1 Bruno Courrèges, Prantsuse väikelinna St Denis’ politseiülem ärkas kaks sekundit enne kuut, just siis, kui koitma hakkas. Tema Prantsuse ragbitähe järgi nime saanud kukk Blanco tervitas uut päeva, kui Bruno dressid selga ja tossud jalga tõmbas. Hommikune sörk läbi kevadise metsa koduses Périgordis oli nauding: peagi heidab päike oma pikad kiired läbi värskete pungade ja lehtede. Temperatuur oli just selline nagu talle meeldis – mitte nii külm, et oleks kindaid vaja olnud ja piisavalt jahe, et joostes soojenevat keha nautida, basset Balzac kõrval lippamas. Tagasi kodus, mille vanad kiviseinad hommikuvalguses kumasid, söötis Bruno hanesid ja kanu, kastis köögiviljaaeda ja heitis pilgu võrsetele kasvuhoones, mille oli ise kokku pannud. Ta pani kohvivee pliidile ja ühe värske muna kastrulisse keema, vaatas oma e-posti ja pani mängima raadio, mis oli seadistatud France Bleu Périgordi jaamale. Bruno röstis viimase eilse pika saia, jagas seda Balzaciga ja viilutas saia nii õhukeseks, et saaks seda vedelasse munakollasesse kasta. Riiklikud uudised lõppesid ja järgnesid kohalikud. Kolmanda loo juures kikitas Bruno kõrvu. „Périgueux’ psühholoog Marie-France Duteiller esitas prokurörile süüdistuse, et Mussidani lähistel asuva kiriku juhitud lastekodus kolmkümmend aastat tagasi aset leidnud pedofiiliajuhtumite uurimine edeneb aeglaselt. Naine väidab, et juhtivuurija Jean-Jacques Jalipeau veetud uurimine oli „tundetu ja veniv“ ning jättis õiglusest ilma ohvrid, kes süüdistasid mitmeid tuntud kohalikke inimesi ahistamises ajal, mil ohvrid olid lastekodus elanud. Komissar Jalipeau ütles eile õhtul, et küsitlused jätkuvad, 11