Proloog N Vihma sadas ladinal, kui Rachel oma auto villa paraadtrepi ette parkis. Tumedad pilved katsid ühtlase tekina taevast. Novembris ei olnudki praktiliselt ühtegi kuiva päeva olnud. Jämedad vihma piisad peksid vihaselt vastu autoklaasi ning tuul keerutas puudelt maha langenud kolletunud lehti halastamatult mööda sillutisega kaetud sissesõiduteed. Rachel toetas käed roolile ja silmitses õues möllavat raju, justkui soovides nende võimsate loodusjõudude meelevalda minekut kasvõi veidigi edasi lükata. Aastaajale omaselt hakkas väljas tasapisi hämarduma. Villa kõik aknad olid aga pimedad. Üksnes maja seinale kinnitatud laternad heitsid sumedat valgust hoone liivakarva fassaadile, andes sellele sombuse sügisilma taustal salapärase ilme. Kevini autot hoovis ei olnud. Arvatavasti olid nad Angiega kuhugi läi nud. Oli ju ikkagi reede õhtupoolik. Viivitanud veel mõne põgusa sekundi, võttis Rachel kõrval istmelt vihmavarju ja väljus autost. Vihmavarju avamine oli lootu setu üritus, mistõttu tõmbas ta lihtsalt mantlihõlmad koomale ja jooksis kiiresti trepist üles. Raevuka tuuleiili kiuste õnnestus Rachelil maja uks avada, end selle vahelt sisse pressida ning see taas jõuga kinni suruda, jättes tormi haledalt teisele poole huilgama. Jõudnud maja kaitsvasse rüppe, toetas Rachel vihmavarju seina najale, riputas märja mantli nagisse ja võttis saapad jalast. Ta vajutas lülitit ning nagu võluväel lõi laest rippuv kristalllühter põlema, täites avara halli õdusa valgusega. Viimased kaks aastat ei olnud Rachel enam villas elanud, kuid sellest hoolimata võttis teda iga kord selle maja ust avades vastu kodusoojus, mis ei olnud kadunud siit isegi pärast vanemate surma. 13
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.