mulle
Jevgenia Parv
Ta kinkis mulle vabaduse
Tee sõltuvusest küpse armastuseni
Sisukord
Proloog
ESIMENE OSA. Lapsepõlv ja noorus
Valu
NELJAS OSA. Teekond valguse poole
Esimesed nädalad
Hirmu vari 87
Lahkuminek?
Vanad haavad
Avatud suhted
Kiri paberil
Vabadus 108
Viimane uni . Pilet vabadusse
Epiloog
Postskriptum . #Dialoogid armastusest 115
Proloog
Jüri istub akna juures, mina laman voodis ja kuulan, kuidas vihm akna taga järele jääb .
Maikuu õhtu hääbub tasakesi . Tuul liigutab vaevu kardinat, toob tuppa jahedust ja märja sireli lõhna .
Aknalaual on kaks tassi – kohv on juba jahtunud .
See on vaikus, mis saabub pärast päeva, kuhu on mahtunud liiga palju tundeid .
Ma vaatan teda ja mõtlen: siin ta on – inimene, keda ma olen aastaid unes näinud .
Tema, kes andis mulle unes rahu ja kindluse, et armastus võib olla vabadus .
Nüüd on ta minu kõrval, kuid millegipärast toob see endaga valu .
Jüri pöördub, märkab mu pilku . „Ženja,“ ütleb ta vaikselt. „Ma pean koju sõitma.“
„Tean.“
Ta muigab põgusalt, kibedalt: „Kummaline, eks? Lapsed on täiskasvanud, igaüks elab oma elu… Aga ikkagi nad ei mõista . Ka naine mitte...“
Ma ei vasta . Lihtsalt vaatan, kuidas ta riietub .
Tunnen, nagu oleks see kõik kunagi juba olnud ja lõpp on teada .
Tahaksin öelda: proovime, jää kasvõi üheks päevaks, kasvõi ainult hommikuni .
Aga ma vaikin .
Sest ma tean – seal, selle ukse taga algab ka minu elu, kus kõik on juba paika pandud: harjumuspärased õhtusöögid, telefonikõned, töökirjad, kodu .
Ja kus pole kohta meie jaoks .
Ta kallistab mind vaikides . Selles vaikimises on nii õrnust, süütunnet kui ka arusaamist, et me ei kohtunud selleks, et koos olla, vaid selleks, et teineteist muuta .
Hilisõhtul viin ma ta tagasi Narva . Meie hubasest üürikorterist väikeses lähiasulas .
Me peaaegu ei räägi . Akna taga tumenevad põllud, tee lookleb metsa ja järsaku vahel .
Kui läheneme linnale, peatan auto tuttavas kohas tema kodu lähedal – seal, kus meid keegi ei näe .
Jüri pöördub minu poole, justkui tahaks midagi öelda, kuid
ei leia sõnu .
Lihtsalt vaatab – kaua, otse silma .
Siis avab ta ukse .
„Kirjuta, kui kohale jõuad.“
„Hästi.“
Vaatan, kuidas ta läheb mööda teed, kadudes pimedusse .
Hoian mõne sekundi jalga piduril, justkui võiks midagi veel muutuda .
Aga ei .
Keeran süütevõtit .
Sõidan koju – needsamad viiskümmend kilomeetrit, mille jooksul võin nutta ega pea end tagasi hoidma . Sest keegi ei näe .
Tee on pikk ja iga kurvi järel justkui kaob osa sellest, mis alles äsja oli mu tõeline elu .
Eessõna
On möödunud kaheksa aastat, kuid ma mäletan siiani tunnet, et mu elu suurim soov on ärgata ja uinuda sinu kõrval.
Kõik need aastad meenutan ma endale igal õhtul, et see soov läks täide . Ja kuigi täitunud soovid kaotavad sageli väärtuse ja jäävad uute püüdluste varju, rõõmustan ma sellele vaatamata igal õhtul suisa lapselikult selle üle, et sa oled minu kõrval, ma saan sind kallistada ja su lõhna sisse hingata . Minu lugu on sellest, kui traumeerivad võivad olla meie varasemad suhted ja kui haavatavaks ning kalgiks me uutes suhetes muutume . Lugu sellest, miks armastus ei tähenda valu ja loobumisi, vaid mugavust, meelerahu ja kaitstust . Selle raamatu eesmärk pole õpetada ega ettekirjutusi teha, vaid jagada oma kogemust, sest igaühel meist – tuhandetest, miljonitest –on oma kogemus, maailmavaade, kasvatus ja keskkond .
Selles raamatus jagan ma teiega oma teekonda . See ei olnud
lihtne, kuid viis lõpuks valguse poole . Armastus saab tugineda vaid vabadusele ja üksnes vabaduses võrsuvad elusad ja terved suhted . See tõdemus ei puuduta mitte üksnes partnerlust, vaid ka lapsevanemlust ja kõiki muid väärtuslikke suhteid .
Mõned leheküljed võivad tunduda väga avameelsed . Ma jätsin need teadlikult niisuguseks, sest ilma aususeta kaotaks see raamat mõtte . See ei ole katse kedagi süüdistada või väljanäitusele panna, vaid püüe rääkida tõtt oma teekonnast . Minu abikaasa, kes pole kunagi oma isiklikku elu maailmaga jaganud, oli selle raamatu avaldamisega päri . Meie kummagi jaoks ei ole siin tegemist sensatsiooni, vaid tõe jõu ja lootusega, et see raamat leiab vastukaja nende südametes, kes otsivad oma teed valguse poole .
Kohati on tekst vaoshoitum – austusest meie endiste partnerite vastu, nende säästmiseks . Seepärast on minevikuga seotud osa kirjutatud nimedeta ja üldistatult ning sisaldab ilukirjanduslikke elemente . See on minu isiklik lugu . Ma möönan, et need, kes olid minu kõrval, võivad mäletada teisiti, tunda teisiti ja tajuda tegelikkust teisiti . See on nende õigus, nende tõde ja nende kogemus .
Selles raamatus on luulekatkendeid minu kogust „Обнаженность“ (ee alastiolek), mis on kirjutatud kõige raskemal ajal ja pühendatud selle kogumiku peategelasele . Ma lisan need epigraafidena – stseene hingestama.
Kas olete valmis alustama koos minuga rännakut läbi teadvuse ja alateadvuse? Siis alustame .
ESIMENE OSA
Lapsepõlv ja noorus
Minu lapsepõlv oli tõeliselt muinasjutuline . See oli tulvil kujutluspilte, maitseid ja lõhnu . Ma jõin seda nagu külma maitsvat allikavett . Mul oli lõbus ja kerge – ent mitte alati .
Igaühes meist on ka varjupool, mis peitub meie olemuse kõige sügavamatesse soppidesse, varjab end võõraste pilkude ning lähedaste hukkamõistu ja pettumuse eest . Aga just see teeb meist need, kes me päriselt oleme . Ja just see suudab meid juhtida vabaduseni .
Lapsepõlves ma fantaseerisin palju . Kuigi… tuleb tunnistada, et lause kõlab nii, nagu ütleks seda silmaklappidega täiskasvanu . Selline, kes patsutab tüdrukule üleolevalt õlale, kummardub siis tema kohale ja sosistab: „No sa ei mõtle seda ju tõsiselt. Kujutad lihtsalt ette.“ Seda märgates ma võpatasin sisimas, sest lapsepõlvest rääkides tahan ma selle täiskasvanu