ESIMENE PEATÜKK
P
alav maipäike lõõskas armutult rohetavate maisipõldude, lopsakate luhtade, mäletseva lehmakarja ja Roushami mõisapargi salude kohal. Jenny Starling pööras muldvana kirsipunase furgooni külavaheteele ja hõõgus palavusest, mis sest, et oli kõik autoaknad alla kerinud. Oli reede hommik ja peaaegu kõik olid külakese hüljanud, et linna tööle sõita. Ainult Pöögipuu härrastemajas tõusis pererahvas alles nüüd voodist, kuigi kell oli juba pool kümme läbi. Üks valgepäine mees, jalas kottis püksid ja seljas avar särk, ajas end roosipeenarde kõplamise kohalt püsti, kui kirev väike furgoon peaväravast sisse sõitis, ja jäi selle lähenemist jälgima. Mees kuulis, kuidas siit-sealt roostetama hakanud sõiduki mootor protestis, kui sunniti esimest käiku sisse võtma, ja mõtles muigamisi, kuidas see küll ülevaatuse läbis. Justkui ta mõtteid lugedes paugatas summuti kehkja ja trotsliku tagasilöögi, kui furgoon aedikust mööda vuras, ja mees jõudis vaid vilksamisi märgata juhti – õlgadeni ulatuvate, järku lõigatud süsimustade juustega naist, kes paugatuse peale nägu krimpsutas. Õlgu kehitades asus mees uuesti tööle, mõeldes, mida võib sellise romuga ringi kärutaval tegelasel härraste juurde asja olla. Pärna- ja pöögipuudega palistatud puiestee laienes Pöögipuu häärberi ees avaraks poolringiks ja kui Jenny lähemale sõitis, märkas ta kruusatatud platsi, mida kasutati tema oletamist mööda parkimisplatsina. Ta jättis auto mõneks hetkeks seisma, et hoonet uurida, ja otsustas, et see talle üsnagi meeldib. Kandiline ja lihtsa plaaniga, pärines see peaaegu kahtlemata George’i ajast, fassaadil ridade kaupa suuri lükandaknaid. Hoone oli ehitatud korralikust vastupidavast Cotswoldi liivakivist, mis hiilgas kuumas 7