Tavaline surm

Miali kodus ei olnud ühegi toa uksel lukku, polnud kunagi olnudki. Tõsi, maja välisust küll lukustati, kuid kuna kõik pereliikmed alatasa võtme ära kaotasid, asendas ema Liane snepri koodlukuga, sest numbreid polnud võimalik ära kaotada. Tema oli see, kes majas kehtiva korra välja mõtles ja selle täitmist kontrollis. Isa Germot oli tööpäevil harva kodus näha ja temast polnud abi muus, kui vaid selles, et ta oskas raha teenida ega koonerdanud seda jagades. Kõige paremas seisus oli siiski Miali vend Romet, kes õppis juba kõrgkoolis ja võis seepärast nii mõnegi Liane kehtestatud koduse reegli peale vilistada. Veel mõne aasta eest ei häirinud Mialid selles kodukorras miski, kuid mida aasta edasi, seda enam oleks ta tahtnud vähemalt vetsus istudes enda järel ukse lukku keerata. Õnneks oli see koht, kus tuli enne sisenemist uksele koputada ja nii jõudis Miali oma nutitelefoni riiete alla peita, sest iial ei võinud teada, kes koputas. Germo ja Rometi pärast ei tarvitsenud tal muretseda, kuid Lianet tema sisenemiskeeld kinni ei pidanud. Ema arvates polnud tütrel tema ees midagi häbeneda, saladustest kõnelemata ja kui tal sellesse privaatruumi sisenemiseks muud vajadust polnud, siis otsis ta sealt midagi, mille oli just sinna unustanud. Nii olid reeglitest saanud harjumused ja harjumustest trenn, mis distsiplineeris ning nurisemiseks polnud justkui põhjust, kuid ka rahuloluks enam mitte. Miali oli suureks kasvanud ja piiravasse kesta kinni jäänud, sest see polnud tema arenguga kaasa veninud. Liane nimetas sellist olukorda perekondlikuks kokkukasvamiseks, Germo ei näinud probleemi ja Rometi meelest elas nende pere omas mullis, mida oli lihtne lõhkuda, kuid ei tasunud, sest nii oli paljuski mugavam. • 5 •