PROLOOG
„See läheb nagu lepse reega.“ Miguel Rodriguez, sõpradele Roddy ja üksikuile valituile ka Õnneseen Roddy, kuna tema ettevõtmised kulgesid alati iseäranis sujuvalt, valas oma kahe kuriteokaaslase klaasid laual ta küünarnuki kõrval seisvast Rioja pudelist täis. Mõistagi polnud see üks ta firma pakutavatest parimatest veinidest, kuna ta teadis väga hästi, et Morris ja Crowson polnud erilised veinigurmaanid. Siiski oli tegemist piisavalt kvaliteetse märjukesega, et seda enne esimese lonksu võtmist hindavalt nuhutada. „Salud !“ hüüatas mees klaasi tõstes ja teised vastasid: „Terviseks!“ Valikuvõimaluse korral oleksid nad oma järjekordse ettevõtmise terviseks rüübanud hoopis paar pinti laagriõlut, kuid Roddy ekspertteadmised kõigi veini puudutavate küsimuste vallas ja tema kontaktid jõukate veiniarmastajate seas olid olnud võtmeks õige mitme erakordselt eduka tööotsa leidmisel, ja mida siis ikka pirtsutada? Nad jõid veini täpselt nii, nagu Roddy oli neid õpetanud, seda keelepäral mekutades ja märjukese ümarat vaevumärgatavat puuviljasust nautides – või siis selle nautimist teeseldes. „Äkki räägid meile üksikasjadest, boss,“ ütles Crowson. Morris, kelle peamiseks ülesandeks oli valvepostil passimine, röövsaagi tassimisel abistamine ja pagemisauto juhtimine, vidutas läikima löödud lauale asetatud paberilehte vaadates silmi. „Ma näen, et sul on selle koha plaan olemas,“ tähendas ta. „Kuidas sul see kätte saada õnnestus?“