ESIMENE PEATÜKK
„Sellest ma hoiaksin pärast paari napsi küll eemale,“ tähendas maakler Rosemounti Villade rühma kuuluva viktoriaanliku maja esimese korruse köögist alla aeda viivale sepistrepile osutades. „Minu meelest tõeline surmalõks.“ „Kuna mina alkoholi ei pruugi, siis ei arva ma sellest ka probleemi kujunevat,“ vastas Arthur Soames jäiselt. „Ee, jah, loomulikult,“ ütles noormees üksnes õige pisut kohmetudes. Seejärel vabandas ta aia seisukorra pärast. „Eelmine omanik oli vanemapoolne naine,“ selgitas ta. „Naabrid räägivad, et aed oli ta uhkus ja rõõm, kuid ta haigestus artriiti ega tulnud enam selle hooldamisega toime. Siis pidi ta minema hooldekodusse ja suri üsna varsti pärast seda. Ta pärijad soovivad kiiret müüki – muidugi peegeldub see ka hinnas.“ Arthur ei vastanud. Tegelikult ei pööranud ta maakleri jutule erilist tähelepanu. Ta vahtis köögiaknast välja ja oli täielikult süvenenud hooletusse jäetud ja võssa kasvanud aia osas plaanide sepitsemisse. Tema vaimusilmas oli hooldamata muruplats juba sile, haljas ja rohetav nagu Centre Court Wimbledoni turniiri esimesel päeval. Nõgese- ja kassitapurägastiku asemel laiutasid antiikroosid. Eksperdi käega pügatud, pritsitud ja väetatud õuna- ja kirsipuud olid küpsevate viljade all lookas. Lisaks uued püsilillepeenrad ning purskkaevu ja vesiroosidega veesilm. Arthuril oli vähe kirgesid ja üks neist vähestest oli aiandus.