Taganttõuge

ÜKS Keeveri-suuruse mehe liigutamine polnud lihtne. See oli, nagu püüdnuks lohistada vesivoodilt kuninglikus mõõtkavas madratsit. Niisiis maeti ta maja lähedale. Mis oli igal juhul loogiline. Viljakoristuseni jäi veel kuu aega ning segitallatud põld oleks õhust kätte paistnud. Ja Keeveri-suguse tüübi puhul võetakse kindlasti appi õhuotsing. Võetakse appi lennukid ja helikopterid ja võib-olla koguni droonid. Nad alustasid keskööl, mis oli nende arvates küllaltki ohutu. Neid ümbritses kümme tuhat aakrit tühjust, ainuke inimese loodud rajatis siinpool silmapiiri suvalises suunas oli idakaares asuv raudtee, kuid südaööd lahutas õhtusest rongist viis tundi ja hommikusest rongist seitse. Seega polnud uudishimulikke pilke. Nende ekskavaatoril oli kabiini katusele kinnitatud neli helgiheitjat, umbes samamoodi nagu noorte tuunitud pikapeil, ning üheskoos moodustasid neli kiirt heleda laia halogeenvalguse basseini. Seega polnud ka nähtavusega muret. Seaaedik, kuhu nad hakkasid auku kaevama, oli niikuinii alaliselt segi tallatud. Sead kaalusid kakssada naela ja igal seal oli neli jalga. Poripinnast sõtkuti pidevalt. Õhust ei märgataks midagi, isegi soojuskaameraga mitte. Pildil lööksid viivitamatult särama auravad loomad, sõnnikuhunnikud ja kuseloigud. Küllaltki ohutu. Ja kuna sead on tuhnijad loomad, siis kandsid mehed hoolt, et auk tuleks sügav. Ka sellega polnud muret. Ekskavaatori mast oli pikk ning haukas mulda rütmiliselt ja sujuvalt liigendatud seitsme­ jalaste lõuatäite kaupa, hüdraulilised silindrid läiklesid elektri­ tulede valgel, mootor ponnistas ja möirgas ja tõmbas hinge, kabiin kerkis ja laskus sedamööda, kuidas kopatäisi kõrvale maha kallutati. Kui auk oli valmis, tagurdas masin ja keeras ringi ja lükkas Keeveri saha abil hauda, teda selle juures kriimustades ja rullides ning keha poriga määrides, kuni see lõpuks üle serva kukkus ning alla elektriliste varjude sekka mütsatas. 5