N. linnakesse saabub mõistatuslik isand Tšitšikov, kes asub järgemööda külastama kohalikke mõisnikke, tehes igaühele neist ebatavalise ja sünge ettepaneku. Nimelt soovib külaline osta surnud hingi – pärisorje, kes on siit ilmast lahkunud, aga rahvaloenduse järgi veel elavate kirjas. Uudishimuliku, aga hämmeldunud koorekihi seas hakkab maad võtma umbusk ja rahutus, kui selgub, et kentsakalt suurustleva hoiakuga Tšitšikov ei kavatsegi oma lõppeesmärgilt saladuseloori kergitada ja surnud hingede edasist saatust paljastada. „Surnud hinged“ on ühtaegu salvav pilkelugu ja irooniline vaade ühiskonnale, kus lokkab korruptsioon, ahnus, rumalus ja ülespuhutus. Tänu ajatule ja intelligentsele huumorile ning üleelusuurustele karakteritele on Gogoli meistriteos teeninud kindla koha 19. sajandi vene kirjanduse hiilgavaimate pärlite seas.
