Proloog N Väljas oli juba pime, kui valvur talutas pruunis vangirüüs meest, kelle käed olid selja taga raudus, kaenla alt kinni hoides mööda pikka koridori kongi poole. Aeg-ajalt vilksatas läbi topelt trellitatud akende põrandale juhuslik valgusvihk, mis oli justkui sümboolseks lootusekiireks selles sünges kohas viibivatele kinnipeetavatele, kellest valdava enamiku tulevik tundus sama trööstitu ja tume, kui neid ümbritsevad hallitusest läbiimbunud kiviseinad. Hilise kellaaja tõttu oli üksnes mõni üksik vang veel üleval ning ajas end koikul istukile või kargas lausa püsti ja liikus lähemale, et suruda oma nägu vastu metallvarbasid ja uudistada uut tulijat. Valvur tegi trellitatud vaheukse lahti ning sulges selle taas hoolikalt, et seda lõputuna näivat teekonda jätkata. Selles sektoris paiknevad kongid olid enamjaolt tühjad. Tumehallid tekid lebasid kokkuvolditult lavatsite jalutsis, oodates järgmisi ühiskonnast isoleerimist vajavaid patuseid, et katta öötundidel nende kehi selles ebainimlikult külmas ja kõledas paigas. Õhk oli rõske ja lausa soosis krooniliste hingamisteede haiguste teket. Lisaks oli siin veel mingi väga spetsiifiline hõng, mis oli segu hirmust, raevust ja minnalaskmisest, millest viimane oli isegi veel ohtlikum kui kaks esimest. Kõik, kes on piisavalt kaua sellises kohas veetnud, tunneksid selle eksimatult ära. Kui viimaks koridori lõpus asuvasse sihtkohta jõuti, avas valvur kõigepealt kongiukse ja kamandas mehe sisse, lasi uksel tema selja taga kolksatusega kinni langeda ning alles seejärel läbi suurema nelinurkse avause, mis oli mõeldud eelkõige toidukandiku sisse ja välja ulatamiseks, päästis vabaks mehe kokkuaheldatud käed. Kontrollinud veel üle, et uks on kindlalt lukus, kõndis valvur 13
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.