Surnute sosinad

1 Nahk. Inimese suurim organ ja samas kõige alahinnatum. See moodustab kaheksandiku meie kehakaalust ja katab täis­ kasvanul umbkaudu kahe ruutmeetri suuruse ala. Struktuuriliselt on nahk kunstiteos, kapillaaride, näärmete ja närvide kogum, mis reguleerib ja kaitseb. See on ühenduslüli meie meelte ja välismaailma vahel, barjäär, kus lõpeb meie individuaalsus, meie mina. Ja ka pärast surma jääb midagi sellest individuaalsusest alles. Kui keha sureb, hakkavad ensüümid, mida elu ohjes hoidis, amokki jooksma. Need ahmivad rakuseinu ja raku vedel sisu pääseb välja. See vedelik kerkib pinnale, kogunedes nahakihtide alla ja põhjustab nende lõtvumise. Nahk ja keha, mis olid seni ühtne tervik, hakkavad eralduma. Tekivad villid. Suured nahalatakad hakkavad liikuma, vajudes keha pealt maha nagu soovimatu kasukas suvepäeval. Aga isegi surnud ja mahakoorunud nahk säilitab oma endised omadused. Isegi siis võib tal olla oma lugu jutustada ja saladused hoida. Eeldusel, et oskame vaadata. Earl Bateman lamas selili maas, nägu päikese poole pööratud. Linnud lendasid tema kohal Tennessee taevas, mis oli pilvitu, ainult lennuki kondensjälg hajus aeglaselt. Earl oli lapsest saadik päikest armastanud. Talle oli meeldinud,