1. Kuri kelm ja kange koer
h „Hoi, Kärp! Püüa!“ Priske mees heitis õuna lendu. Teismeline poiss haaras selle lennult, viskas punakale punnile pilgu peale, tõmbas käeseljaga üle ning jäi siis ootavalt saabujaid silmitsema. „Valvekoera andam,“ muheles õunamüüja ja lasi kärul puhata – oli veel liiga varajane aeg, et see turuväravas kellelegi ette jääks. Hetke hinge tõmmanud, tegi ta Kärbile vandeseltslaslikult silma. „Tegelikult on meil sulle ka üks väikene mõistatus.“ Kaupmees vaatas tõstetud kulmuga oma kaaslase poole. Sepasell kissitas silmi, kuid see võis olla ka hommikusest mada last päikesest. Kaupmeeste tööpäev turuplatsil algas varavalges. Valvekoer Kärp alustas oma ise valitud teenistusega samal ajal. „Räägi siis, Gustav ...“ Kaupmees nügis kaaslast küünar nukiga. „Noh,“ alustas sepasell vastumeelselt. „Jaak siin väidab, et sa, Kärp, tead täpselt, kui palju münte kellegi käest läbi käib ...“ „Mitte lihtsalt ei väida, vaid tean. Meie valvekoeral on terane silm,“ täpsustas õunakaupmees. „Nii terane see ka olla ei saa,“ vaidles sepasell. „On. Ma proovisin mitu päeva järele. Iga päeva lõpus küsisin ma Kärbilt, palju raha ma juurde sain ning siis kodus lugesin üle. Ta ei eksinud kordagi.“ 9