ning uusi hirmu- ja murepäevi kumbki neist uuesti üle elada ei sooviks. Seega lähen panen Subarule hääled sisse.” „Tore!” ohkas taat kergendatult.
13
–2–
Vaevalt sai Urmas Rohtla mobiili käest ära panna, kui ta piki teed lähenevat politseiautot nägi. Olidki vanad tuttavad – Eesti Keskkriminaalpolitsei Põhja prefektuuri vanemuurija Marko Tammik ja uurija Piret Velliste. Mõlemad olid nii talle kui ka Taivole mullu meeldima hakanud. Asjalikud ja südamlikud korra kaitsjad. Oleks selliseid vaid rohkem! Esimesena kargas Škodast välja teadagi Piret. „Tere, Urmas! Pakud meile siis jälle tööd ja leiba.” „Paistab sedasi jah,” vastas Urmas, samal ajal Marko kätt surudes. „Säärane kahtlus igatahes on. Majas saab pilt arvatavasti selgemaks.” „Sinna pääsemisega peame väheke ootama,” hõikas nüüdsama lühikõne lõpetanud Piret vahele. „Elina jõuab oma kambaga Uuemõisa umbes poole tunni pärast.” „Kas toosama koloriitne kuju, kes ka eelmisel suvel mul siin ringi müttas?” küsis Kasesalu talu peremees muiates. „Toosama,” naeris Marko. „Kas ta ehmatas sind siis ära?” „Esiotsa jah,” pupsus taat kaasa naerda, aga tõsines kohe, sest tähelepanelik neiu oli midagi märganud: „Kuule, kes sul seal selle pruuni mantli alla lamab?” „Minu koer.” „Või sihukesed lood koguni,” süngestus ka Piret. „Surnud?” „Eluvaim peaks ikka sees olema.” „Oled sa kindel?” „Loomaarst elab õnneks naaberkülas. Käis juba siin, vaatas Terri üle. Tegi süsti ja käskis koera pärast tuppa viia.” „Selge see,” lausus Marko. „Räägi! Vii meid kõige olulise maga kurssi.” 14
„Kurb, et me veel sinu tee- ja kohvivarude juurde ei pääse!” kahetses neiu kavala näoga. „Hiljem pääsed,” muigas Urmas. „Praegu aga lähme kuni kriminalistide saabumiseni üleaedsete juurde. Nad on sündmuse tunnistajad. Peretütar ootab teid – tal on vaja linna sõita. Tema isal aga keel kindlasti juba sügeleb suus.” „On ta suur jutupaunik?” grimassitas meespolitseinik nägu. „Harju keskmine.” „Mille eest sa, Urmas, meid siis karistad?” lõmpsis Marko edasi. „Siis on mul ehk teie Elinale midagi vastu panna,” suutis Urmas muremõtted korrakski unustada. „On su naaber siis Elina vääriline?” itsitas Piret. „Vaevalt küll,” muigas Marko, „aga ole Piretiga ettevaatlik – ta on Elina parim sõbranna.” „Tõsi ka või?” tegi Urmas suured silmad. „Tundub sedasi küll,” lausus Piret napilt. Ent ega rohkem poleks nendevahelisi suhteid selgitada saanudki, sest Sääse Einar kiirustas trepile. Naabritaat tahtis ohjad enda kätte haarata, aga Marko pani Sääse papi kohe paika ja nii sai Urve oma jutu enne rahulikult ära rääkida. Urmase jaoks peretütre ja vahepealsest solvumisest üle saanud Einari küsitlus midagi uut juurde ei lisanud, kuid uurijad said need ütlused vähemalt salvestatud. Kahjuks olid mõlemad vaid lõppvaatuse tunnistajateks. Einar oli veidi varem siiski Terri haukumist ja kiljumist nagu kuulnud, ent see oli ka kõik. Kui ta trepile kiirustas, lebas koer igatahes juba külili maas. „Kahju, et sa kurjategijate saabumist tähele ei pannud,” ohkas Piret mikrofoni kinni pannes. „Aga võib-olla pani Helmi midagi tähele?” haaras Sääse Einar õlekõrrest. 15
„Kes see Helmi teil on?” elavnes Marko. „Minu naine,” selgitas papi nohisedes. „Ta kukkus sügisel õunu korjates nii sandisti, et jäi voodihaigeks. Nüüd liigub ka ratastooliga ringi, aga tema toa aken on teisele poole.” „Kuidas saab õunu korjates ennast nii rängalt vigastada?” imestas Piret. „Tahtis ladvaõunu kätte saada ja redelilt kukkus. Ülekaaluline, nagu ta on,” torises piitspeenike elukaaslane pahuralt. „Küsida ju ikka võib,” arvas Urmas. Ja selgus, et sellest oli kasugi, sest Helmi oli just õigel ajal aknast välja vaadanud. „Silmad olid lugemisest valusaks läinud ja ma vaatasin vahelduseks aknast välja. Kasvõi tihaste pärast – neid toidu majas askeldavaid linnukesi võib ju lõpmatuseni vahtida. Siis ma neid tegelasi nägingi. Pidasid Urmase kuuseheki taga kinni ja tulid autost välja. Üks mees uuris ümbrust, teine helistas kuhugi. Viipas siis pikema selli auto juurde tagasi ja nad sõitsid Kasesalu hoovi. Minu arvates oli Urmas kodus ja seepärast ma nähtust ei rääkinud. Vanamees mul niikuinii kõva kuulmisega, ja ma olen lõputust karjumisest ammuilma tüdinenud.” Urmasel vilksatas aga üks mõte peast läbi ja ta küsis: „Ega sa, Helmi, kogemata kellaaega ei tea?” „Juhuslikult teangi.” Üle näo valguv lai naeratus muutis vaevatud olekuga vana naise kümme aastat nooremaks. „Mulle meenus, et on vist aeg rohtu võtta ja vaatasin kella. See näitas täpselt pool üksteist.” „Aitäh, sellest võib abi olla,” tänas Urmas, „sest just siis mulle helistati.” „Lähme õue, töö ootab,” kiirustas vanemuurija vestlust lõpetama. 16
Piret tänas pererahvast, suutes vaid patuga pooleks tõsine olla. „Mille peale sa jälle itsitad?” torises Marko. „On sel taadil ikka jutujooks,” naeris neiu nüüd juba avalikult. „Jah, oleks ta vähemalt asjalik, aga vahutab mis hirmus,” nõustus Marko. „Temal juba suud kinni ei pane.” Selle hinnangu peale Urmas turtsatas. „Ja mis sinul, kannatanul, hakkas?” „Mina hiljuti just sellesama sõnaga tal suu lukku paningi.” „Ei mõika.” „Ütlesin, et räägi asjast, ära vahuta! Taat aga laterdas muud kui edasi. Ja siis ma talle käratasin.” „Mida?” muutus Piret uudishimulikuks. „„Selle vahuga, mida sa, Einar, praegu suust välja ajad, võiksid minu kartulimaa kinni katta.” Ja kujutage ette, Einar solvus. Keeras nohisedes selja ja tegi minekut.” Kriminalistid saabusid muidugi täpselt siis, kui nad Urmase jutu peale vaikselt naerda kõkutasid. Halb ajastus, mis muud. Autost kummipallina välja karanud kriminalistide pealik ei jätnud seda loomulikult ära märkimata: „No muidugi, meie tormame appi nii et tuli takus, aga nendel siin lõbu laialt,” teatas Elina ilmse mõnuga. Urmas märkas, kuidas kogukas Marko abipaluva pilgu kleenukese Pireti poole saatis. „Oota veidi,” alustas Piret, ent energiast pakatav Elina pöördus juba Urmase poole: „Ja mida sina siin muigad?” Kasesalu talu peremees takseeris keskealist, meeldivalt vormikat ja ütlemata kena naist, ja tal lõppesid äkitselt sõnad otsa. „No mida sa jõllitad, ega ma kohtutäitur pole!” purskas Elina naerma, ent üllatas Urmast siis kohe uuesti: „Tere siis kah! Kas said oma vaatluspäevikud kätte?” On sel naisel alles mälu! 17
„Ei veel,” poetas ta moka otsast. „Ikka veel kadunud?” imestas Elina ja valis oma järjekordseks ohvriks noore sõbranna: „Piret, milles asi? Ma ei tunne teid ära.” „Keeruline juhtum,” selgitas blond kaunitar. „Väga võimalik, et just praegu see stoori siin jätkub.” „Või siuksed lood koguni!” lausus Elina mõtlikuks muutudes. Kiikas siis hoovis ringi ning küsis: „Kes seal riiete alla lamab?” „Urmase koer.” Elina kortsutas kulmu. „Tapetud?” „Veterinaar andis elulootust,” poetas Urmas. „Oleks kena!” ohkas temperamentne naine südamest ja muutus jalamaid ülimalt asjalikuks. „Mis siin ülepea toimus ja kust me alustame? Marko!” Õues võeti kohe vaatluse alla varaste auto rehvide jäljed ja sinna jäetud arvuti. Kaks meest jäid esialgu nendega tegelema. Verise taskurätiku oskusliku hoidmise eest sai Urmas Elina käest kiita. Siis tehti kindlaks, et kõrvalhoonetega oli kõik korras. Urmas ei lubanud Markol end abistada ja kandis vaese Terri ise kätel lauta. Heinasületäie peal oli koeral lammaste ja kanade kõrval palju hubasem puhata ja taastuda. Piret tõi esialgu veel poolteadvusetus olekus viibivale Terrile ka veenõu kõrvale. „Kui koer toibub, on tal kindlasti metsik janu,” selgitas ta veendunult. Maja välisuks oli robustselt lahti murtud. „Ilmselt kasutati siin kahte sõrgkangi,” lausus Tom, kongus ninaga vibalik mees. Elina noogutas nõusolevalt. Ka Urmasele anti kilesussid jalga ja nad vaatasid mitmekesi kõik ruumid ukse vahelt üle. Pilt oli troostitu. Isegi magamistuba oli segamini pööratud, mis siis veel elutoast või töökabinetist rääkida! 18
Kirjutuslaua lukud olid lõhutud, sahtlite sisu pahupidi pööratud või põrandale valatud. Kapist riided põrandale loobitud … Urmas vaatas seda barbaarsust tuima näoga pealt ning talle tundus, et siin olid mingid ebamaised elajad märatsenud. Lühidalt öeldes: tema kodu ehk pühakoda oli rüvetatud … Ühtäkki mattis hinge, pea hakkas ringi käima, toaseinad mattusid paksu uttu ja ta varises põrandale. Kui Urmas silmad avas ja ümbrust tajuma hakkas, nägi ta enda kohale kummardunud nägusid, kusjuures sõbra oma oli kõige lähemal. Taivo ei saa ju siin olla, ehmus Urmas ära ja kaotas taas korraks teadvuse. Keegi piserdas talle külma vett näkku ja reaalsus tuli tasapisi tagasi. Nii meenus talle, et Taivo lubas ennist Uuemõisa poole sõitma hakata – küllap ta jõudis siis vahepeal pärale. „Kus su tabletid on?” küsis sõbra nägu Taivo häälega ja Urmas virgus lõplikult. „Mul pole neid vaja,” püüdis lamaja vastu vaielda – oli ta ju tablettide põhimõtteline vastane. „Ära vaidle, praegu pead sa vähemalt ühe võtma. Kus need on?” „Köögikapi vasakpoolses sahtlis. Väikses punase korgiga purgis.” Hetke pärast oli Taivo ravimipurgi ja veekruusiga tagasi. „Kas need?” küsis pedantselt täpne mees igaks juhuks üle. Urmas noogutas ja neelas rohu kuulekalt alla. „Võib-olla peaks arsti kutsuma?” küsis Piret murelikult. „Mitte mingil juhul!” vaidles Urmas nii ägedalt vastu, et kõik kergendatult naerma purskasid. „Kui mees nii häälekalt vastu vaidleb, siis pole tal häda midagi,” langetas Marko otsuse. „Istu nüüd natuke aega vagusi. Me vaatame seni ringi nii palju, kui Elina lubab. Seejärel katsume 19
koos mõistatada, kuidas need tüübid julgesid siin nii kaua laamen dada – nagu oleksid teadnud, et sa niipea koju ei jõua.” „See küsimus vaevab mind ennastki.” „Seda enam püüa meenutada, kellega sa neil päevil suhtlesid ja mida rääkisid.” Taivost selle mõttetegevuse juures esmalt suurt abi polnud, ent ikkagi aitas ta Urmase otsa peale. „Kuule, aga nädal tagasi käisid sa Liivanõmmel tolle surnud merikotka järel, mille jahimehed olid ulukite söödaplatsi juurest leidnud.” „No ja siis?” „Ehk tuli sinu tänaseks planeeritud retk siis kuidagi jutuks? Ise sa räägid, et sel nädalal oled vaid üksikute inimestega suhelnud.” Urmas laksas pihuga endale oimukohta. „No ütle lolli! Enne uurijate saabumist ma ise selle peale juba mõtlesin, aga näe – unustasin ära!” „Mõni ime selle jama juures.” „Nojah, ja täna umbes samal ajal, kui pätid Kasesalu talu juurde jõudsid, helistas üks kitsehabe ja ajas mulle täielikku pada. Alles nüüd taipan, et too tüüp peilis välja, kus ma parajasti asun ja kas ma ikka tõepoolest oma esivanemate taluaseme juurde lähen.” „Kas tookord kotka üleandmise päeval viibis veel keegi jutu ajamise juures?” uuris Marko. „Jah, üks loodusfotograaf, kes sealse söödaplatsi rajakaamera abil originaalseid linnu- ja loomapilte jahib.” „Said siis sellele salapärasele tegelasele viimaks jälile?” üllatus Taivo. „Sain,” kinnitas Urmas, „Arva ära, kes too tüüp on?” „Kust ma peaksin seda teadma.” „Sina oled teda igatahes varem näinud.” „Mina, millal?” 20
„Eelmisel suvel. Tol Napa Terje poolt korraldatud soola leivapeol, kust need jamad meil peale hakkasid … Üks sel Salajõe küla labrakal osalenud Terje mehe sõpradest.” „Sten Keskküla sõpradest?” „Just-just,” kinnitas Urmas hasartselt. „Oota, kohe ütlen ka nime … Madis Kasak.” „Üks neist semudest oli Madis küll,” meenus Taivole. „Arvate siis, et ring sulgus?” küsis Piret. „Igatahes!” oli Urmas kindel. „Too tüüp küsis, kas ma seal kandis sageli ringi liigun. Ja mina loll kelkisin, et eks aeg-ajalt ikka ning mainisin, et näiteks 29. jaanuaril – seega täna – lähen kunagist Hundisoo taluaset külastama, sest minu vanaisa sündis seal täpselt 125 aastat tagasi.” „Noh, siis võisid sissemurdjad oma aktsiooni kavandama hakata küll,” arutles Marko, „aga on sul aimu, mida nad otsisid?” „Juhul, kui nad ikka needsamad päevikukütid olid,” täiendas Piret. „Just nimelt. Me eeldame, et suvel siit pihta pandud vaatlus päevikutest pole endiselt ei kippu ega kõppu – muidu oleksid sa sellest meile teada andnud. Kokkulepe oli ju selline. Kas nii?” „Loomulikult. Kogu mu aastakümnetepikkune töö asub endiselt ei tea kus. Või on hoopis hävitatud.” „Viimast varianti me igatahes ei usu,” muigas Marko, „sest nendest loodetakse kunagi kasu saada.” „Arvad?” tuli Kasesalu peremehele korraks nagu eluvaim sisse. Vahepeal kohvi keetnud Piret asetas esimese tassi Urmase ette. Taat rüüpas ahnelt mitu suurt lonksu ning pihtis: „Vastutasuks kohvi eest tunnistan üles, et lisaks viiele alles jäänud päevikule võivad mõned veel alles olla.” Need sõnad kutsusid esile üleüldise jahmatuse. „Sa pole sellest isegi mitte mulle rääkinud!” oli Taivo nördinud. 21