1. PIKK PÄEV JÕUAB ÕHTUSSE
Puhkeruumi vanadusest mõnusalt keha järgi kooldunud oranž sohva oli Ville Karila ülimalt meeldivasse olekusse suigutanud. Ametlikult tegi juhtivkriminaalkonstaabel praegu vastutusrikast mõttetööd, eba ametlikult oli ta aga just nüüd sügavasse unne vajunud. Uneilmas lähe nes oranžile sohvale parv mikrofonidega vehkivaid krimiajakirjanikke, kelle süüdistavad pilgud panid juhtivkonstaabli end ebamugavalt tundma. Karila pidas vajalikuks seletada, et tal on seljataga järjekordne pikk ja töörohke päev. Sellepärast lamaski ta nüüd oma lemmiksohval ega kavatsenud sealt hetkekski tõusta, tulgu või kuul ja tapku. Selge viide „Tundmatule sõdurile“ ei põhjustanud südilt lähemale tunglevais aja kirjanikes lõbusust ega heatahtlikkust, mis ärritas Karilat. Lahtinen, lugupeetud toimetajad, nii ütles nooremseersant Lahtinen! Just siis, kui Karila kavatses alustada loengut oma repliigi tabavusest, hakkas kusagil kaugel telefon nõudlikult helisema. Isegi läbi une tajus Karila, et hääl tuleb valvekorrapidaja mobiilist, millele ta oli aastaid tagasi kaardimängu järgi välja mõelnud nime Must Peeter. Vähehaaval oli see nimi muutunud üldkasutatavaks, nii et enam ei mäletatudki, kes selle välja oli mõelnud. Ja vaevalt mäletas seda Karila isegi. Kui Must Peeter endast märku andis, pidi selle haldaja mis tahes olukorras otsekohe vastama. 15