Epp Petrone
LUGU JESSEST, EMMEST, MEMMEST, TAADUST.
JA ISSIST KA
Illustratsioonid: Made Balbat
Teksti autoriõigus: Epp Petrone ja Petrone Print OÜ, 2022
Piltide autoriõigus: Made Balbat ja Petrone Print OÜ, 2022
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Keel ja korrektuur: Riina Tobias
Kujundaja: Ande Kaalep
ISBN: 978-9916-678-47-3
Trükk: Greif OÜ
SISUKORD
Kuu pealt kukkumise tunne 6
Sõbraks kasvamise tunne 9
Võõra kodu tunne 12
Tuule tulemise tunne 15
Suure inimese tunne 18
Elus olemise tunne 21
Suve tulemise tunne 25
Natuke segi tunne 28
Korraliku kraamimise tunne 31
Kassipoja kallistamise tunne 34
Salaonni tunne 38
Kanade luuramise tunne 42
Linnas olemise tunne 44
Nähtamatu sõbra tunne 46
Isa ootamise tunne 50
Unenäo meenutamise tunne 54
Pimeda sügisöö tunne 58
Üksi olemise tunne 62
Surnud olemise tunne 64
Laps olemise tunne 66
Päkapikkude uurimise tunne 69
Talvelõhna tunne 72
Nähtamatu isa tunne 74
Maailma mõistmise tunne 76
I mede öö tunne 78
Äpardliku päkapiku tunne 80
Koju tulemise tunne 82
KUU PEALT KUKKUMISE TUNNE
Kas sa tead, kes on Jesse?
Turris juuksed ja nöbinina, vaat see on Jesse. Ja tedretähnid ja kraaps üle põse – see kraaps on sellest korrast, kui Jesse puu otsast alla kukkus.
„Sa oled veel nii väike ja juba nii palju kukkunud,“ ütleb emme vahel. Sest Jesse on kukkunud tooli pealt, laua pealt, diivaniotsa pealt, trepi pealt, kiigu pealt, puu otsast, kapi otsast, redeli otsast ja isegi kuu pealt.
Nali!
Tegelikult ta kuu pealt ei ole kukkunud, aga vahel emme küsib, et kas sa oled kuu pealt kukkunud või!
Aga niimoodi lihtsalt küsitakse, kui sa midagi ära oled unustanud või kui sa ei märka, et sinuga räägitakse.
Aga võibolla on maailmas nii, et kõik, mida sult palju küsitakse või sulle palju öeldakse, see lähebki täide. Kui emme veel sada korda küsib, et kas sa oled kuu pealt kukkunud, siis ongi nii. Oledki kuu pealt kukkunud.
Kuu pealt oleks täitsa tore kukkuda, aga Jessel on hoopis üks teine asi hinge peal. See, et emme ütleb sada korda „sa oled veel nii väike“ ja see lähebki täide. Aga ta ei taha olla väike! Jesse ainult näeb välja väike.
Kui natuke mõelda, siis saab ju kohe aru, et väike inimene ja suur inimene on tegelikult ühesugused. Ja samamoodi targad ka. Nõnda Jessele tundub küll. Kui ta natuke mõelda proovib.
Jesse issi on kaugel ära.
Ja Jesse emme on kogu aeg siin.
Ja Jessel on kogu aeg tunne, et ta ei tea, kas kõik on hästi või ei ole.
Kas sina tead? On sul kõik hästi või ei ole?
Kui Jesse hommikul ärkab või õhtul und ootab, siis tulebki talle peale see „kuu pealt kukkumise tunne“.
On mul siis kõik hästi või ei ole? Kuidas ma tean? Aga mis siis, kui ma olengi päriselt tulnud kusagilt mujalt, äkki sealt kuu pealt? Nii mõtleb ta. Sest miks kõigil teistel on palju sõpru, aga minul ei ole? Miks teised naeravad nii palju?
„Ah, ära aja udujuttu!“ ütleb emme, kui Jesse meel niimoodi kurvaks läheb. „Udujudu-udujudu,“ ütleb emme. „Tule, paneme ninad kokku ja teeme udujudu!“
Jessel on nii hea tunne, kui emme kallistab ja ninaga Jesse ninale udujudu teeb.
„Kas sa tahad tudujudu?“ küsib emme.
See on emme ja Jesse salakeel.
„Jah,“ noogutab Jesse. „Udujudu ja pudujudu ja tudujudu… tahaks küll!“
Ja siis jutustab emme ühe tudujudu, või siis, ütleme tavalises eesti keeles, unejutu.
„Kas sa tead, kes on Jesse?…“ Niimoodi algab see tudujudu.
SÕ BRAKS KASVAMISE TUNNE
Kas sina tead, mis tunne on, kui sul on sõber?
Selline väga, väga hea sõber, kellele saad mõelda, kui õhtul magama lähed. Et mida kõike te saate teha homme ja ülehomme ja siis, kui suvi tuleb. Ja kui hommikul üles ärkad, siis saad ka kohe sõbra peale mõelda. Ja siis taipad, et kui hommikusöögi ära sööd, siis saategi temaga kokku!
Jesse sõber on Antsukas. Tema parim sõber.
„Ära ütle nii, et parim sõber,“ soovitab emme. „Muidu teised sinu sõbrad solvuvad. Hakkavad mõtlema, et miks nemad pole parimad.“
Aga Jesse ikka ütleb. Vaikselt, nii et teised ei kuule. „Minu parim sõber,“ sosistab ta. Ainult Antsukas võib seda kuulda. Ja tema sosistab vastu. „Minu parim sõber.“ Neil on isegi oma parima sõbra märk. Salamärk. Ah et mis märk see on? See on saladus.
Aga päris alguses Jesse häbenes Antsukat. Ja Antsukas isegi ei märganud Jesset.
Sest alguses nad ju ei olnud veel sõbrad.
See lugu juhtus nii. Jesse kõndis õues ühe suure maja ees, mitte kaugel oma kodust, ja siis…Põmm, kukkus ta maha, otse pepu peale. Sest libe oli! Antsukas märkas, vaatas Jesse poole. Jesse hakkas end püsti ajama, aga kukkus uuesti! Täitsa valus oli niimoodi otse pepukondi peale kukkuda. Ja Antsukas naeris, ja Jesse solvus. Istus keset libedat kõnniteed ja põrnitses.
Aga siis astus Antsukas sammukese Jesse poole, võibolla tahtis appi tulla, ja kukkus ise ka! Kukkus ja naeris.
Vaat nii imelik libedus oli selle suure maja ees sel päeval.
Pärast tahtis Antsukas Jessele külla tulla.
„Emme, kas minu uus sõber võib külla tulla?“ hõikas Jesse esikus, sõber käekõrval.
„Sinu uus sõber? Mis ta nimi on?“ päris emme.
„Mmm, seda ma veel ei tea!“
Emme naeris. Nii palju naeru oli sel sõbra leidmise päeval.
Ja siis, kui Antsukas sel päeval külast ära koju läks, õpetas emme Jessele ühe saladuse.
„Sõprus on nagu taim,“ ütles emme. „Sõprust tuleb kasta.“
„Mis mõttes kasta? Kas me võiks sõbraga veekeskusesse minna?“
„Veekeskusesse võib ka, jaa,“ naeris emme. „Aga ma mõtlen mingit muud kastmist. Sa ju tead, kuidas meie kummipuu siin potis kasvab. Mida tal vaja on?“
„Juua?“ küsis Jesse.
„Just. Ta tahab juua, siis ta kasvab, tasapisi aina suuremaks. Mina saan ka oma sõpradega kokku selleks, et meie sõprusele juua anda. Suurtel inimestel on samamoodi vaja oma sõprusetaime kasta.“
Nii hakkaski Jesse oma sõprust kastma. Ega see alati lihtne ei olnud. Vahel paukusid uksed ja lendasid mänguasjad.
Ja siis ütles emme veel ühe saladuse. Ükskord, kui Antsukas oli kolm päeva järjest külas käinud ja lõpuks vihaselt ära koju jooksis.
„Jesse,“ ütles emme. „Vaata seda meie kummipuud. Mis saab, kui ta korraga liiga palju vett saab?“
Jesse vaatas ja mõtles.
„Tal hakkab vist paha,“ ütles emme. „Arvesta seda, et taimi ei tohi kunagi üle kasta. Öeldakse, et ülekastmine on hullem kui liiga vähe kastmine. Jäta see meelde.“
Jesse mõtles, et vaat kui hea, nüüd teab. Kui ta näiteks suurena aednikuks saab.
„Ja vahepeal tahab sõber ka sinust puhata,“ ütles emme.
Aga siis helises telefon, sest sõprusetaim tahtis jälle kasvada. Antsukas tahtis jälle kokku saada!
Ja kummipuu lehvitas akna pealt Jessele, kui Jesse üle õue sõbra poole jooksis.
VÕÕRA KODU TUNNE
Kas sina oled kunagi olnud sõbral külas ja seal tundnud, et sul on kurb meel? Ja ise ka ei saa aru täpselt, miks on kurb? Võibolla on see kadedus? Või hoopis koduigatsus?
Jesse suur unistus hakkab täna täide minema. Emme on nõus, et Jesse jääb ööseks
Antsuka poole!
Aga Jessel on kurb olla.
Ta vaatab läbi akna sinnapoole, kust paistab kodumaja. Emme on ju nii lähedal. Emme ütles, et mine jah, siis tema teeb palju tööd arvutis ja siis on tal homme rohkem aega minu jaoks. Nii see oli, ja mul oli ju nii hea meel, mõtleb Jesse ja vaatab aknast kodumaja poole. Võikski juba homme olla, mõtleb ta.
Antsukal on väga tore emme. Aga ta on võõras. Ja Antsuka issi… tema on eriti tore. Millegipärast teeb see Jesse eriti kurvaks. Võõras tore issi.
Antsukas küsis juba ammu, et kus on Jesse issi.
Jesse rääkis siis kõik, mis ta teadis. Lühidalt öeldes on Jesse elu süsteem väga lihtne. Jesse issi on kaugel ära. Ja Jesse emme on kogu aeg siin.
„Nad on lahku läinud,“ ütles ta Antsukale. „Aga nad pole päris ametlikult lahku läinud.“
„Aa, kas ta tuleb tagasi?“
„Jah, ikka tagasi. Aga ta on välismaal ja seal on tal palju tööd.“
„Mis maal?“
„Ta elab Prantsusmaal. Aga vahepeal käib ta Jaapanis ja Indias.“
„Lahe!“
„Ta reisib ringi, igal pool. Selline ta töö on. Väga tähtis töö, sellepärast ta ei saagi siin olla.“
„Mis see tähtis töö on?“
„Ta on natuke meremees ja natuke teadlane.“
„Kas ta uurib merd?“
„Jah, ta uurib merd. Ja maid ka. Ja taevast.“
Nii nad tookord arutasid.
Ja nüüd seisab Jesse kardina varjus ja vaatab.
Ühele poole vaadates paistab suur maja paljude aknatäppidega ja üks neist akendest on see, kus emme praegu tööd teeb. Kas emme täna kodus omale süüa teeb?
Teisele poole vaadates, otse siinsamas, on Antsuka ema ja isa. Võõras tore kodu. Antsuka isa aitab praegu köögis Antsuka emal süüa teha ja Antsukas ehitab legodest maja.
Miks küll minu issil peab nii tähtis töö olema, miks minu issi ei saa lihtsalt niisamuti kodus olla ja emmel süüa teha aidata?! Nii küsib Jesse endalt.
Aga on üks asi, mis kurva tuju ikka ära ajab. See on kartulipudru ja seenesousti lõhn. „Sööma!“ tuleb hõige köögi poolt. Ja see ajab kurva tuju täitsa minema.
TUULE TULEMISE TUNNE
Kas sa tead seda tunnet, kui haigus tulema hakkab? Kui miski kraabib ja kibeleb ja võtab hoogu sinu nina ja kurgu sees?
Aga kas sa tead seda tunnet, kui tuul kogub hoogu? Kui maja ümber hakkab aina rohkem vilistama ja raputama? Ja õues on vist jube libe, jää läigib kaugele? Ja selline tunne on, et tuul võib isegi prügikasti maja eest üles tõsta ja garaažirea katusele virutada? Või äkki isegi puu otsa?
Siis on nii hea juua teed.
Kuuma meega teed! Ja mässida mõnus tekk ümber ja lihtsalt köögiaknast välja vahtida. Meie nagunii ei saa suurt tuult muuta, las ta tormab seal! Toas on soe. Toas on haiguse tulemise tunne… aga see on täitsa hea, sest mitte kusagile pole kiiret.
Isegi emmel pole kusagile kiiret.
„Emme, tule vaata!“ hõikab Jesse, ja emme tulebki. Ikka pidžaamas. Terve päev pidžaamas ja sokkides! Niisugune mõnus päev.
Sest seekord jäid emme ja Jesse täpselt koos haigeks. Kust see haigusepisik tuli, sellest Jesse aru ei saa. Öeldakse, et alati tuleb kusagilt pisik. Või viirus. Pisik või viirus? Mis neil vahet on? Ei tea. Aga Jessel on tunne, et haigus ei tule ei pisiku ega viiruse pärast, vaid hoopis kodus olemise tunde pärast. Haigus tuleb selleks, et teki sees puhata ja teed juua.
„Hirmus ilm!“ ütleb emme. Ta vahib õue koos Jessega, köögitoolide peal, ninad vastu klaasi. Emmel ei olegi täna telefoni ligi.
„Miks täna selline ilm on?“ küsib Jesse. „Kust see tuul tuleb?“