lõkke ääres. Eelarvamused ja saladused, tärkav sõprus.
Ent kui surm külastab nende laagrit, muutub rahulik matk painaja-
likuks. Noored seisavad silmitsi asjadega, mis ei näi pärinevat sellest maailmast.
sündmusi, kuid see on ka enda tundmaõppimise ja kasvamise lugu.
L u k k a r i l a
„Tihnik“ on ellujäämise lugu, täis seiklusi ja hirmuvärinaid tekitavaid
P ä i v i
Neli noort, metsik loodus ja nutiseadmete asemel õudusjutud õhtuse
tihnik
www.ajakirjad.ee
facebook.com/vestaraamatud
LASTE- JA NOORTEKIRJANDUSE FINLANDIA AUHINNA VÕITJA 2024 Päivi Lukkarila (snd 1967) looming on pälvinud mitmeid tunnustusi. Lisaks Finlandia auhinnale võitis ta 2024. aastal Klara auhinna, mis antakse silmapaistvale laste- või noorteraamatule soome või rootsi keeles. Kirjanikutöö kõrvalt õpetab ta soome keelt ja kirjandust.
P ä i v i
L u k k a r i l a
tihnik
Päivi Lukkarila
tihnik Soome keelest tõlkinud Triin Tael
JOEL Mäenõlv on nii järsk, et me ei saa hakata püstloodis metsaonni poole laskuma, vaid tuleb püüda leida risti-rästi jooksvatest radadest sellised, mis mõnda mõistlikku suunda viiksid. On selline tunne, nagu viiks iga ette sattuv järsak, kivivare või rohkem tallatud moega rada meid järjest enam vales suunas. Lasen siiski teistel marsruudivalikuga tegelda. Mind vaevab Eräjärvi saatus ja see, kuidas me ta maha jätsime. Kui oleksin üksi, hakkaksin nutma. Luka astub pika sammuga kõige ees, kulm kortsus, ja tempo on märgatavalt kõrgem kui Jokke juhtimisel minnes. Aeg-ajalt katkeb kägistav vaikus, kui keegi ütleb: „Siit pääseb kindlasti otse alla,“ aga kordagi ei pääse. Alati tuleb planeeritud suunaga võrreldes veidi ringiga minna, et leida koht, kust saaks laskuma hakata. Ühel hetkel varjavad puud otsevaate järvekaldale, ja siis võib vaid oletada, kas me üleüldse läheme metsaonni poole. Kuigi hommik oli selge, on taevas keskpäevaks süngete pilvede taha varjunud, otsekui oleks keegi kardinad ette tõmmanud. Mu mõtted keerlevad ainult Eräjärvi ümber. Ta oli kõigest hoolimata ikkagi täitsa asjalik taat, ja nüüd on tema rännud rännatud. Oleks ta tõesti tahtnud niimoodi minna, oma perest ja lähedastest kaugel? Vähemalt sai ta looduse rüpes surra. Ehk ta hindas seda. Kui ta üleüldse aru sai, et sureb. Kui me ta leidsime, oli tema nägu rahulik, peaaegu ilmetu. Eräjärvi saatus teeb mind kurvaks, aga pähe tulevad ka täiesti sobimatud mõtted kadunukesest. Hakkan endalegi üllatuseks
84
leiutama nalju rõõmsatest karudest, kes puude vahelt rullkebabi leiavad. No mu pea lihtsalt töötab nii. Mida rohkem ma püüan mitte välja mõelda surmateemalisi nalju, seda järjekindlamalt need mulle pähe vupsavad. Mõned on päris nutikad, aga tegelikult ei tohiks ju niimoodi mõelda. Paari tunni pärast oleme ikka veel mäenõlval, kuid leiame siiski niivõrd tasase koha, et saame pausi teha. Luka keedab Trangial kuivtoidu jaoks vett ja toidu kõrvale kohvi. See maitseb mulle ka, kuigi üldiselt olen pigem selline teega jantija. Püüan maha suruda mõtet, et me päriselt ju ei tea, millal me inimeste sekka jõuame. Kui üldse jõuame. „Kui palju meil vett on?“ küsib Nasim. „Üks pudel on veel, ja kaldalt saame lisa,“ kinnitab Luka. Sabina kraamib telefoni välja, et proovida, kas see leiab levi. „Raisk!“ kähvab ta siis. „Ikka veel pole või?“ küsib Luka. „Ei, levi pole, ja lisaks poleks me tohtinud seda sees hoida. Aku on juba pooltühi!“ „Kuidas see võimalik on? Hommikul oli ju peaaegu täis!“ ägestub Luka. „Kindlasti on see kogu aeg võrku otsinud ja energia on selle peale läinud. Või siis on aku nii muldvana, et jookseb tühjaks,“ ohkab Nasim. Sabina keerutab telefoni käes. „Mingit tagavaraallikat pole kellelgi kaasas?“ Mul on laetud akupank tavaliselt alati kaasas. Oleks ma ometi taibanud seda seljakotti peita! Sabina jääb Lukat põrnitsema, sinised silmad kriipsuks tõmmatud. „Eräjärvil oli ju akupank olemas! Miks sa seda kaasa ei võtnud?“
85
„Miks sa ise ei võtnud? Või seda siis öelnud, kui ma ta seljakotis tuhnisin!“ Need kaks põrnitsevad teineteist nii tigedalt, et hakkan juba korralikuks plahvatuseks valmistuma. Kuid Nasim jõuab ette ja ütleb: „Mis vahet seal enam on! Ilmselt on targem telefon välja lülitada, et see täitsa tühjaks ei saaks, ja proovida ainult aegajalt helistada.“ Sabina lülitab telefoni välja. Süüakse vaikselt edasi. „Ei tea, millega ta läks?“ katkestab Luka lõpuks vaikuse. „Kes?“ küsib Nasim imestunult. „Eräjärvi. Mitte selles mõttes, et millega ta sõitis, vaid millesse ta nagu suri või.“ „Järsku oli infarkt?“ arutleb Sabina. „Või insult,“ ütleb Nasim. „Meie naaber suri insulti.“ „Mul üks sugulane suri ajuverejooksu,“ ütleb Sabina tasa. „Aga temast oli näha, et kõik polnud korras. Tal hakkas jutt hanguma, nagu oleks ta purjus olnud, ja üks käsi ei töötanud. Ja ta suri alles natukese aja pärast haiglas.“ „Ma ei kuulnud öösel midagi. Võiks arvata, et kui tal mingi haigushoog tekkis, oleks ta appi hüüdnud,“ nendib Luka. „Kuule, sa norskasid pool ööd nii kõvasti, et vaevalt et sina või keegi teine oleks kuulnud, kui ta oleks ka karjunud,“ kähvab Sabina. „Ega ometi ...“ ütleb Nasim ja suleb siiski kähku suu. „Mida?“ nõuab Sabina. „Ma mõtlen, et kas keegi võis ... talle midagi teha.“ „Ah et keegi meist või?“ irvitab Luka. Nasim naerab pingutatult. „Muidugi mitte keegi meist. Aga järsku võis keegi võõras laagrisse hiilida?“
86
SABINA Kui liikvel oleme, saan rahus oma mõtteid mõlgutada. Tahaksin nii kangesti kõigest Nellale rääkida. Tahaksin näha tema nägu, millel vahelduksid huvi, lõbustatus, haletsus ja ka ehmatus, kui ma siin juhtunud asju kirjeldaksin. Ehk haaraks Nella mul käest, tõmbaks mind lähemale, suruks end minu vastu nagu vanasti ja sosistaks: „Oh sa vaesekene.“ Ma ei märka väikest süvendit kaljus, kuhu astun nii, et parema jala pahkluu kaob jõnksuga alt. Olen hetkega sirakil ja libisen mööda nõlva alla. Üritan pidurdada, kuid kiirus aina kasvab. Väikesed kivikesed lõikavad peopesadesse ja käsivartesse ja taipan, et libisen otse jääraku poole. Üritan paanikas millestki kinni haarata, kuid pihku jäävad ainult lahtised kivid ja libe hall samblik. Mu teadvusse lööb nagu välgunool, et siin lõppeb kõik, sööstan tühjuse poole ega näe enam iialgi ema. Siis satub kusagilt pihku kuiv oks, mille külge klammerdun. See venib ja kääksub, aga peab vastu, ja libisemine katkeb hetk enne järsku kaljulangust. Sulen silmad ja hingan sügavalt. Süda peksab pööraselt. Pihud kipitavad, aga veelgi rohkem valutab pahkluu, mis otsekui põleks. Luka on siuhti mu kõrval. „Said hullult haiget?“ Püüan kinnitada, et ei saanud, aga pisarad tõusevad vägisi silmi. „Väänasid jala välja?“ Noogutan.
89
„Saad sellele toetuda?“ Luka sirutab käe, haaran sellest kinni ja ajan end vasaku jala najal püsti. Kui püüan ka paremat jalga maha panna, on selline tunne, nagu lööks keegi pahkluusse pussnoa. „Side on kindlasti rebenenud,“ ütleb Luka tõsiselt. Joel ja Nasim jõuavad samuti minu juurde. „Külm, kõrgemale, kompressioon,“ loetleb Joel. „Kust me seda külma võtame?“ imestab Nasim. „Eräjärvil oleks kindlasti ka esmaabivahendeid olnud,“ hingeldan. Luka paneb seljakoti maha ja sobrab selle taskutes. „Õnneks ei visanud ma päris kõike välja, mis ema mulle kaasa pakkis,“ kuulutab ta, kui tal on lõpuks pihus ühekordne külmakott. Ta pigistab seda veidike, et see külmemaks läheks. „Nüüd peaks jala kõrgemale tõstma.“ Nasim ja Luka haaravad mul kaenalde alt kinni ja aitavad mu veidi tasasemasse kohta, kus saan seljaga vastu puutüve toetuda ja jalalaba kivile tõsta. Luka paneb külmakoti pahkluu ümber ja mässib selle T-särgi sisse, mille otsad seob sõlme. Kui külm mõjuma hakkab, annab valu veidi järele. Joel ja Nasim tõmbavad kahe puu vahele telgi vihmakatte, nii et me ei pea vihma käes istuma. Seal me siis kössitame, mu haige jalg sirgelt kivil ja ülejäänud kükitavad nagu kanad õrrel. Veepiisad rabisevad vastu vihmakatet. „Kuidas me edasi läheme?“ küsib Nasim. „Ma võin Sabinat tassida,“ teatab Luka. Kaksiratsi tema selga ronimine on küll viimane asi, millega ma nõustuksin. Ja kuigi Luka on pikk ja laiaõlgne, ei jaksaks ta mind ja mu kodinaid eluilmaski stardipaika tassida.
90
„Jaa-jaa, aitäh, aga tänan, ei. Nii järsul maastikul me ilmselt kukuksime, ja siis olekski kaks ühe jalaga santi ühe asemel. Ma jään siia ootama, kuni te abi järele lähete.“ Kutid pole mu ettepanekust vaimustatud. „Mul pole siin häda midagi!“ kinnitan. „Kell on kohe pool neli. Kui metsaonnist on stardipunkti veel mitu tundi kõndida, ei jõua keegi meist sulle tänase päeva jooksul järele tulla. Tahad öelda, et sa julgeksid siin öö otsa olla?“ nõuab Joel. „Vabalt. Mis minuga siin juhtuda saaks?“ Rohkem kui üksildane öö hirmutab mind see, et koju jõudmine lükkub edasi, aga on nagu on. Tuleb lihtsalt nägu teha, et kõik on minu arvates täiesti fine. Joel ja Nasim korrutavad, et üksi jääda pole turvaline. Luka keerutab närviliselt ühe koha peal. „Me teeme nüüd nii,“ ütleb ta äkki, „Nasim ja Joel, teie lähete siit kahekesi edasi ja proovite kasvõi iga tunni aja tagant, kas Eräjärvi telefonil on levi. Kui levi pole või aku saab tühjaks, lähete lihtsalt edasi auto juurde. Kui teil mingi ime läbi õnnestub sinna enne meie peresid jõuda, võtate autost telefoni ja kutsute abi. Vähemalt minu telefonis on 112-äpp, millega saab otseühenduse päästeametisse, ja lisaks saadab see neile kohe ka asukohainfo. Ma jään koos Sabinaga siia.“ „Ei jää sa midagi,“ kuulutan. „Kedagi ei jäeta üksi. See on alati matkamise alus. Me jääme siia, ja nemad lähevad abi kutsuma.“ „Mis sa jamad! Ma saan käia küll. Kui mitte praegu, siis natukese aja pärast. Vaevalt siin mingit luumurdu on.“ „Praegu ei tohiks kõndida ka siis, kui see on lihtsalt venitus,“ märgib Nasim.
91
Tean, et tal on õigus. Olen ka varem pahkluu välja väänanud, ja siis pandi ortoos ja ma ei tohtinud jalale mitu päeva koormust anda. Isegi tasasel maal oleks täielik piin kõndida, mäenõlval liiguksin ma arvatavasti edasi ainult teokiirusel. „Ei ole mõtet ilmselge asja üle nägeleda. Nemad lähevad kahekesi abi kutsuma ja meie ootame, kuni abi siia jõuab,“ jätkab Luka. Pööritan silmi. Luka ei anna järele. „Me ei jäta sind üksi!“ korrutab ta. „Kuulge! Enam ei saja,“ märkab Nasim. Joel heidab mu poole pilgu. „Kas me hakkame siis minema?“ „Minge-minge,“ ärgitab Luka. „No minge siis,“ ohkan. Annan lahkujatele kaardi ja kompassi. Joel topib Eräjärvi telefoni oma jope rinnataskusse. „Jätke täis veepudelid endale. Me siis võtame järvest värsket vett,“ teatab ta. Kuid allesjäänud toidud jagame pooleks. Joel hakkab juba laskuma, kuid Nasim ei järgnegi talle. „Lihtsalt meenus, et kuidas me Eräjärvi autosse sisse saame. Uksed on ju lukus,“ lausub ta. „Ja võtmed kindlasti Jokke taskus,“ taipan. „Vaevalt et te ka kõige suurema pingutamise peale enne peresid autoni jõuate. Aga kui jõuate, viskate mõne tubli kivikamaka küljeaknast sisse. Ja asi klaar,“ ütleb Luka.
92
lõkke ääres. Eelarvamused ja saladused, tärkav sõprus.
Ent kui surm külastab nende laagrit, muutub rahulik matk painaja-
likuks. Noored seisavad silmitsi asjadega, mis ei näi pärinevat sellest maailmast.
sündmusi, kuid see on ka enda tundmaõppimise ja kasvamise lugu.
L u k k a r i l a
„Tihnik“ on ellujäämise lugu, täis seiklusi ja hirmuvärinaid tekitavaid
P ä i v i
Neli noort, metsik loodus ja nutiseadmete asemel õudusjutud õhtuse
tihnik
www.ajakirjad.ee
facebook.com/vestaraamatud
LASTE- JA NOORTEKIRJANDUSE FINLANDIA AUHINNA VÕITJA 2024 Päivi Lukkarila (snd 1967) looming on pälvinud mitmeid tunnustusi. Lisaks Finlandia auhinnale võitis ta 2024. aastal Klara auhinna, mis antakse silmapaistvale laste- või noorteraamatule soome või rootsi keeles. Kirjanikutöö kõrvalt õpetab ta soome keelt ja kirjandust.
P ä i v i
L u k k a r i l a
tihnik