Bibi Dumon Tak Raamat sai Hollandis 2023. aastal kaks lastekirjanduse auhinda: Woutertje Pieterse Prijs ja Zilveren Griffel
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Hollandi Kirjandusfond Copyright text © 2022 by Bibi Dumon Tak Copyright illustrations © 2022 by Annemarie van Haeringen Original title Vandaag houd ik mijn spreekbeurt over de anaconda First published in 2022 by Em. Querido’s Uitgeverij, Amsterdam Tõlge © Kerti Tergem ja Draakon & Kuu, 2026 Toimetanud Elle-Mari Talivee Küljendanud Siiri Timmerman Esimene trükk
Illustreerinud Annemarie van Haeringen Hollandi keelest tõlkinud Kerti Tergem
ISBN 978-9949-574-89-6 Draakon & Kuu Viru 16, pk 1a, 10140 Tallinn www.draakonkuu.com
DRAAKON & KUU
Alustuseks … Siin raamatus räägivad loomad teistest loomadest. Lihtsalt sellepärast, et koolireferaadid ja ettekanded võivad tegelikult olla igavesti lõbusad. Eriti siis, kui neid ei tee loomaliik nimega inimene. Sest inimeste ettekanded on sageli üli-igavad. Miks? Sest nemad vaatavad kõike ainult läbi oma inimesesilmade. Iga kord sama jama. Üks inimene teise järel. Üks laps teise järel. Üks klass teise järel. IGAAV! Sellepärast ongi aeg teistmoodi silmapaari jaoks: loom looma järel. Hakkame pihta!
1 „Tervist! Mina olen harilik sanitarkala ja täna räägin teile haikalast. Haid on tõelised röövlid. Nad õgivad käigupealt kalade ja kalmaaride parvesid. Meie, sanitarkalad, näeme neid vahetevahel oma saaki läbi vee taga ajamas – nagu torpeedod. Mõnikord ajab see meid, sanitarkalu, naerma. Kogu see paanika teiste kalade seas, kui haikala jahti peab. Teinekord jahivad haid suisa rühmiti. Siis nad piiravad oma ohvrid sisse. Ja pärast seda on kõik ühe ampsuga alla neelatud, sest haikala lõuad on laiad. Sealt pole mingit pääsu! Kui sa kord juba nende lõugade vahele satud, siis sellest jutustajat sinust pärast enam ei ole. Välja arvatud juhul, kui oled sanitarkala, nii nagu mina. Aga tänane ettekanne ei ole mitte sanitarkaladest, vaid haidest. Harilikud sanitarkalad peavad kodus koristusfirmat. Kodu all ma mõtlen korallrahu. Iga kala, kes ennast mustana tunneb, külastab meie pesutänavat. Ja kalad on sageli ikka väga räpased. Siis ma mõtlen küll: kas sa tõesti varem ei võinud tulla? Uimedetagune kubiseb parasiitidest, neist tillukestest loomakestest, kes elavad veeloomade naha ja soomuste pinnal. Teinekord tassivad meie kliendid poolt loomaaeda endaga kaasas. Meie muidugi teenindame igaüht, vahet pole. Võiks isegi öelda, et meie küürime igas suuruses ja igat masti kalu. Aga see ettekanne ei ole kaladest laiemalt, vaid üksiti haidest. Seda sellepärast, et haikalad on minu lemmikkliendid. Seepärast ma teile nendest räägingi.
Hai on minu lemmik-kala sellepärast, et temal on hammaste vahel need mõnusad toidujäänused. Ja hambaid on tal jube palju. Lihtsalt lugematu hulk. Need hambad on valged ja teravate otstega. Alalõuas on hambad väiksemad kui ülalõuas. Ja nende hammaste vahele jääb kõiksugu kraami kinni. Ning meie harjame need puhtaks. Kui me seda ei tee, siis tekitavad need söögijäätmed lõuas põletiku. Meie, sanitarkalad, hoiame hai hambad tipp-topp korras. Sanitarkalad kontrollivad lisaks hammastele üle ka haikala ülejäänud keha, et ega seal haavu pole. Oma metsiku eluviisi tõttu on haidel neid alalõpmata. Meie armastame nende haavavedelikku ja surnud nahatükke. Mõnikord me küürime neid kambakesi, sest üks korralik hai tundub meie jaoks kilomeetrite pikkune. Suurem osa sodist on hail lõpuste ja uimede ümber. Selle kraami koristame oma seansi ajal ka ära. Meie alal nimetatakse sellist teenindust all inclusive ehk kõik hinnas. Aga hästi, täna pidin rääkima haidest, mitte sanitarkaladest. Meie, harilikud sanitarkalad, võime säherduse koristustöö ajal teha, mis tahame. See on üks räpane töö, aga see meeldib meile. Mõnikord haid suisa unustavad meie seansi ajal hõljuma jääda. Vajuvad nagu surnud meduusid merepõhja. Nii väga armastavad need elukad meie teenindust, ja sellepärast nad meid ära ei söögi. Kui hai tahab, et me teda kasiksime, siis ta käitub superviisakalt. Aga ainult meiega, sanitarkaladega. Lahe, mis? Püsib meie pesumaja ees surmvaikselt
ühe koha peal. Mõnikord on seal oma viis haid järjekorras. Viis ülimalt taltsast tegelast, kes ühtäkki on nii kannatlikud. Nõnda annavad nad meile, sanitarkaladele, teada, et vajavad puhastamist. Tegelikult haid sõltuvad meist. Ilma sanitarkaladeta pole neil mingit elu. Sellepärast minu ettekanne ongi täna haidest. Muide, liikvel on ka petiseid. Päriselt ka. Nad teesklevad, et on tavalised sanitarkalad, aga kui hai oma uimed vees mõnusasti lõdvaks laseb ja juba põhja vajuma hakkab, siis näksavad need elukad hai tervest ihust tüki ja ujuvad minema. Kujutad ette? Hai mõnuleb seal ookeanipõhjas ja naudib juba ette sanitarkala pehmeid huuli – meie, sanitarkalad, kuulume huulkalaliste seltsi – ja siis äkki hammustab keegi teda tagumikust. Enne kui hai arugi saab, mis juhtus, on see petis juba läinud. Neid liba-sanitare nimetatakse petis-kihvlimalikeks. Nad ei kuulu meie, ausate huulkalade, seltsi, vaid limakalade sekka, nagu neid kenasti nimetatakse. Noh, kui sul on juba selline perekonnanimi, eks siis ole teada. Nüüd olete saanud haide kohta kõik teada. Ah jaa, õige harva juhtub sedagi, et hai sööb kogemata või ka meelega sanitarkala ära. See risk kuulub meie ameti juurde. Olgu pealegi, selline sai minu ettekanne haidest. Kas küsimusi on?” „Jaa!” „Mis sa teada tahad, rebane?” „Noh, et kui palju sel hail siis õieti hambaid on?” „See sõltub hai liigist. Nii et raske öelda. Neid võib olla sada, aga ka tuhat. Hai muuseas vahetab hambaid terve elu. Kui mõni hammas ära kulub, siis ilmubki juba uus asemele. Ütleme nii: meil, sanitarkaladel, tööst juba puudust ei tule, olgu haid noored või eakad, nende hammasteridadesse ei teki tühje kohti mitte kunagi.” „Aitäh, sanitarkala!” „Pole tänu väärt, rebane. Veel küsimusi? Ei ole? Tänan kuulamast.”