PROLOOG
Tuul oli tugev ja tantsitas merel laineid. Meri mässas. Väike puupaat trotsis vastutuult ja turtsus jonnakalt ühe laine kaupa avamere poole. Paat ägises ja kägises, aga pidas ilmale vastu. Ikka kaugemale ja kaugemale rannast, teiste silmade eest ära. Lained olid kõrged ja nendest läbisõit tekitas veekaskaadi, mis rütmiliselt üle paadi lõi. Nii nagu see ajast aega oli olnud, kui meri vihane oli. Mere olemuses oli midagi igavikulist. Ükskõik, mis maailmas toimus, meri oli ikka meri. Seda oli raske seletada. Õigemini oli kuidagi seletamatu just mere loomus. Paat oli mere külaline ja nüüd tundus, et külaline ei olnud oodatud. Lained pressisid igalt poolt peale ja väike paat ei olnud sellise ilmaga merel sõitmiseks ehitatud. See protestis iga meetriga aina rohkem. Ka mootor tegi paar ärevat turtsu, nagu oleks talgi sellest reisist villand, aga püüdis siis ikka edasi. Aga paadijuht teadis, et paat saab hakkama. Kuulab tema sõna ja võitleb edasi. Paadijuhi jalgade ees lamas mees. Ta oli tugevasti kinni seotud. Paadijuhil oli vaja rohkem avamere poole saada, saarest nii kaugele, kui ilm seda võimaldas. Et keegi ei näeks. Et poleks võimalik appi tõtata. Et jõuda mistahes päästmisvõimalusest nii kaugele, kui vähegi saab. Üks vana võlg oli vaja tasuda, arved tuli klaarida. Meri oli ainuke, kes oskas 5