Ottilie rõõmustab. Viimaks ometi kolib naabermajja üks perekond! Kolme lapse, vanaisa ja … pesumopiga. Ei, koer see ei ole – ja tegelikult pole keegi neist selline, nagu Ottilie ette kujutas. Muu näeb küll esmapilgul päris normaalne poiss olevat, kui tema tillukesed sarved välja arvata. Vanaisa on metsavaim, kes kummaliste olendite koolis eriti hoolega tähele ei pannud ja nüüd normaalsete inimeste maailmas pidevalt silma torkab. Ta on pinnuks silmas härra Koopasalamandrile, kes iga eksimuse tema nimekirjas halli punktiga ära märgib. Aga kas vanaisa saab siis lihtsalt jälle tagasi anda, kui ta käituda ei oska? Üks on Ottiliele ja tema äsja leitud sõpradele selge: perekond on perekond. Ükskõik, kui veider see ka poleks. Sabine Bohlmann on sündinud Münchenis. Lapsena tahtis ta alati printsessiks saada. Sai aga selle asemel (kui ta polnud ühtegi printsi leidnud ja pidi tegelikkusele silma vaatama) näitlejaks, dubleerijaks ja kirjanikuks. Lood lendavad tema juurde nagu liblikad. Igal pool ja mistahes päevasel või
