1. p EA tükk
Uppumine
Ta ärkas. Pilgutas pilkases pimeduses silmi. Tema suu oli lahti ja ta hingas läbi nina. Ta pilgutas veel korra. Ning tajus, kuidas nirisev pisar teiste pisarate soola üles sulatab. Aga enam ei valgunud kõrist sülge, suukoobas oli kare ja kuiv. Põsed olid pakatavast survest pungis. Suus olev võõrkeha tekitas tunde, nagu tahaks tal pea lõhkeda. Aga mis see on, mis asi see on? Esimene, mida ta ärgates mõtles, oli see, et ta ihkab tagasi. Tagasi pimedasse ja sooja auku, mis teda seni ümbritses. Mehe tehtud süst mõjus ikka veel, aga ta teadis, et valu tuleb kohe tagasi, sest tundis seda aeglaste, raskete löökidena, mis tähistasid pulsilööke, ja tulvava verekohinana ajus. Kus on mees? Kas ta seisab selja taga? Naine hoidis hinge kinni ning kuulatas. Ta ei kuulnud midagi, kuid tajus kellegi juuresolekut. Nagu leopardi. Ta oli kuulnud, et leopard liigub nõnda hääletult, võib oma saagile pimeduses päris ligi hiilida, võib oma hingamist niiviisi kohandada, et hingab sinuga ühes taktis. Hoiab koos sinuga hinge kinni. Naisele tundus, nagu tajuks ta mehe kehasoojust. Mida too ootab? Naine hakkas taas hingama. Ja talle tundus samal hetkel, et ta tajub kuklas kellegi hingetõmbeid. Ta keeras end välgukiirusel ringi ja virutas, kuid tabas õhku. Tõmbus kägarasse, püüdis end tillukeseks teha, ära peita. Kõik asjata.
Kui kaua ta teadvusetu oli olnud?
Uimasti toime hakkas kaduma. See kestis vaid sekundi murd-
osa. Aga küllalt kaua, et aimata, mis järgneb. Et aimata, mis edasi saab.
Võõrkeha, mis naise ette lauale pandi, oli piljardikuuli suurune, läikivast metallist, ning sellesse olid stantsitud augud, kujundid ja märgid. Ühest august ulatus välja punane traat, mille otsas olev silmus tõi tahtmatult meelde jõulupuu, mis vanemate pool jõulureedel, see tähendab seitsme päeva pärast ehtimist ootas. Helkivad kuulid, päkapikud, korvid, küünlad ja Norra lipud. Kaheksa päeva pärast laulaksid nad „Deilig er jorden” ja ta näeks õelaste säravaid silmi, kui nad tema kingitusi avavad. Oli nii palju asju, mida ta oleks tahtnud teisiti teha. Ta oleks tahtnud oma päevi elada tõelisemalt, täiel rinnal, täita need rõõmuga, teistsuguse hingamise ja armastusega. Ta oli seni olnud elus vaid läbisõidul, otsekui ikka veel teel. Oli kohanud mehi, kuid mitte veel seda õiget. Loode, mille ta oli seitsmeteistaastaselt hävitanud, lapsed, keda ta veel polnud sünnitanud. Päevad, mille oli maha visanud lootuses, et paremad ootavad alles ees.
Seejärel ei suutnud ta mõelda muust kui vaid noast, millega teda ähvardati. Ja mahedast häälest, mis käskis tal kuuli suhu pista. Muidugi tegi ta seda, mis tal üle jäi. Peksleva südamega ajas ta suu pärani ja toppis kuuli suhu, nii et traat ulatus välja. Metall maitses kibekassoolaselt nagu pisarad. Siis painutati ta pea kuklasse ja metall kõrvetas nahka, kui talle nuga lapiti kõrile suruti. Lage ja ruumi valgustas taskulamp, mis oli ühes nurgas seina najal. Hall ja kale betoon. Peale lambi olid ruumis valge plastist aialaud, kaks tooli, kaks tühja õllepudelit ja kaks inimest. Tema ise ja mees. Ta oli tundnud nahkkinda lõhna, kui üks sõrm tõmbas kergelt punasest traatsilmusest, mis tal suust välja ulatus. Ja järgmisel hetkel oli tunne, nagu oleks pea lõhkenud.
Kuul oli paisunud ja kiilunud end tema suukoopasse. Aga kui lahti ta suud ka ei ajanud, surve järele ei andnud. Mees oli uurinud tema lahtist suud keskendunult, huvitatud näol nagu hambaarst, kes kontrollib, kas breketid istuvad korralikult. Põgus muie kinnitas ta rahulolu.
Ta proovis keelega ja tundis, et kuulist ulatuvad välja kodarad, mis pressivad vastu suulage, keelt, hambaid ja kurgunibu. Ta püüdis midagi öelda. Mees kuulas kannatlikult tema suust tulevaid artikuleerimata häälitsusi. Noogutas, kui ta lõpetas, ja võttis välja süstla. Tilk süstlanõela otsas säras taskulambi valgel. Mees sosistas talle kõrva: „Ära traati puutu.”
Siis torkas ta naisele kaela. Ja too kaotas paari sekundiga teadvuse.
Ta kuulas oma hirmunud hingetõmbeid ja pilgutas pimeduses silmi.
Midagi tuli ette võtta.
Ta surus peopesad vastu tooliistet, mis oli ta higist niiske, ja tõukas end püsti. Keegi ei takistanud teda.
Ta läks väikeste sammudega, kuni sein vastu tuli. Kobas seina, kuni leidis sileda, külma pinna. Metalluks. Ta sikutas riivi. See ei andnud järele. Lukus. Mõistagi on uks lukus, mida ta õige arvab?
Kas see oli naer, mida ta kuulis, või kajas hääl vaid tema oma peas? Kus on mees? Miks ta temaga niiviisi mängib?
Tuli midagi ette võtta. Mõelda. Aga selleks et mõelda, pidi ta kõigepealt vabanema metallkuulist, enne kui valu ta hulluks ajab. Ta pistis pöidla ühte ja nimetissõrme teise suunurka. Katsus kodaraid. Püüdis sõrmi tagajärjetult ühe kodara alla suruda. Köhahoog tuli peale koos paanikaga, kui ta ei saanud enam hingata. Ta taipas, et kodarad on hingetoru tursesse ajanud ja ta võib varsti lämbuda. Ta lõi jalaga metallust, püüdis karjuda, aga metallkuul summutas hääle. Ta loobus taas. Nõjatus vastu seina. Kuulatas. Kas ta kuuleb vargsi hiilivaid samme? Kas mees liigub ruumis ringi, mängib temaga pimesikku? Või on see ta oma veri, mis kõrvus kohiseb?
Ta valmistus valu saabumiseks ja surus suu kinni. Tal õnnestus kuuli kodaraid vaid õige pisut tagasi suruda, kuni need ta suu taas lahti pressisid. Kuul oleks nagu suus pulseerinud, muutunud rauast südameks, ta oma ihuliikmeks.
Midagi ette võtta. Mõelda. Vedrud. Kodarad on vedrustatud.
Need avanesid, kui ta traadist tõmbas.
„Ära traati puutu,” oli mees öelnud.
Miks mitte? Mis siis juhtub?
Ta vajus seina mööda alla ja istus maha. Betoonpõrandast õhkus jääkülma rõskust. Ta tahtis karjuda, kuid ei suutnud. Vaikus.
Hääletus.
Talle tulid pähe sõnad, mida ta oleks pidanud lausuma, kui oli koos kallite lähedastega, ja mitte täitma koosolemise vaikust sõnadega, mis talle midagi ei tähendanud.
Polnud pääsu. Vaid tema ise, hulluksajav valu ja pea, mis tahtis lõhkeda.
„Ära traati puutu.”
Kui ta traadist tõmbaks, klõpsataksid ehk kodarad kuuli sisse tagasi ja ta pääseks valust.
Mõtted keerutasid samas ringis. Kui kaua ta seal olnud on?
Kaks tundi? Kaheksa tundi? Kakskümmend minutit?
Kui see oleks niisama lihtne, et võiks vaid traadist tõmmata, siis miks ta seda juba teinud ei ole? Peast põrunud tüübi hoiatuse pärast? Või on see osa mängust, et ta laseks end ninapidi vedada ega lõpetaks täiesti asjatut valu? Või seisneb mäng selles, et ta trotsiks hoiatust ja tõmbaks traadist, selleks et … juhtuks midagi kohutavat. Mis see olla võiks, mida kuul endas veel peidab?
Jah, see oli mäng, julm mäng. Sest ta oli sundseisus. Valu oli väljakannatamatu, kõri paistes ja varsti lämbub ta surnuks.
Ta püüdis jälle karjuda, aga see kostis nagu nuuksatus, ja ta pilgutas üha silmi, ilma et enam oleks pisaraid tulnud.
Sõrmed leidsid traadiotsa, mis rippus suust välja. Ta tõmbas ettevaatlikult traadist, nii et see tõmbus pingule.
Selge see, et ta kahetses kõike tegemata jäänut. Aga kui askeetlik elu oleks aidanud tal pääseda, siis oleks ta selle valinud. Ta tahtis vaid elada. Ükskõik millist elu. Nii lihtne see oligi.
Ta tõmbas traadist.
Kodaratest sööstsid välja nõelad. Need olid seitsme sentimeetri pikkused. Neli neist tungisid kummassegi põske, kolm põsekoo-
bastesse, kaks üles ninakäiku ja kaks läbistasid lõua. Üks nõel torkas läbi söögitoru ja üks parema silmamuna. Kaks nõela tungisid läbi suulae tagaosa ajju. Aga mitte see ei olnud surma põhjus. Takistava metallkuuli tõttu ei saanud ta haavadest suhu tulvavat verd välja sülitada. Seetõttu valgus veri hingetorru ja edasi kopsu, mille tagajärjel ta verest enam hapnikku ei saanud, mis viis omakorda südame seiskumiseni ja tekitas tserebraalse hüpoksia, nagu kohtumeedik oma aruandes kirjutas, niisiis aju hapnikupuuduse.
Teisisõnu: Borgny Stem-Myhre uppus.
2. p EA tükk
Valgustav pimedus
18. september
Päevad on lühikesed. Väljas on endiselt valge, aga siin montaažiruumis valitseb igavene pimedus. Töölambi valgel paistavad inimesed seinale kleebitud piltidel nii ärritavalt rõõmsad ja puhtsüdamlikud. Paistavad nii ootusrikkad, nagu oleks endastmõistetav, et nad elavad edasi, tasaselt ja katkematult, nagu viibiksid tüünes ajameres. Ma olen lõikunud ajalehti, lõiganud välja vapustatud perekonnast rääkivad pisaraid kiskuvad lood ja toimetanud tekstist välja laibaleiu verised üksikasjad.
Olen võtnud vaid hädavajaliku foto naisest tema õitseeas, mille mõni sugulane või sõber on pealetükkivale ajakirjanikule loovutanud, pildi ajast, kui naine naeratas sellise näoga, nagu arvaks, et on surematu.
Politsei ei tea suurt midagi. Veel mitte. Aga varsti on neil materjali juures, mille kallal töötada.
Mis see on ja kus see pesitseb – see, mis teeb inimesest mõrvari? On see kaasasündinud, mõnes geenis peidus nagu päritud võimalus, mida mõnel on ja teistel pole? Või on selle tinginud vajadus ja see on kujunenud välja maailmaga kohtudes kui ellujäämisstrateegia, ellujättev haigus, ratsionaalne hullus? Sest täpselt nagu haigus pommitab keha palavikuga, on ka hullus hädavajalik pelgupaik, kuhu inimene end ikka ja uuesti saab barrikadeerida.
Isiklikult arvan ma, et tapmisvõime on igiomane igale tervele inimesele. Meie elu on võitlus kasusaamise nimel ja sel, kes ei suuda oma ligimest tappa, ei ole õigust elada. Tapmine on ju niikuinii vaid vältimatuse ennetamine. Surm ei tee kellelegi erandit, mis on väga hea, sest elu on valu ja kannatus. Kui nii võtta, siis on iga tapmine halastustegu. Vaid siis ei tundu see nõnda, kui päike sul nahka soojendab, tunned huultel vulisevat vett, tajud iga südamelöögiga idiootlikku elujanu ja oled isegi väikese ajapikenduse eest valmis maksma kõigega, mida elus oled saavutanud: väärikusega, positsiooniga, põhimõtetega.
Sellisel hetkel tulebki jõuliselt sekkuda, hüljata petlik ja pimestav valgus. Ning siirduda külma, valgustavasse pimedusse. Ja tunnetada selle kõva tuuma. Tõde. Sest just seda tahtsin ma leida. Ning leidsingi. See ongi see, mis teeb inimesest mõrvari.
Aga minu elu, kas ka mina pean seda tüüneks ajamereks?
Sugugi mitte. Õige pea vedelen ka mina koos selle pisikese näitemängu teiste tegelastega surma prügihunnikus. Aga ükskõik missuguses lagunemisjärgus mu keha ka ei ole ja ka siis, kui sellest on alles vaid luukere, on sel naeratus näol. Sest selle nimel ma nüüd elangi ja see on minu eksistentsi ainus õigustus, minu võimalus puhastuda, alandusest vabaneda.
Aga see on vaid algus. Nüüd kustutan lambi ja lähen välja päevavalguse kätte. Vähesesse allesjäänud valgusesse.
3. p EA tükk
Hongkong
Esimese hooga vihm järele ei andnud. Ega ka teisega. Vihm lihtsalt ei lakanud. Nädalast nädalasse kallas sooja, märga vihma. Maapind vettis läbi, kiirteed uhuti minema, rändlinnud lakkasid rändamast ja teati rääkida putukatest, keda iial varem nii kaugel põhjas polnud nähtud. Kalender väitis, et on talv, aga vähe sellest, et Oslo muruväljakud olid lumetud, need polnud isegi koltunud. Need olid rohelised ja peibutavad nagu Sogni tehiskattega staa-
dion, kus lootuse kaotanud tervisesportlased lasksid Dæhlie dressis sörki ja ootasid asjatult lumeilma, et saaks Sognsvanni suusatama minna. Vana-aastaõhtul oli udu nii tihe, et Oslo südalinna raketikõma ulatus Askerini välja, aga isegi neist rakettidest, mis oma õuemurult lendu lasti, ei paistnud sabaotsagi. Sellele vaatamata lasksid norralased sel õhtul vastu taevast kuuesaja krooni eest rakette majapidamise kohta, nagu selgus ühest tarbijauuringust, mis tõi välja ka fakti, et nende norralaste arv, kes realiseerivad unistust valgetest jõuludest Tai valgetel randadel, on kõigest kolme aastaga kahekordistunud. Aga paistis, nagu oleks ka Kagu-Aasia ilm end segi kamminud: ähvardavad pookstavid, mida muidu nägi ilmakaardil vaid taifuunihooajal, olid nüüd Hiina mere ääres ridastikku. Hongkongis, kus veebruar on harilikult üks aasta kuivemaid kuid, sadas sel hommikul paduvihma ja viletsa nähtavuse tõttu pidi Cathay Pacific Airwaysi reis nr 731 Londonist tegema veel ühe tiiru, enne kui Chek Lap Koki lennuväljale maanduma suundus.
„Olge õnnelik, et me vanale lennuväljale ei maandu,” lausus hiinlase välimusega reisija Kaja Solnessile, kes käsitugedest nii kõvasti kinni hoidis, et sõrmenukid olid valged. „See oli keset linna, nii et oleksime kergesti mõnda pilvelõhkujasse põrutanud.”
Need olid esimesed sõnad, mida mees lausus sestsaadik, kui nad kaheteist tunni eest õhku tõusid. Kaja haaras ahnelt võimalusest keskenduda muule kui turbulentsi sattunud lennukile:
„Tänan, sir, see rahustab tõesti. Kas te olete inglane?”
Mees võpatas, nagu oleks Kaja talle kõrvakiilu andnud, ja Kaja mõistis, et on meest surmani solvanud oletusega, et too võiks kuuluda endiste kolonisaatorite hulka. „Ee … võib-olla hiinlane?”
Mees raputas kategooriliselt pead: „Hongkongi hiinlane. Ja teie, preili?”
Kaja Solness kaalus hetke, kas ei peaks ütlema „Hokksundi-norralane”, kuid piirdus „norralasega”, mille üle Hongkongi hiinlane pisut aega mõtiskles, pahvatas seejärel võidukalt „ahaa!”, parandas öeldu „skandinaavlaseks” ning küsis, mida naisel Hongkongi asja on.
„Ma otsin meest,” vastas Kaja, vaatas alla tinahallide pilvede poole ja lootis, et ehk ilmub peagi nähtavale kuiv maa.
„Ahaa!” kordas Hongkongi hiinlane. „Te olete väga ilus, preili. Ja ärge arvake, et hiinlased ainult hiinlastega abielluvad.”
Kaja naeratas väsinult. „Hongkongi hiinlastega, mõtlete?”
„Eriti Hongkongi hiinlastega,” noogutas mees ägedalt ja tõstis sõrmuseta käe. „Mina tegelen mikrokiipidega, mu perekonnal on vabrikud Hiinas ja Lõuna-Koreas. Mida te täna õhtul teete?”
„Loodetavasti magan,” haigutas Kaja.
„Aga homme õhtul?”
„Loodan, et olen ta selleks ajaks leidnud ja juba teel koju.”
Mees kibrutas laupa. „Küll teil on tuli takus, preili.”
Kaja lükkas tagasi mehe pakkumise ta autoga ära viia ja sõitis kahekorruselise bussiga linna. Tund aega hiljem seisis ta üksi hotelli Empire Kowloon koridoris ja hingas sügavalt sisse-välja.
Ta oli pistnud võtmekaardi talle antud hotellitoa uksepilusse ja jäi vaid uks lahti teha. Ta sundis kätt lingile vajutama. Seejärel rapsas ta ukse lahti ja vahtis tuppa.
Seal ei olnud kedagi.
Mõistagi ei olnud seal kedagi.
Ta läks tuppa, jättis ratastega reisikoti voodi ette, seisis akna alla ja vaatas välja. Kõigepealt seitseteist korrust allpool sagivale inimmerele ja seejärel pilvelõhkujatele, mis ei sarnanenud sugugi oma graatsiliste või vähemalt pompoossete õdedega Manhattanil, Kuala Lumpuris või Tokios. Need siin nägid välja nagu termiidikuhikud, ühtaegu hirmutavad ja aukartustäratavad nagu grotesksed tunnusmärgid sellest, kuidas inimsugu on võimeline kohanema, et seitse miljonit veidi üle sajale ruutkilomeetrile ära mahutada. Kaja tundis, kuidas väsimus poeb kontidesse, viskas kingad jalast ja matsatas voodile. Kuigi see oli kahene tuba ja neljatärnihotell, võttis meeter kahekümnene voodi enda alla kogu põrandapinna. Ja Kaja mõtles, et peab termiidikuhikutest leidma ühe inimese, mehe, kes ei paistnud olevat kuigi huvitatud, et teda leitaks.
Ta vaagis hetke oma võimalusi: sulgeda silmad või asuda asja kallale. Seejärel võttis ta end kokku ja ajas end püsti. Kooris riided seljast ja läks duši alla. Mõne aja pärast seisis ta peegli ees ja veendus suurema rahuloluta, et Hongkongi hiinlasel oli olnud õigus: ta on ilus. See ei olnud Kaja arvamus, vaid nii lähedal tõsiasjale nagu ilu üldse olla saab. Kõrgete sarnaluudega nägu, ronkmustad ja tugevad, kuid kaunikujulised kulmud lapselikult suurte silmade kohal, mille rohelised iirised särasid noore naise erksa, küpse säraga. Meekarva juuksed ja täidlased huuled, mis tundusid ta laiavõitu suul otsekui teineteist suudlevat. Pikk sihvakas kael ja niisama sihvakas keha, kus pisikesed rinnamuksud paistsid nagu merepinna säbardused täiuslikul, ehkki talviselt kahvatul nahal. Puusanukkide kaar. Pikad jalad, mis sundisid kohale sõitma kaks Oslo modellibürood, kui ta Hokksundis keskkoolis käis, ja tema „ei”-ga pead vangutades leppima. Ja kõige enam rõõmustas Kajat see, kui üks neist lahkudes lausus: „Olgu peale, aga pea meeles, kullake: sa ei ole täiuslik iludus. Sul on väikesed teravad hambad.
Võiksid vähem naeratada.”
Pärast seda oli tal naeratada hoopis kergem.
Kaja tõmbas jalga kaitsevärvi püksid, pani selga õhukese vihmakuue ning hõljus kaalutult ja hääletult liftiga vastuvõttu.
„Chungking Mansion?” kordas vastuvõtutöötaja, suutis peaaegu hoiduda kulmu kergitamast ja näitas käega: „Kimberley Roadi mööda Nathan Roadile ja siis vasakule.”
Kõik Interpoli liikmesriikide majutusasutused ja hotellid kohustusid välismaalasi registreerima, aga kui Kaja oli helistanud Norra saatkonna sekretärile, et kontrollida viimast elupaika, kuhu tema otsitav mees oli registreeritud, siis seletas talle saatkonnasekretär, et Chungking Mansion ei ole hotell ega ka mansion, see tähendab häärber. See on kobar poode, kioskeid, restorane ja tõenäoliselt üle saja tegutsemisloaga ja -loata majutusasutuse, kus on voodikohti kahest kahekümneni, mis paiknevad nelja hiigelsuurde kõrghoonesse hajutatult. Väljaüüritavad ruumid ulatusid lihtsatest, puhastest ja meeldivatest kuni rotiurgaste ja ühetärnikongideni. Ning mis kõige tähtsam: mitte kuigi nõudlik mees võis Chungking
Mansionis nii magada, süüa, elada, töötada kui ka paljuneda ilma kuhikelamust lahkumata.
Nathan Roadilt, siginat-saginat täis äritänavalt, mis kubises firmakaupadest, säravatest fassaadidest ja kõrgetest poeakendest, leidis Kaja Chungkingi peaukse. Ning sisenes.
Ta sisenes kiirsöögiasutuste haisupilve, kingseppade haamrilöökidesse, raadiotest tulvavasse muslimi palveüminasse ja kaltsukatest heidetud nukratesse pilkudesse. Ta naeratas segaduses seljakotituristile, kel oli käes Lonely Planet ja jalas optimistlikud laigulised šortsid, kust ulatusid välja valged külmetavad sääred.
Vormiriides valvur heitis pilgu Kaja esitatud paberile, ütles „lift C” ja näitas käega koridori lõppu.
Lifti ees oli nii pikk järjekord, et Kaja mahtus peale alles kolmandal katsel ning seisis teiste vahele kiilutult nagisevas ja rappuvas raudkirstus, mis viis mõtted mustlastele, kes matsid oma surnuid püsti.
Öömajaomanik oli turbaniga muslim, kes näitas Kajale silmapilk õhinal pisikest konkut, mille voodijalutsi kohale seinale oli imekombel mahtunud telekas ja peatsi kohale lörisev kliimaseade. Omaniku õhin hääbus sedamaid, kui Kaja tema müügimehejutu katkestas ja näitas talle mehe pilti ja nime, nagu see ta passis võis seista, ning küsis tema asukohta.
Reaktsiooni nähes kiirustas ta lisama, et on mehe abikaasa.
Saatkonnasekretär oli talle seletanud, et oleks „kontraproduktiivne” hakata Chungkingis politseitõendiga vehkima. Ja kui Kaja veel igaks juhuks lisas, et temal ja pildil oleval mehel on viis last, muutus magalaomaniku suhtumine kardinaalselt. Noor Lääne pagan, kes on juba nii palju lapsi ilmale toonud, äratas temas austust. Ta ohkas raskelt, raputas pead ja lausus iga sõna rõhutades kaeblevas inglise keeles: „Kurb, kurb, proua. Nad tulid ja võtsid ta passi ära.”
„Kes?”
„Kes? Triaad, proua. Alati Triaad.”
„Triaad?” pahvatas Kaja.
Mõistagi teadis ta seda organisatsiooni, aga tegelikult oli talle
jäänud mulje, et Hiina maffia tegutseb eelkõige koomiksites ja karatefilmides.
„Palun istuge, proua.” Mees tõmbas rutakalt lähemale tooli, kuhu Kaja istuma vajus. „Nad otsisid teda, ta oli kadunud, nad võtsid ta passi ära.”
„Passi? Miks?”
Mees kõhkles.
„Palun, ma pean seda teadma.”
„Ma kardan, et teie mees mängis hobuste peale.”
„Hobuste peale?”
„Happy Valley. Traavirada. See on hirmus.”
„Kas tal on mänguvõlg? Triaadile?”
Mees noogutas ja raputas mitu korda vaheldumisi pead, et seda fakti kinnitada ja kahetseda.
„Ja nad võtsid passi ära?”
„Ta peab passi võlasummaga tagasi ostma, kui Hongkongist ära tahab sõita.”
„Aga ta võib Norra saatkonnast uue passi hankida.”
Turban vankus küljelt küljele. „Seda küll. Ja valepassi võib siit Chungkingist hankida kaheksakümne Ameerika dollari eest. Aga mitte passis pole asi. Asi on selles, et Hongkong on saar, proua. Kuidas te siia saabusite?”
„Lennukiga.”
„Ja kuidas te siit ära sõidate?”
„Lennukiga.”
„Üks lennujaam. Lennupiletid. Kõik nimed arvutis. Palju kontrollpunkte. Lennujaamas on paljud, kellele Triaad maksab, et nad näod ära tunneksid. Mõistate?”
Kaja noogutas pikkamisi. „Põgeneda on raske.”
Omanik raputas naerdes pead. „Ei, proua. Põgeneda on võimatu. Aga Hongkongis võib end ära peita. Seitse miljonit. Lihtne kaduda.”
Magamatus andis tunda ja Kaja sulges silmad. Omanik vist mõistis seda valesti, sest pani talle käe trööstivalt õlale ja pomises: „Noo-noo.”
Ta kõhkles, kummardus siis lähemale ja sosistas: „Ma arvan, et ta on ikka veel siin, proua.”
„Nojah, muidugi.”
„Ei, ma mõtlen Chungkingis. Ma olen teda näinud.”
Kaja tõstis pea.
„Kaks korda,” ütles mees. „Li Yuanis. Ta sööb. Odav riis. Ärge kellelegi öelge, et mina ütlesin. Teie mees on hea mees. Aga suur pahandus.” Ta pööritas silmi, nii et need kadusid peaaegu turbani alla. „Suur pahandus.”
Li Yuan oli lett, neli plastlauda ja üks hiinlane, kes naeratas Kajale julgustavalt, kui too kuue tunni, kahe portsjoni praetud riisi, kolme kohvi ja kahe liitri vee järel ärkas ropsuga, tõstis pea rasvaselt lauaplaadilt ning vaatas mehele otsa.
„Tired?” naeris mees, näidates puudulikku komplekti esihambaid.
Kaja haigutas, tellis neljanda tassi kohvi ja jätkas ootamist. Tuli kaks hiinlast, kes istusid leti äärde, kuid ei öelnud ega tellinud midagi. Nad ei pidanud teda ühegi pilgu vääriliseks, mis tegi Kajale heameelt. Tema keha oli ööpäeva pikkusest istumisest nii kange, et valutas igalt poolt, millist asendit ta ka poleks võtnud. Ta painutas pead küljelt küljele, et verd kuidagi käima saada. Ja seejärel kuklasse. Kael naksus. Ta vahtis laes sinkjasvalgeid päevavalgustorusid ja langetas uuesti pea. Ning vahtis otse kahvatusse, tagaaetud pilguga näkku. Mees oli peatunud koridoris allatõmmatud teraskardina ees ja kammis pilguga Li Yuani väikest toitlustusettevõtet. Tema pilk peatus kahel hiinlasel leti ääres. Siis kiirustas ta edasi.
Kaja hüppas jalule, aga üks jalg oli surnud. Ta haaras koti ja liipas nii kiiresti kui suutis mehele järele.
„Welcome back,” kuulis ta, kuidas Li Yuan talle järele hüüdis. Mees oli näinud nii kõhn välja. Fotodel oli ta paistnud laiaõlgne ja pikk nagu mastipuu ning TV jutusaates jäi mulje, nagu oleks tool, kus ta istus, valmistatud pügmeedele. Aga Kajal polnud kahtlust, et see on tema: lopergune pöetud pea, esiletükkiv nina, punasekirjud silmavalged ja alkoholis loputatud helesinised
Kaja koperdas Nathan Roadile. Neoonvalgel silmas ta rahvamassi kohal kõrguvat nahktagis selga. Ei paistnud, et mees oleks kiirustanud, aga siiski pidi Kaja tal kannul püsimiseks sörki laskma. Mees pööras rahvarohkelt kaubatänavalt kõrvale ja Kaja venitas vahemaa pikemaks, kuni jõuti kitsamatele tänavatele, kus liikus vähem rahvast. Ta märkas tänavasilti nimega Melden Row. Tal oli kiusatus minna mehe juurde ja ennast tutvustada, et saada see kaelast ära. Aga Kaja oli otsustanud jääda oma plaani juurde: leida mehe elukoht. Vihm oli lakanud ja ühekorraga tõmmati kõrvale pilveräbal, mis paljastas kõrge sametmusta taeva, kus särasid tähed nagu nööpnõelaaugud.
Läinud nõnda kakskümmend minutit, peatus mees järsult tänavanurgal ja Kaja lõi kartma, et on avastatud. Aga mees ei keeranud ringi, vaid võttis midagi tagitaskust. Kaja vahtis üllatunult. Lutipudel?
Mees kadus nurga taha.
Kaja järgnes talle ja sattus avarale väljakule, mis oli täis inimesi, põhiliselt noori. Teisel pool väljakut helendasid laiade klaasuste kohal inglis- ja hiinakeelsed reklaamid. Kaja tundis ära mõne uue filmi pealkirja, mida tal polnud kunagi mahti vaatama minna. Tema pilk leidis mehe nahktagi ja ta jõudis näha, kuidas mees pani lutipudeli võllast ja tühja silmust kujutava pronksskulptuuri alusele. Mees ruttas mööda kahest täis reast ning istus kolmandasse, kus korjas üles ajalehe. Umbes kahekümne sekundi pärast ta tõusis, läks uuesti skulptuuri juurde, haaras möödudes lutipudeli, pistis tagitaskusse ja suundus tagasi sama teed, kust oli tulnud.
Oli hakanud taas sadama, kui Kaja nägi, kuidas mees astus Chungking Mansionisse. Ta hakkas oma kõnet tasapisi ette valmistama. Kuigi liftide juures enam järjekorda ei olnud, läks mees trepist üles, käänas paremale ja kadus pöördukse taha. Kaja kiirustas talle järele ja leidis end äkki inimtühjast räämas trepikojast, mis lehkas väljakannatamatult kassipissi ja märja betooni järele. Ta hoidis hinge kinni, kuid ainus, mida ta kuulis, oli solksumine. Kui
17 iirised. Enesekindel lõug ja üllatavalt malbe ning kaunikujuline suu.
ta oli just otsustanud trepist üles minna, kuulis ta, kuidas allpool paugatas uks. Ta sööstis trepist alla ja leidis ainsa asja, mis võis paukuda – mõlkis metallukse. Ta pani käe lingile, tundis värinat, sulges silmad ja vandus mõttes. Siis rapsas ta ukse lahti ja astus pimedusse. See tähendab: välja.
Miski jooksis tal üle jalgade, aga ta ei karjatanud ega liigutanud.
Alguses arvas ta, et on sattunud liftišahti. Aga kui ta üles vaatas, seletas silm pimeduses tahmunud telliskivimüüre, mida kattis veetorude, juhtmete, väändunud metallijuppide ja roostes ning ümberkukkunud raudtellingute rägastik. See ei olnud tagaõu, vaid paari ruutmeetrine pilu kõrghoonete vahel. Ainsat valgust andsid ülal kõrgel väikses neljakandilises avas helendavad tähed.
Vaatamata pilvitule taevale piserdas midagi asfaldile ja näkku ning ta mõistis korraga, et see on fassaadidelt eenduvatest väikestest roostes kliimaseadmetest pärinev kondensvesi. Ta tõmbus tagasi ja nõjatus vastu raudust.
Ootas.
Ja lõpuks kostis pimedusest: „What do you want?”
Kaja ei olnud mehe häält varem kuulnud. Siiski, ta oli kuulnud seda sarimõrvaritest rääkivas jutusaates, kuid hoopis iseasi oli kuulda seda päriselt. Hääl oli väsinult kare ning jättis mehest vanema mulje kui ta nelikümmend eluaastat seda lubanuksid. Aga samas oli selles ka turvalist ja enesekindlat rahu, mis ei sobinud kokku tagaaetu näoilmega, mida Kaja Li Yuani ees näinud oli. Madal ja soe.
„Ma olen norralane,” ütles Kaja.
Vastust ei tulnud. Kaja neelatas. Ta teadis, et esimesed sõnad on kõige tähtsamad.
„Minu nimi on Kaja Solness. Ma sain ülesande teid üles otsida. Gunnar Hagenilt.”
Mõrvarühma ülema nimi ei tekitanud mingit reaktsiooni. Oli ta ära läinud?
„Ma töötan mõrvauurijana Hageni alluvuses,” ütles Kaja pimedusse.
„Palju õnne.”
„Pole põhjust. Eriti kui olete viimastel kuudel Norra lehti lugenud.” Ta oleks äärepealt keelde hammustanud. Kas ta püüdis teravmeelitseda? Küllap see tuli magamatusest. Või närvidest. „Õnnitlesin sooritatud ülesande puhul,” kostis hääl. „Leidsite mu üles. Võite nüüd tagasi sõita.”
„Oodake!” hüüatas Kaja. „Kas te ei tahagi kuulda, mida ma soovin?”
„Parem mitte.”
Aga sõnad, mille Kaja oli üles kirjutanud ja läbi harjutanud, libisesid juba keelelt: „Tapeti kaks naist. Kohtumeditsiinilised leiud viitavad samale kurjategijale. Muus osas pole meil aga millestki kinni võtta. Kuigi ajakirjandusel on minimaalselt infot, pasundavad nad juba, et tegutseb uus sarimõrvar. Kirjutatakse, et võib-olla inspireerib teda Lumememm. Me palusime Interpolist ekspertabi, aga ka nemad jooksid tupikusse. Ajakirjanduse ja võimude surve on …”
„Vastus on „ei”,” sõnas hääl.
Uks paugatas.
„Halloo? Halloo? Kas te olete seal?”
Kaja liikus kobamisi edasi ja leidis mingi ukse. Avas selle, enne kui hirm temast jagu sai, ja seisis järgmises kottpimedas trepikojas. Ta märkas ülal valgust ja võttis kolm astet korraga. Valgust immitses läbi pöördukse klaasi ja ta lükkas selle lahti. Ta sattus lihtsasse lagedasse koridori, kus oli loobutud kooruvat krohvi asendamast ja seintest õhkus rõskust nagu halba hingeõhku. Vastu rõskust nõjatudes seisis kaks meest, sigaret kõlkumas suunurgas, ja Kajani kandus magusat hõngu. Mehed vaatasid teda kustunud pilgul. Piisavalt kustunud, lootis ta. Lühem mees oli must, aafriklane, arvas Kaja. Pikem mees oli valge, laubal ohukolmnurka meenutav püramiidjas arm. Kaja oli lugenud ajakirjast „Politsei”, et Hongkongi tänavatel on ligi kolmkümmend tuhat politseinikku, mistõttu seda peetakse üheks turvalisemaks miljonilinnaks maailmas. Aga selline olukord oli vaid tänavatel.
„Looking for hashish, lady?”
Kaja raputas pead, katsus usaldustäratavalt naeratada ja käituda nõnda, nagu koolides esinemas käies tüdrukutele alati soovitas: tuleb olla sellise näoga, nagu teaksid, kuhu lähed, mitte nagu oleksid karjast eksinud. Mitte nagu saak.
Mehed naeratasid vastu. Ainus teine uks koridoris oli kinni müüritud. Mehed võtsid käed püksitaskust ja sigaretid suunurgast.
„Looking for fun, then?”
„Wrong door, that’s all,” vastas ta ja keeras ringi, et ära minna. Kellegi käsi sulgus ta randme ümber. Hirm maitses nagu tinafoolium. Teoorias oli ta tugev. Ta oli seda valgustatud võimlas kummimatil instruktori ja kolleegide juuresolekul harjutanud.
„Right door, lady. Right door. Fun is this way.” Näkku uhkav hingeõhk lehkas kala, sibula ja marihuaana järele. Võimlas oli olnud vaid üks vastane.
„No thanks,” vastas ta ja katsus, et hääl ei väriseks.
Must tuli Kaja kõrvale, haaras tal teisest randmest ja lausus häälel, mis tõusis falsetti ja langes seejärel tagasi: „We will show you.”
„Only there’s not much to see, is there?”
Kõik kolm keerasid näoga pöördukse poole.
Kaja teadis, et mehe passis seisab meeter üheksakümmend neli, aga Hongkongi mõõdus uksel seistes paistis ta vähemalt kaks meetrit kümme. Ja poole laiem kui tund aega tagasi. Tema käed rippusid kehast eemal külgedel, kuid ta ei liigutanud, ei jõllitanud, ei õrisenud, vaid vaatas rahulikult valge mehe poole ja kordas:
„Is there, jau-ye?”
Kaja tundis, kuidas valge mehe haare ta randmel tugevneb ja lõtvub, ning märkas, kuidas must mees jalga vahetab.
„Ng-goy,” lausus mees uksel.
Kaja tundis, kuidas meeste käed ta ebaledes vabastasid.
„Tule,” lausus mees ja võttis Kajal õrnalt käe alt kinni.
Uksest väljudes tundis Kaja, et ta nägu hõõgub. Hõõgub ärevusest ja häbist. Häbist selle üle, kui suurt kergendust ta tundis, kui aeglaselt ta aju toimis, kui meeleldi ta laskis mehel lahendada olukorra kahe süütu hašišidiileriga, kes tahtsid teda ainult natuke hirmutada.