Proloog
O
tse loomulikult oli lukk kinni roostetanud. Pärast pikka reisi viimaks Applemore Cottage’isse jõudnud, lennuväsimusest ära vaevatud ja end pesuehtsa zombina tundvale Rillale näis, nagu oleks tegemist isa viimase tema arvel heidetud naljaga. Naine suutis vaevata ette kujutada, kuidas too seisab kuskil teispoolsuses ja jälgib lõbustatult oma vanima tütre katseid majja pääseda. Rilla logistas veel kord lootusrikkalt võtit ja tõukas siis õlaga ust. See ei andnud tolligi järele. „Ai,“ ütles ta valjusti. Ülekasvanud muruplatsi keskel seisva pihlaka oksale vupsas üksik harakas, et pea mõtlikult viltu keerata. „Lahe. Täpselt see, mida vaja.“ Rilla lükkas juuksesalgu näolt kõrvale ja viipas linnule tervituseks, ebausklik nagu ta oli. „Hommikust, harakahärra. Kuidas kaasa käsi käib?“ Harakas vaatas talle vastu ja pilgutas oma nööpsilmi. Noh, paremat olukorda oli raske ette kujutada. Ta oli sattunud oma kottide ja kompsude ning levita mobiiltelefoniga keset pärapõrgut ja ta mitte üksnes ei pääsenud majja, vaid lisaks passis aias ebaõnnetooja, kes teda hukkamõistva TAGASI APPLEMORE’I
7