NELJAS PEATÜKK
J
eremy oli viimane, kes hommikusöögiga ühele poole sai, sest ta oli palunud ka kolmanda portsu maitsvat putru ja kui ta siis huuli limpsides silmad tõstis, kohtas ta isa armastavat pilku. Bert oli olnud väljas kümme minutit ja tulnud siis tagasi, istunud lauda ja tõstnud endale sõna lausumata putru, vältides seejuures hoolikalt isa silmi. Nüüd naeratas Jeremy ujedalt. „Isa, kas lähed täna pubisse ka? On ju jõululaupäev ja puha,“ lisas ta lootusrikkalt, pruunid silmad ootusest säramas. Õhtu väljas oli tema jaoks ilmselgelt haruldane vaheldus ja Jenny imestas taas selle üle, kui piiratud elu näisid noored Keltonid elavat. Kas nad ei saanud aru, et käes on kahekümne esimene sajand ja pärisorjus oli jäänud keskaega? Bert naeratas ja noogutas ning hakkas just ütlema: „Miks ka mitte?“ kui Stan Kelton, kes otsis ukse juures rivis seisvate sarnaste kummikute seast enda omi, pööras järsult ümber. „Sinul ei tule täna mingit pubiõhtut, mu poiss,“ ütles ta külmalt ja pistis ühe jala haisvasse kummikusse. Tema silmad läikisid, kui pöördusid nukraks jäänud lapselapsele. „Ära arva, poiss, et ma ei tea, miks sa nii väga Lamb and Dogi kibeled,“ jätkas ta ning torkas teise jala kummikusse, enne kui end taas köögi poole pööras, nähes välja nagu üks suur vankumatu jurakas. Jenny märkas mõningase üllatusega, et mehe nägu punetas pisut. Ta heitis pilgu Jeremyle, kes oli vastupidi näost kriitvalge. Jenny hakkas kiiresti uurima potipõhja jäänud pudrujäänuseid, 50