ESIMENE PEATÜKK
„Mida me Sir Digby Kirtlingi kohta teame, Dalia?“ küsis kriminaalpolitsei inspektor Jim Castle, kui tema ja seersant Dalia Chen Gloucesteri politseijaoskonna parkla poole kiirustasid.
„Suurt ei miskit, boss,“ vastas naine, „kui välja arvata tõsiasi, et teda nimetatakse ettevõtluse käilakujuks ning talle kuulub Nether Muckletonis suur maja koos maavaldusega. Helistaja oli pisut endast väljas, kuid nagu ma aru sain, oli neil seal toimunud mingi pidu. Sir Digby märkas, et üht ta külalistest polnud juba mõnda aega näha olnud, ja saatis teised teda otsima. Mõningase otsimise järel leiti naine selili puuviljaaias. Alguses arvati, et ta oli šampanjaga liialdades end pildituks joonud, aga kui teda ei õnnestunud äratada, kutsuti kiirabi. Parameedik heitis ohvrile üheainsa pilgu ja kuulutas ta surnuks. Tema arvates võivad surma asjaolud olla kahtlased.“
„Kas me teame, miks?“
„Hetkel meil rohkem üksikasju teada pole, boss.“
„Ma kujutan ette, et see vähendas peotuju,“ tähendas Castle.
„Meil võib ees olla aeglane teekond,“ lisas ta. „On endiselt tipptund, tänavatel on tihe liiklus. Muide, ma saatsin sündmuspaigale Tony Hilli – ta elab seal kandis, niisiis peaks ta enne meid pärale jõudma.“ Castle võttis VW Golfis kaassõitja kohal istet ja kinnitas turvavöö. Talle ei tulnud pähegi küsida, kas seersant teab, kuhu sõita: mida kauem ta temaga koos töötas, seda enam avaldas talle muljet alluva rahulik asjalikkus.
„Linnakeskusest välja jõudes saame päris mitut otseteed kasutada,“ vastas naine mootorit käivitades ja autot parkimisplatsilt välja juhtides. Castle istus ja võttis vabalt, sellal kui seersant autot läbi liikluse suunates London Roadile sõitis. Alles siis, kui ta külla sisse pöörates aeglustas, tähendas Castle: „Suurepärane sõit, Dalia,“ millele juht vastas ühega oma salapärastest naeratusest ning kerge noogutusega, mida mees pidas tänulikkuse märgiks. Seersant aeglustas mööda peatänavat kulgedes veelgi sõitu. „Me otsime Crook Lane’i,“ tähendas ta. „Helistaja sõnul asub see kirikust veidi edasi. Ahaa, seal see ongi.“ Ta osutas vanamoodsale suunaviidale, mis neid paremale juhatas. Selle all andis pisut uuem silt teada: „Muckletoni mõis“.
„Kas me teame, kes meile helistas?“
„Jah, boss. Keegi proua Keene, Sir Digby majapidajanna.“
„Kas majapidajanna oli peol?“
„Ei usu, et külalisena. Arvatavasti anti talle teada, et naine on kadunud, ja kästi otsingus osaleda.“ Nende ette kerkis järgmine silt kirjaga: „Eratee Muckletoni mõisa“, ja seersant keeras rooli vasakule.
„Paistab, et rahapuudust sel Kirtlingil pole,“ tähendas Castle, kui nad lähenesid uhiuuele klantsivale sepisväravale, mille tagant algas majani viiv pärnaallee. Muruga kaetud teeservas seisis politseiauto ja mundris politseinik andis Daliale märku kiirust maha võtta, tundis siis Castle’i ära ning avas puldiga värava. Naine sõitis kiirustamata väravast sisse ja pidas auto kinni.
Castle tegi akna lahti ja küsis: „Kes lisaks patrullpolitseinikele veel kohal on?“
„Seersant Hill saabus umbes kakskümmend minutit tagasi ja doktor Blake jõudis just siia, härra.“
„Aga kriminalistid?“
„Nad on teel. Ja seersant Hill palus mul teile teada anda, et ta seadis kohtumispaiga sisse maja taga vasakut kätt.“
„Tore. Heakene küll, Dalia, lähme ja uurime, mida meie tunnustatud politseiarst öelda oskab.“
Maja, punastest tellistest kuninganna Anne’i ajastu stiilis häärber, oli kahest küljest täiendust saanud pealtnäha hiljuti ehitatud tiibadega, mis ulatusid poolkaarekujulise kruusatatud eesõue servadeni; seda piiri tähistasid kindla vahekaugusega paigutatud pelargoonipotid. Dalia juhtis auto patrullpolitseinikult saadud juhiseid järgides maja taha, peatas selle mitme juba seal seisva auto kõrval ja seiskas mootori; Castle tundis nende seas ära doktor Blake’ile kuuluva sõiduki. Nad kõndisid ümber maja välisukseni, kus neid tervitas järjekordne patrullpolitseinik, kes suunas nad hoone teises servas kerkivas müüris oleva värava juurde; selle ette oli veetud sinivalge teip.
„Laip on seal, boss,“ ütles mees Castle’ile. „Doktor Blake uurib seda. Sir Digby ja ta külalised on majas.“
„Ma saan aru, et siin toimus pidu. Mis külaliste autodest sai?“ tundis Castle huvi, märgates, et ainsaks autoks sissesõiduteel on hõbehall universaalkerega Volvo. „Ärge öelge, et neil lubati juba koju minna.“
Politseinik raputas pead. „Mõned neist elavad külas, niisiis tulid nad arvatavasti jala. Volvo oli meie saabudes juba siin ja minu teada kuulub see härra Philip Montwellile, kunstnikust härrasmehele. Seersant Willis paneb koos seersant Hilliga majas andmeid kirja.“
„Selge. Ma arvan, et me heidame kõigepealt ohvrile pilgu peale ja uurime, mida doktor Blake’il öelda on.“
„Muidugi, boss. Konstaabel Kelly näitab teile, kuhu minna. Susan!“ Ta andis noorukesele värava juures seisvale politseinikule märku ja too kergitas linti, et nad läbi lasta.
„Minge seda rada mööda kasvuhoone taha, härra, ja siis edasi, kuni jõuate puuviljaaeda,“ ütles naine. „See … tähendab, tema asub päris kaugel, üsna järsu kallaku servas, õunapuu all.“
„Te olete surnukeha juba näinud?“
„Jah, härra.“ Naine krimpsutas kergelt nägu ja inspektor märkas, et ta oli kaamevõitu.
„Te olete vist politseis uus?“
„Üsna uus, härra.“
„Kujutan ette, et te pole eriti palju surnuid näinud?“
Naine punastas kergelt ja manas näole vabandava naeratuse. „Tegelikult on see minu jaoks esimene,“ tunnistas ta kohmetult.
„Noh, ma ei hakka teesklema, et sellega harjub, aga ajapikku väike karastumine siiski tekib,“ julgustas mees teda.
„Küllap vist, härra. Tänan!“
Kostis lähenevate sõidukite mürinat ja Castle heitis pilgu selja taha, nähes maja tagant välja ilmumas kahte väikest kaubikut.
„Kriminalistid saabusid,“ tähendas ta. Ta hoidis hääletooni ükskõiksena, ehkki tundis ühe auto roolis ära Sukey Reynoldsi. See oli jabur, kuid ta tajus alati soovi Sukeyt tema töö ebameeldivamate külgede eest kaitsta. Naine oli enam kui korra tunnistanud, et näeb vahel õudusunenägusid, milles osalevad mõned võikamad laibad, millega ta oli kokku puutunud. Castle võttis end kokku, et mitte temaga rääkima minna. Ta ei saanud ju niimoodi ainult Sukeyle tähelepanu pöörata.
„No nii,“ ütles ta asjalikult, „mis me siin niisama passime. Lähme, Dalia.“ Nad astusid rajale, millele konstaabel Kelly oli osutanud. Veidi eemal ootas neid järjekordne üle raja veetud sinivalge lint, mis takistas pääsu puuviljaaeda. Nende lähenedes ilmus põõsaste vahelt välja doktor Blake, käes kott. Mees kummardus, et lindi alt läbi pääseda, ja tervitas neid oma tavapärase reipa naeratusega.
„Seekord on tegu lihtsa ja konkreetse juhtumiga, Jim,“ tähendas ta. „Naine on selle puu taga,“ jätkas ta peaga üle parema õla osutades. „Kägistatud, arvatavasti ta enda kuldkaelaketiga.
Kaelal on tugevad marrastused: on võimalik, et see mees kasutas keti tagant pingule vedamiseks pastakat või mingit pulka.“
„Mees?“
„Mõrvar muidugi. Kui seda just naine ei teinud,“ lisas Blake. Ta silmad särasid kuldraamiga prillide taga ulakalt. „Ei saa ju asjadesse seksistlikult suhtuda.“
„Sa ei taha ometi tõsimeeli väita, et seda võis teha naine?“ küsis Castle. „Esimese hooga ei meenu mulle ühtki naissoost kägistajat.“
„Oh, ohver on üsna õbluke, niisiis võis mõni jässakama kehaehitusega talutüdruk sellega toime tulla küll. Igaks asjaks on esimene kord.“ Mees kadus reipalt lehvitades mööda rada värava suunas.
„Noh, jääme siis lootma, et tal oli lihtsuse ja konkreetsuse osas õigus,“ tähendas Castle õlgu kehitades, kui nad Daliaga lindi alt läbi pugesid.
Kohtumispunkti poole minnes heitis Sukey Reynolds pilgu inspektor Castle’i ja seersant Cheni eemalduvate kogude poole ja koges tuttavlikku armukadedustorget. Jaoskonnas leidis üksjagu arutamist teema, kas Jim võiks Daliale meeldida. Ta käitus küll Jimiga suheldes alati professionaalselt, kuid keelepeksjad olid valmis selle tema läbitungimatuse arvele panema. Sukey Dalia tunnete vastu huvi ei tundnud, temale valmistas muret Jimi reaktsioon kahtlemata võluvale noorukesele seersandile. Kuni viimase ajani oli sedalaadi juhtumitega tegelemisel Jimi kaaslaseks olnud ta vana semu, seersant Andy Radcliffe, kuid tema osales parasjagu mingil kursusel ja viimasel ajal oli korduvalt Jimi paariliseks määratud just seersant Chen. Sukey tabas end selles, tõsi küll, mõnevõrra põhjendamatult, süüdistamas peainspektor Lordi. Ta võiks saata kellegi teise, ta teab, mis laadi on Jimi ja minu suhted, mõtles naine pisut kurjalt, kuid noomis end kohe oma
rumaluse pärast. Nagu oleks inimesel, kes täitis selliseid ülesandeid nagu Lord, aega sedalaadi asjade üle pead murda.
„Kas miski teeb muret?“ Mandy Parfitti, teise kriminalisti hääl tõi ta järsult käsil oleva töö juurde tagasi.
„Mõtlesin just, kas peaksime distantsi hoidma, kuni kriminaalpolitsei on sündmuskoha üle vaadanud,“ kiirustas Sukey selgitama, olles enda peale pahane, et oli lasknud tunnetel tähelepanu töölt kõrvale juhtida. Oli hetki, mil Jimi soov nende suhet varjata teda ärritas, eriti olukordades, mil kolleegid poetasid salakavalaid vihjeid, mis andsid mõista, et tegelikult on see kõigile teada.
Mandy vastas tema viletsavõitu vabandusele kergitatud kulmude ja silmanurgast heidetud pilguga. „Nii see tavaliselt käib küll,“ tähendas ta.
Sukey muigas kohmetult. „Tõsi ta on,“ kostis ta totakalt.
Nad avasid oma furgoonid ja tõmbasid selga kaitseriietuse. Lähenedes väravale, mille juures konstaabel Kelly endiselt vahti pidas, kohtusid nad kotti kandva doktor Blake’iga. „Seekord ei ole midagi eriti jubedat,“ tähendas too. „Üksnes näost väheke sinine ja silmad punetavad – teiesuguseid vanu kalu ei peaks see kohutama.“
Kolm naist vahetasid politseiarsti silmist kadudes pilke. „Kas ma kujutan seda endale ette või kõlas see nii, nagu ta lausa paluks vabandust?“ küsis Mandy.
„Pigem tundus ta pettunud olevat,“ arvas Sukey. „Mida võikam lugu, seda enam see talle meeldib. Ära ole nii kohkunud näoga, Susan,“ lisas ta ja nooruke politseinik naeratas vastuseks jõuetult. „Ta pole päris tundetu, see on lihtsalt tema viis pingeid maandada. Me kõik teeme seda.“
„Siit tulevad Suur Uurija ja tema ustav abiline,“ tähendas Mandy vaikselt, kui inspektor Castle käänaku tagant nähtavale ilmus, seersant Chen kannul. „Loodetavasti pole nad liigse ringi tatsamisega tõendeid ära rikkunud,“ lisas ta kiusakalt.
„Nad pole ju mingid amatöörid,“ sõnas Sukey teravalt.
„Oh, vabandust, ma ei tahtnud kedagi solvata!“ pilkas Mandy. Nad seisid värava juures, kui uurijad nendeni jõudsid ja seisatasid, et paar sõna vahetada.
„Te võite nüüd tegutsema asuda,“ ütles Jim oma asjaliku ja ametliku tooniga. „Meie vajame tavapäraseid ülesvõtteid surnukehast ja selle vahetust ümbrusest ning täiendavaid fotosid pärast surnukeha minema viimist. Nagu näete, on rada kõva kattega, kuid maastik kahel pool on niiske, niisiis ehk oskate välja lugeda, kustkaudu ohver ja tapja mõrvapaika jõudsid. Võimalik, et nad kohtusid seal vastastikusel kokkuleppel või siis järgnes tapja naisele … noh, te olete mõlemad kogenud tegijad, niisiis teate, mida otsida. Lähme, Dalia, me peame majja minema ja uurima, mida Tony Hill meile öelda oskab.“
TEINE PEATÜKK
„Tundub, et ta on vastu hakanud,“ tähendas Sukey ohvri kohal seistes. Nagu surnut nähes ikka, tundis ta, kuidas magu krampi tõmbub, ning hingas end kogudes kiiresti mõned korrad sügavalt sisse ja välja.
„Miks sa seda arvad?“ Mandy tõstis pilgu oma tegevuselt, milleks oli laiba ümber asteplaatide paigutamine. „Aa, ma saan aru, mida sa silmas pead. Küünealused.“
Naine lamas selili väikesel lagendikul õunapuude vahel, parem jalg kahekorra keha alla paindunud ja käed laiali heidetud. Mõlema käe küünealused olid tumepruunid, justkui olnuks naine end asjatult püsti ajada ja ründaja käest vabaks rabeleda üritades surmapiinades maad kraapinud. Raske lehestik varjas osaliselt ta pead ja õlgu ning kaks kriminalisti pidid pisut kummarduma, et surnukeha tervikuna näha. See polnud Sukey praktikas esimene kägistatud ohver; naha sinakas toon ja lõhkenud veresoontest silmadesse tekkinud punased täpid viitasid surmapõhjusele ka ilma pehmesse ihusse lõikunud keti tekitatud marrastusi nägemata. Sukey tabas end Blake’i kommentaari meenutades kergelt muigamas. Mees oli tuntud oma musta huumori poolest, mis aitas sageli süngetes olukordades pingeid leevendada.
Sukey oletas, et ohver võis olla kolmekümne ringis. Ta oli hapra kehaehituse, õrnade näojoonte ja lühikeste tumedate
juustega ning kandis pikka koorekarva puuvillast kleiti, mille alumist serva kaunistas mitu kihti rüüse; sel olid punase paelaga kanditud kolmveerandvarrukad ja sügav kaelus. Surnukehast veidi eemal vedeles sinise paelaga ehitud õlgkübar ja nähtaval olev jalg oli kängitsetud vanamoodsasse kõrge kontsa ja terava ninaga nööpsaapasse.
„Ta on õige õbluke,“ vastas Mandy, korrates doktor Blake’i öeldud sõnu. „Tugeva ründaja korral ei olnud tal mingit võimalust.“
„George Barnes rääkis midagi peo kohta,“ tähendas Sukey. „Põnev riietus päevaseks ürituseks. Või ükskõik milliseks, kui mõtlema hakata.“
„Ehk oli see karneval,“ pakkus Mandy.
„Kolmapäeva pärastlõunal? Veider aeg karnevali korraldamiseks.“
Mandy kehitas õlgu. „Veider aeg igasuguste pidude korraldamiseks, kui tegu pole lastega, aga eks härrasrahvas ole alati vähe imelik olnud.“
„Ma pole kindel, kas Sir Digby päris härrasrahva sekka kuulub,“ poetas Sukey. „Kas tema pole mitte üks neist ropprikastest ärihaidest, kes korjab tiitleid vastutasuks ekspordi suurendamise või poliitilistele parteidele priskete annetuste tegemise eest?“
„Pole aimugi. Hakkame parem tööga pihta.“
Nad alustasid varustuse lahtipakkimist. „No nii,“ ütles Sukey. „On parem, kui me enne lähemale minekut maapinna ja ümbritsevad põõsad hoolega üle vaatame. Otsijad on siin arvatavasti juba üht-teist rikkuda jõudnud ja doktor Blake ei ole ka jalge ette vaatamises kõige hoolikam.“
Naised töötasid mõne minuti vaikides ja metoodiliselt, kuid esialgu ei leidnud nad midagi olulist. Vihma polnud mitu päeva sadanud, kuid turbane pinnas põõsaste all oli pisut niiske, nagu inspektor Castle oli maininud. Sukey kükitas, et silmitseda lähemalt laiba ümbrust, kus maapind tundus olevat enam-vähem puutumata.
„Mandy, tule ja vaata neid,“ kutsus ta, osutades mitmele süvendile maapinnas, kus väikesed rohutuustid ja umbrohud olid osaliselt mullast välja kerkinud. „Ja vaata selle saapa kontsa, see on üsna mullane.“
„Vean kihla, et teise saapaga on sama lugu, ainult me ei näe seda,“ tähendas Mandy. „Ilmselt tekitas ta need augud rabelemise käigus.“
„Tundub, et tapja tuli sealtpoolt.“ Sukey osutas tühimikule põõsaste vahel. Nad kasutasid asteplaate ümber surnukeha liikumiseks, et uurida pinnast naise pea taga. Rohi oli kõvasti muljuda saanud, kuid ehkki nad ala sentimeeterhaaval üle vaatasid, ei leidnud nad midagi, mida võinuks käsitleda jalajäljena.
Sukey tegi parasjagu fotosid, kui ta pilku püüdis midagi säravat, mis jäi poolenisti ohvri käe varju. Ta kergitas kindlameelselt iiveldusega võideldes ettevaatlikult elutut, kuid veel sooja rannet ning nähtavale ilmus klaasitükk. Edasine otsing tõi päevavalgele seni märkamatult õunapuu all vedelenud purunenud pokaali killud.
„Mida sa sellest arvad?“ küsis Sukey.
„See oli pidu, niisiis arvatavasti pakuti ka jooke,“ tähendas Mandy. „Küllap ta jalutas veiniklaasiga ringi ja pillas selle ründamise hetkel käest.“
Sukey raputas pead. „Mulle tundub, et see purunes enne, kui ta selle käest laskis,“ tähendas ta mõtlikult.
„Kuidas sa selleni jõudsid?“
„Esiteks on käe all klaasitükk. On enam kui tõenäoline …“
Sukey kergitas rääkides taas käe mõne sentimeetri võtta maast lahti ja silmitses teraselt peopesa. „Jah, seda ma arvasingi. Siin on lõikehaav. Niisiis hoidis ta ründamise ajal klaasi käes, ehk isegi jõi sellest. Šoki tagajärjel tugevdas ta tahtmatult haaret ja klaas purunes ning tekitas lõikehaava.“
„Ja kui ta samal ajal käed laiali lõi, siis lendas ülejäänud klaas minema ja maandus kohta, kust me selle leidsime,“ järeldas Mandy.
„Arvatavasti on see võimalik. Huvitav, kas see tähendab, et ta ei kuulnud ründaja lähenemist? Me oleme juba tuletanud, et tapja lähenes selja tagant. Või ehk tundis ta ründajat? Võib-olla oli tal mehega riid ja ta surus käe nii kõvasti rusikasse, et klaas purunes enne seda, kui ta vihaga ründajale selja keeras.“
„Ja sel hetkel sai tapjal mõõt täis ja ta kägistas naise surnuks?“
„Ja on võimalik, et võitluse käigus jäi mõni väike klaasikild tapja kingataldade külge,“ jätkas Sukey aina kasvava elevusega. „Samuti võib ta riietel olla veinipritsmeid. Mõtleme sellele veel pisut.“
„Mul on parem mõte,“ tähendas Mandy. „Mis oleks, kui meie teeks oma tööd ja laseksime uurijatel välja mõelda, mis juhtus?“
Sukey puhkes naerma. „Vabandust, ma läksin hoogu. Ma unustan kogu aeg ära, et ma pole kriminaalpolitseinik.“ Aga kui ma oleksin, mõtles ta endamisi, siis töötaksin mina Dalia asemel Jimi kõrval.
Majas ootas rühm tõsise vapustuse üle elanud inimesi parasjagu küsitlemist. Juba välisuksest sisse astudes kuulsid uurijad sellele viitavaid helisid: keegi naine nuttis hüsteeriliselt ja mees püüdis teda lohutada, ehkki ta sõnad jäid suures osas kuuldamatuks.
Seersant Willis juhatas nad inimtühja, luksuslikult, kuid maitsekalt sisustatud võõrastetuppa. „Meie – see tähendab, seersant Hill ja mina – arvasime, et ehk peaksite kõigepealt seda nägema,“ ütles ta ja osutas suurele maalile, mis seisis akna poole suunatud molbertil. Midagi selle juures oli Castle’i jaoks veidralt tuttavlikku, kuid ta napid teadmised kaunitest kunstidest ei lubanud tal sellele põhjust leida.
„Mul on tunne, Dalia, et ma olen seda kuskil varem näinud,“ tähendas ta.
Ta märkas taas naise suu kerget jõnksatust, mis võis viidata naeratamisele. „Võimalik, et te olete näinud midagi sarnast – või siis reprot. See on maalitud Renoir’ ainetel.“
„Ma olen temast kuulnud. Ta oli vist impressionist?“
„Täpselt nii, boss. Üks tema kõige kuulsamatest maalidest kannab nime „Aerutajate eine“. Renoir laskis rühmal oma sõpradel selle jaoks poseerida ja paistab, et Sir Digby tegi sama ning laskis kellelgi originaali aluseks võttes selle koopia maalida. Lisaks,“ jätkas Dalia lõuendile lähemale astudes, „tundub mulle,“ ta sihtis oma saleda sõrmega pildi keskel puidust piirdele naalduva noore neiu kuju, „et tegemist on mõrvaohvri portreega. Ta kannab isegi sarnaseid riideid.“
„Püha taevas, ongi nii!“ hüüatas Castle. „Kui kentsakas!“
Willis nende selja köhatas. „Nagu ma ütlesin, boss, arvas seersant Hill, et peaksite seda nägema: see ongi peo põhjus. Sir Digby korraldas mingi avamistseremoonia, kus šampanja voolas ojadena. Seersant Chenil on õigus, tänased külalised poseerisid kõik selle maali jaoks. Kõik, kunstnik välja arvatud – keegi härra Philip Montwell. Ta ootab koos teistega.“
„Selge pilt. Ma parem räägin seersant Hilliga. Paluge tal siia tulla.“
„Jah, boss.“
Seersant Tony Hill astus sisse, võttis Castle’i näidatud kohal istet ja ulatas talle paberilehe. Hiljuti kriminaalpolitsei seersandiks edutatud noormees oli kolleegide seas tuntud kui Hurmur; hüüdnimi oli tingitud edust, mis saatis teda kergesti mõjutatavatelt naistunnistajatelt oluliste infokildude väljameelitamisel.
„Ma rääkisin kõigiga paar sõna ja panin mõned peamised asjad kirja, härra,“ selgitas noormees sellal, kui Castle pilgu üle nimede ja aadresside libistas. „Nagu näete, elab härra Montwell Cheltenhamis ja George Maggs, üks Sir Digby kõrge lennuga noortest tippjuhtidest, on Londonist. Kõik teised elavad läheduses ja töötavad mõisas.“ Hill jätkas märkmikust ette lugemist. „Tseremooniale järgnes kerge bufee stiilis lõunasöök, kus pakuti veel jooke, ja siis läksid kõik eri suundades laiali, et
mõisa maadel – maavaldus, olgu öeldud, on väga suur – jalutades lõõgastuda. Nad pidid hiljem tee joomiseks taas terrassil kokku saama, ja kõik peale tapetu, preili Una, tulid ka kohale. Mõne aja möödudes muutus Sir Digby murelikuks ning tema ja veel mõned teised läksid naist otsima.“
„Kes ta leidis?“
„Arnold Ashfordi nimeline noormees, üks aednikest. Ta oli teda põõsaste all lamamas leides üksi. Oli soe pärastlõuna ja tema sõnul oli tüdruk tublisti šampanjat pruukinud, niisiis oletas aednik, et ta oli lihtsalt ära vajunud, ning jooksis tagasi, et sellest Sir Digbyle teada anda.“
„Ja mis siis edasi sai?“
„Ashfordi sõnul lõpetas Sir Digby otsingud ja käskis teistel uuesti kurgivõileibadele pühenduda, suundudes ise asja uurima. Mõni minut hiljem tuli ta mureliku moega tagasi ja rääkis majapidajanna proua Keene’iga. Ta ütles teistele, et Una, surnud tüdruk, oli ootamatult haigestunud, ja käskis naisel talle kiirabi kutsuda.“
„Huvitav, miks kiirabi,“ mõtiskles Castle.
„Hea küsimus, härra. Kõik teised kinnitavad siiani Ashfordi lugu – kuigi loomulikult polnud nad kohal, kui ta surnukeha leidis –, kuid sellele küsimusele ei oska vastata keegi peale Sir Digby ja tema ei alandu selleni, et teda hakkaks üle kuulama mingi tühine seersant. Väidab, et tema räägib üksnes kõige suurema ninaga, kelleks peaks tema arvates olema vähemalt superintendant.“
„Noh, hetkel peab ta leppima tühise uurijaga,“ nentis Castle kuivalt. „Mida sa sellest mehest arvad, Tony?“
„Ma ütleksin, et äriasjus on ta ilmselt üsna halastamatu ja päris kindlasti on ta äraütlemata ennast täis,“ vastas Hill. „Ta paistab olevat nõudlik, kuid suuresti siiski õiglane tööandja; tema töötajad räägivad temast lugupidamise, kuid mitte erilise kiindumusega –
välja arvatud majapidajanna proua Keene. Mul on tunne, et sel naisel võib tema vastu nõrkus olla. Ma kahtlustan, et see sell on väikest viisi naistemees; välimus ja isikuomadused igatahes viitavad sellele. Mõistagi on ta juhtunu pärast endast väljas.“
„Selge pilt. Ma kohtun temaga kohe. Aga kuidas on lugu selle kunstnikuga, Montwelliga?“
„Tema käitumise põhjal julgen arvata, et tema isiklik arvamus pildi tellijast ei ole eriti kõrge, ehkki ta hoidus hoolega seda välja ütlemast.“
„Huvitav. Ehk räägin ma temaga enne Sir Digbyga kohtumist paar sõna. Tony, kas sa paluksid tal siia tulla?“