LAUPÄEV
Tee talli oli valgustamata ning sügishommikuse hämaruse ajal oli seda üksinda pisut kõhe kõndida. Kambas liikudes ei ol nud aga probleemi ja telefonide taskulambid olid kogu valgus allikaks, mida vaja läks. „Kuulge, aga vaheaeg tuleb siiski päris vinge ju,“ õhkas Meribel. „Vaheaeg suva, aga praktikant on hiljem ka siin. Mis siis, kui ta on mingi imelik?“ muretses Maria. „Mis sellest? Meid on ju rohkem,“ ei näinud Andres mingit probleemi. „Jah, meie ning siis veel Ulrika ja Harri ka. Ta võib olla nii imelik, kui tahab, aga kogu kambast ta jagu ei saa,“ vastas Sig rid raudse enesekindlusega, kuigi ka tema ise kahtles natuke. Ta ei saanud uute inimestega alati kõige paremini läbi, ja mis siis, kui too praktikant Agnes on ikkagi veider? „Olgem ausad, isegi kui ta prooviks midagi imelikku teha, siis Anneli on siin, ta ei luba kellelgi endale pähe istuda,“ lisas Meribel ning see lause muutis Sigridi enesetunde miljon korda paremaks. Tõsi, esiteks on meid rohkem, ja teiseks on meil Anneli. Talli jõudes jäi neile kaminaruumis kohe silma võõras lillat värvi spordikott. Sigrid müksas Meribeli: „Kuule, see ongi vist selle praktikandi, Anna oma.“ 20