A
nagu armastus
Kord elas väike jänes nimega Aadu, kes armastas kodumetsa. Ta armastas päikest, mis paitas tema pehmet karva, ja ta armastas tuult, mis sahistas lehtedes. Aga kõige rohkem armastas Aadu vanaema, kes õpetas talle elu kohta tähtsaid asju. Ühel päeval, kui Aadu vanaema külastas, leidis ta köögilaualt midagi erilist. Vanaema küpsetas just tema lemmikporgandikooki! „Vanaema, sa oled maailma kõige parem!“ hüüatas Aadu rõõmsalt. Vanaema naeratas ja ütles: „Armas Aadu, armastus ongi nagu soe päikesepaiste. Kui sa seda jagad, siis tunned, kui ilus maailm tegelikult on. Sa saad vastu seda, mida jagad. Aga kas sa oled kunagi mõelnud, kuidas tänulikkus on armastuse osa?“ Aadu kikitas kõrvu ja raputas pead. „Kuidas siis?“ Vanaema selgitas: „Kui sa oled tänulik kellegi headuse eest, siis sa näitad talle, et tema hoolivus on oluline. Näiteks täna, kui sa ütlesid, et ma olen parim, siis see tegi mu südame soojaks. Tänulikkus muudab armastuse veelgi tugevamaks! Kui sa jagad armastust ja teisi häid emotsioone, siis need võimenduvad. Head tunded ei ole nagu õunad, et kui jagad, siis saad ise vähem. Vastupidi, kui sa häid tundeid jagad, siis need mitmekordistuvad ja neid saab rohkem.“
2