J
a ma näen, et ma seisan ja vaatan maali, kus on kaks joont, üks lilla ja teine pruun, mis keskel ristuvad, pikergust maali, ja ma näen, et ma olen tõmmanud jooned aeglaselt ja paksu õlivärviga, mis on voolama hakanud, ja seal, kus pruun ja lilla ristuvad, segunevad värvid kaunilt ja voolavad allapoole, ja ma mõtlen, et see ei olegi maal, aga samal ajal on töö just selline, nagu vaja, valmis, rohkem seda puutuda ei või, mõtlen ma ja ma pean selle eest ära panema, ma ei taha, et see enam molbertil seisaks, ei taha seda rohkem näha, mõtlen ma ja ma mõtlen, et täna on esmaspäev, ja ma mõtlen, et ma pean panema töö teiste maalide hulka, mille kallal ma veel nokitsen, mis ei ole päris valmis ja seisavad näoga seina poole magamistoa- ja esikuukse vahel riidenagi all, mille otsas ripub pruun nahast õlakott, kus on visandiplokk ja pliiats, ja ma vaatan kahe valmistööde virna poole, mis seisavad köögiukse kõrval seina najal, mul on valmis juba kümmekond suurt maali ja neli-viis väikest, umbes nii, kokku neliteist tööd, mis seisavad kõrvuti virnades köögiukse kõrval, sest mul tuleb õige pea näitus, enamik töid on ruudukujulised, nagu öeldakse, mõtlen ma, aga vahel maalin ma ka pilte, mis on pikad ja peenikesed ja see kahe ristuva joonega pilt on ristkülikukujuline, nagu öeldakse, aga seda tööd ma järgmisele näitusele ei pane, sest tegelikult see 13