SÕJAKUMA
MICHAEL ONDAATJE
SÕJAKUMA Inglise keelest tõlkinud Lauri Saaber
Eesti Raamat Ta l l i n n
OR IGINA A L:
Michael Ondaatje Warlight Alfred A. Knopf New York 2018
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Piibe Kohava K U J U N D A N U D Piia Stranberg TOI M ETA N U D
Copyright © 2018 by Michael Ondaatje A U T O R I Õ I G U S T Õ L K E L E : Lauri Saaber ja OÜ Eesti Raamat, 2019 Kõik õigused kaitstud.
ISBN ISBN
978-9949-683-73-4 (köites) 978-9949-683-74-1 (epub)
www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat
Pühendatud Ellen Seligmanile, Sonny Mehtale ja Liz Calderile kõigi nende aastate järel
„Suuri lahinguid peetakse peaasjalikult topograafiliste kaartide voltide vahel.“
ESIMENE OSA
VÕÕR A D Ü M BE R L AUA
1945. aastal sõitsid me vanemad ära ja jätsid meid kahe mehe hoolde, kes võisid olla kurjategijad. Seda Londoni tänavat, millel elasime, kutsuti Ruvigny Gardens, ning ühel hommikul pani kas ema või isa pärast hommikusööki ette perekondliku jutuajamise, kus rääkisid, et nad lahkuvad meie juurest, kuna sõidavad aastaks Singapuri. Reis ei tule kuigi pikk, ütlesid nad, aga ka mitte lühike. Nende eemal viibides hooldatakse meid mõistagi hästi. Ma mäletan, kuidas selle uudise teatamise aegu istus isa ühel ebamugaval rauast aiatoolil, suvekleidis ema täpselt ta õla taga jälgimas meie reaktsiooni. Õige varsti võttis ema mu õe Racheli käe ja surus oma piha vastu, otsekui püüaks kätt niiviisi üles soojendada.
12
M I C H A E L
O N D A A T J E
Ei Rachel ega mina lausunud sõnagi. Me vahtisime isa, kes kirjeldas põhjalikult nende lendu uue Avro Tudor I pardal, mis põlvnes Lancasteri pommitajast ning suutis välja arendada enam kui kolmesajamiilise tunnikiiruse. Enne sihtpunkti saabumist peavad nad vähemalt kaks korda maanduma ja lennukit vahetama. Ta selgitas, et oli edutatud Unileveri kompanii Aasia-esinduse juhatajaks, karjääri järgmisele astmele. Sellest tõuseb kasu meile kõigile. Ta kõneles tõsisel häälel, ema aga pöördus millalgi kõrvale, silmitsema augustikuist aeda. Kui mu isa oli jutu lõpetanud, sammus ema mu segadust märgates lähemale ja libistas sõrmede nagu kammiga läbi mu juuste. Mina olin tollal neljateistkümneaastane, Rachel varsti kuusteist täis, ning meile räägiti, et puhkepäevadel hakkab meie järele valvama eestkostja, nagu ema teda kutsus. Nad viitasid talle kui kolleegile. Me olime teda juba kohanud – tavatsesime teda hüüda enda leiutatud nimega Koi. Hüüdnimed olid meie perekonnas harjumuseks, mis tähendab, et samuti olid harjumuseks maskeeringud. Rachel oli mulle juba kuulutanud, et kahtlustab teda tegutsevat kurjategijana. Ehkki säärane asjatalitus näis kummaline, oligi elu tol sõjajärgsel perioodil alles meelevaldne ning segasevõitu; seega ei tundunud pakutu meile tavatu. Me leppisime otsusega, nõnda kui lapsed ikka, ja Koi, kellest oli saanud hiljuti meie kolmanda korruse üüriline, tasane kogukas mees, koiliblika sarnane ujedate liigutuste tõttu, tõotas tuua lahenduse. Meie vanemad liigitasid ta nähtavasti usaldusväärseks. Kas Koi kuritegevus oli ilmne nendelegi, polnud me kindlad. Kunagi oli meie perekonda küllap katsutud ka sidusamaks muuta. Puhuti lubati mul minna isaga kaasa Unileveri kontorisse,
S Õ J A K U M A
13
mis nädalalõppudel ja riigipühadel inimtühi, ning kuni tema oli millegi kallal ametis, uitasin mina hoone kaheteistkümnenda korruse hüljatud moega maailmas ringi. Kõik kartoteegisahtlid avastasin olevat lukus. Paberikorvides polnud midagi ja seintel ei rippunud ainsatki pilti, vaid tema kabineti ühel seinal kujutas mahukas reljeefkaart firma tugipunkte võõrsil. Mombasa, Kookossaared, Indoneesia. Kodule ligemal Trieste ja Heliopolis, Benghazi ja Aleksandria, linnade kordon ümber Vahemere, tugipunktid, mida arvasin olevat isa haldusala. Siit määrati sadade, idamaade vahet edasi-tagasi rändavate laevade trümmisisu. Linnu ja sadamaid tähistavad tulukesed kaardil ei põlenud nädalalõppudel, need püsisid pimeduses, umbes nii nagu nood kauged välipostidki. Viimasel hetkel otsustati, et suve viimasteks nädalateks jääb ema maha, vormistama meie üürilise hoolde andmise talitusi ja valmistama meid kumbagi ette uueks internaatkooliks. Laupäeval enne mu isa üksildast äralendu teispoole maailma läksin taas temaga Curzon Streeti lähistel paiknevasse kontorisse kaasa. Ta soovis pikka jalutuskäiku, ütles, et paar päeva jutti lennukis veeta saab olema kehale katsumus. Seepärast viis buss meid loodusloomuuseumini, ning sealt kõndisime Hyde Parki kaudu Mayfairi. Isa oli ebatavaliselt agar ja reibas, laulis ridu Kodust krae ja hinge sain, / Katki kandmaks võõrail mail1, üpris kehklevalt, justkui korrutaks aina mingit rusikareeglit. Mida ta sellega silmas peab, imestasin mina. Pääsemaks hoonesse, kus tema töökontor hõivas kogu ülemise korruse, vajasime minu mäletamist mööda mitut võtit. Ma seisatasin avara kaardi juures, mis püsis üha valgustamata, ja 1
A. E. Housmani (1859–1936) luuletusest. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
14
M I C H A E L
O N D A A T J E
talletasin meelde linnu, mille kohal lennates ta veedab paar ööd jutti. Armastasin kaarte isegi toona. Ta astus mu selja taha ning lülitas sisse tulukesed, nõnda et reljeefkaardil heitsid mäed varje, ehkki praegu ei täheldanud ma niivõrd mägesid, kuivõrd kahvatusiniseks süttinud mereväravaid ja lisaks vägevat laiuvat valgustamata mandrilahmakat. Terviklikku perspektiivi enam ei avanenud, ning ma kahtlustan, et meie Racheliga olime jälginud oma vanemate abielu samalaadse piiratud aimdusega. Isiklikust elust kõnelesid nad meile harva. Me olime harjunud osaliste lugudega. Isa, kes oli olnud haaratud eelmise sõja viimastesse vaatustesse, ei tundnud end vist täielikult meie sekka kuuluvat. Mis puutus nende lahkumisse, siis olime leppinud, et ema sõidab temaga: meie arvates polnud emal – isa naisel – kuidagi võimalik eksisteerida temast eraldi. Häda ja viletsuse, perekonna kokkuvarisemise oht oli väiksem juhul, kui jätta meid maha, sundimata ema jääma Ruvigny Gardensisse meie järele vaatama. Pealegi, selgitasid nad, ei tohiks me uisapäisa loobuda koolist, kuhu meid suurte raskustega vastu võeti. Isa mineku eel embasime kõik teda kobaras, Koi aga oli taktilisel kombel selleks nädalalõpuks pildilt kadunud.
Nõnda algas meie uus elu. Toona mulle üpris uskumatu. Ega ole ma tänini veendunud, kas kätte jõudnud ajavahemik moonutas mind või ergutas takka. Tolle aja jooksul minetasin minusse sööbinud perekondlike mustrite mõõdukuse, mille tulemusel tekkis hiljem ebalus, otsekui ammendanuks ma vabadusedki liialt ruttu. Oma tänases eas olen igatahes suuteline jutustama, mismoodi sirgusime võõraste kaitsvas süleluses. See mõjub nagu väljaselitatud