PROLOOG
Parajasti pärastlõunakohvi ajaks järgmise aasta kuuendal jaanuaril kavatses Stina Nilsson surnud olla. Selles oli ta endaga kokku leppinud, juba kuus kuud enne. Peamiselt seetõttu, et keegi teine ei paistnud tahtvat temaga selles kokku leppida. Peale Bengti võib-olla. Tema, kes nimetas ennast ajutiseks esimeheks ja ähvardas nihutada tema surma varasemaks, nii et ta jõuab täpselt lõunasöögi lõpuni süüa. Viimasel ajal oli Stina saanud palju järelepärimisi sellise surmakuupäeva paika panemise kohta, kuigi elu mõte seisneski peamiselt erinevate aegade kindlaks määramises. Järelepärimisi esitasid need vähesed, kes tema otsusest teadsid, kes nimetasid teda „elujõuliseks” ja ütlesid, et temas on veel jaksu mitu aastat eluvõitlust pidada. Mõistagi ütlesid nad seda puhtast viisakusest, mõtles ta. Ega üldiselt ei söandata kutsuda mitmikhaigustega kaheksakümneaastast „igaveseks tüütuseks”. Keegi ei saanud aru, et ta võtaks sellist kirjeldust pigem komplimendina, sest kõik teised lihtsalt oletasid elu kohta igasuguseid asju. Ja Stina ei kavatsenud raisata oma allesjäänud aega nende vastupidises veenmisele. Tal oli tähtsamatki teha. Näiteks hoolitseda selle eest, et Bengt Svenssonit ei valitaks omal ajal koos loodud kommuuni esimeheks. Et see mees ei saaks panna punkti unistusele, mille ellu viimise eest oli Stina nii palju aastaid võidelnud. Stina istus tikksirgelt elutoa tugitoolis ja kortsutas söögisaali kuulutustetahvlilt maha kistud meili väljaprindi käkrasse. Ta vaatas välja aeda, mis oli täies suveehtes, tõeline värvide sonett. Varem kihas seal muruplatsil elu, aga see aasta oli teisiti. Maailm kümbles linnulaulus, muidu oli aga vaikne, nii aias kui tema kõrval tugitoolis. Stina Suvepäevad kommuunis 9