võib olla … Seal oli üks mängija … Ma ei mäleta ta nime … ja siis üks Kev…“
Selsamal hetkel surus Bun ennast vastu Leoni säärt.
Leon ehmatas nii, et lendas istuli ja lõi selja vastu trepiastet ära. Hetkeks läks tal silme ees mustaks ja siis ilmus sinna Catello Zanetti habemetüükas näolapp.
„Leon,“ ütles ta. „Mis viga?“
„Ei midagi,“ vastas Leon ja hoidis seljast kinni. Kassi pärast oli vestlus allkorrusel läbi ja Leon ei kuulnudki, mida Ronald ütlema hakkas. Siis aevastas ta mõnuga.
„Nüüd teeme nii, et ma keedan sulle sidruniteed ja panen sinna törtsu mett sisse,“ ütles Ronald ja aitas Leoni püsti. „Ja siis poeme kõik põhku.“
Uni oli katkendlik. Leonile tundus, et ta oli iga natukese aja tagant ärkvel, sest peas keerlesid katked Ronaldi ja Catello vestlusest.
Poole kümne paiku tõusis ta voodist ja läks alla hommikusöögile. Ta teretas treenereid, kes olid köögilaua äärde oma kontori üles seadnud. Ronald uuris midagi sülearvutist ja Catello sammus, telefon kõrva ääres, elutoas ringi ning kopsis möödaminnes riiuleid ja seinu.
„Kuidas enesetunne on?“ küsis Ronald ja lükkas lugemisprillid laubale. „On natuke parem?“
„Täitsa okei,“ pomises Leon ja pistis leivaviilu röstrisse. Seejärel napsas pannilt peekoniviilu suhu.
Leivaviilu valmimist oodates valas ta mokakannust kruusipõhja kohvi ja nõristas potist kuuma piima peale. Ta hammustas röstleiba ja kuulas pealt treeneri telefonivestlust, milles kordusid mängijate nimed ja hinnad. Teises otsas võis olla Hammersmith Unitedi spordiboss või lausa juhatuse esimees Jeff Charnock ise. Leonile oli jäänud mulje, et Tagujate rahaline seis ei olnud kiita. Ilmselt ei saanud klubi endale lubada kuigi palju kalleid värbamisi.
„Mis sul täna plaanis on?“ küsis Ronald.
„Pallitrenn ilmselt,“ vastas Leon ebamääraselt ja pingutas, et aevastust tagasi hoida. Ta oli käinud päevade viisi Bromley Parki kolletunud muruplatsil. Vahepeal harjutas ta ühes väiksemas pargis teisel pool The Gladesi ostukeskust, aga seal mahtus kõigest trikitama.
„Tuled sa koju sööma?“ küsis Ronald. „Mõtlesin, et proovin täna kannelloone teha.“
„Misasju?“
„Täidetud pastat. Natuke nagu lasanje, aga teise kujuga.“
Leon rüüpas kruusi tühjaks.
„Ma ostan võibolla poest midagi söödavat,“ ütles ta hajameelselt. „Või siis …“
„Või mida?“
„Võibolla lähen ühe sõbraga keskusesse.“
„See tundub küll tore plaan. Praegu tasub kõiksugu asju ette võtta, enne kui hooaeg jälle pihta hakkab. Siis pole enam muud kui jalgpall.“
Leon proovis kahtesid šortse ja viit T-särki, enne kui oma riietuses kindel oli. Ta sättis juukseid vahaga, aga ei jäänud lõpptulemusega eriti rahule. Soeng nägi välja, nagu oleks pesukaussi kukkunud Baker ennast tema laubal kerra kerinud. Leon piserdas end veel paarist pudelist lõhnapilvega üle, ja siis oli aeg minna. Ronald jõudis veel hüvastijätuks esiku poole viibata, kui Leon välja astus, jättes endast maha sidruni- ja muskuselõhnalise slepi.
Kokkusaamiskohaks oli valitud üks Piccadilly
Circusel asuv spordipood. Leon oleks võinud tundide viisi selle korrustel kolada, aga jäi ootama putsade osakonda, nagu oli kokku lepitud. Ta vaatas seinale asetatud jalatseid, üks värvilisem kui teine, ja teatas müüjale, et ei vaja abi.
Leon istus tumbale ja jõudis proovida vähemalt viitesid putsasid, enne kui Kiara Mbengue saabus, juuksed niisked ja läige põsenukkidel.
„Sorri, et nii kaua läks, kodus oli igavene möll,“ ütles ta ja embas Leoni, kes pidi nuputama, kuhu panna oma käed – kas vöökohale või seljale – ja kui kõvasti ta tohib Amadou vanemat õde pigistada.
„Neid ära küll osta,“ ütles Kiara, kui ta Leonist eemale tõmbus ja tolle vasakus jalas oranži plastjalatsit nägi.
Kiara loetles, mida tasub jalga proovida ja missugune kaubamärk kohe kindlasti ei sobi. Kõigist Kiara soovitatud mudeleist meeldisid Leonile enim putsad, mis olid üleni punase-mustakirjud, korkideni välja.
„Korralik kaup,“ ütles müüja ja ulatas proovimiseks ka teise jala putsa. „Harrastaja jaoks muidugi veidi kallivõitu.“
„Kuulge teie,“ pomises Kiara, ise peegli ees helerohelisi putsasid proovides. „Praegu pole siin tegemist mingisuguse harrastajaga.“
Müüja muigas, ja see oli ilmselge viga. Kiara pidas talle maha epistli selle kohta, et spordipoe töötaja peaks ikka suutma ära tunda Noble League’i eredaimad tähed.
„See kutt,“ ütles Kiara ja osutas Leoni poole, „võib endale osta igasugused putsad, kui ainult tahab.“
„Päris profid,“ ütles müüja, „saavad oma putsad otse tootjalt.“
See oli Kiara jaoks nagu sõja väljakuulutamine.
„Leon Brown,“ ütles ta ja asetas käe Leoni õlale, „ei ole veel otsustanud, missuguse firmaga ta diili teeb.“
„Imepoiss Leon,“ ütles müüja ja paistis olevat kimbatuses. „Muidugi. Ma oleksin pidanud su kohe ära tundma.“
Leon tundis, kuidas puna hakkab kaelalt põskedele tõusma. Nüüd vaatasid teda ka teised kliendid. Mõned sosistasid midagi omavahel ja üks väikemees paistis koguvat julgust, et tulla temalt autogrammi küsima.
Leon pani kiiruga tossud jalga ja tegi kauplusest vaikselt minekut. Ta seisis väljas keset sagivat inimsumma ning lasi silmadega üle postamendil kõrguva tiibadega vibuküti ja inimeste, kes istusid ausammast ümbritsevatel treppidel. Siis jäi ta vaatama arvukatel sõiduradadel eri suundades voogavat liiklust: kahekorruselisi busse, musti taksosid, motorollereid, jalgrattureid ja sõiduautosid üksmeelses kaoses.
„Oli sul seda vaja?“ küsis ta Kiaralt, kui too tema kõrvale ilmus.
„Mida vaja?“
„Hakata eputama.“
„Kes siin eputanud on?“ küsis Kiara. „Ma lihtsalt ütlesin müüjale tõe välja.“
Võibolla see isegi oli tõde. See, et Leon on profijalgpallur. Viieteistaastasena oli tal juba seljataga mitu Noble League’i mängu, aga seda polnud vaja minna võõrastele inimestele tuututama.
Leon mõtles Kiara sõnadele, et tulevikus võiks mõni jalatsitootja olla tema sponsor. See võis isegi võimalik olla, aga siis olnuks vaja, et keegi korraldab tema asju. Kiara oli ükskord Kuldses Putsas pakkunud, et hakkab ise Leoni agendiks, aga hiljem ei olnud nad sellest enam rääkinud.
Kiara oli vaieldamatult südikas. Polnud kahtlust, et tema juba teaks, kuidas oma kliendi eest seista.
Leon vaatas Piccadilly Circuse kuulsal reklaamtablool jooksvaid klippe. Talle meenus beebiraamatu vahelt leitud pilt, mis oli tehtud siinsamas tabloo ees.
Pildistaja, kes iganes see ka polnud, oli seisnud enamvähem samas kohas, kus praegu seisis Leon.
Ta astus ausamba ees oleva piirde juurde, vastu seda olid kunagi toetunud tema ema ja võimalik isa. Allison Browni kõrval poseerinud kuju oli fotolt siiski ära rebitud ja temast polnud jäänud muud tõendusmaterjali kui sõrmeotsad Allisoni õlal. Võimalik, et pildi tegemise ajal oli ka Leon kohal, tõsi küll, pilkude eest varjul, ema kõhus.
„Mida sa siin unistad?“ küsis Kiara ja tõi Leoni mõtted tagasi tänapäeva. „Hakkaks äkki minema? Meil on nii palju vaadata.“
„Kuule,“ ütles Leon. „Kas sa teeksid minust ühe pildi?“
„Jaa. Muidugi,“ ütles Kiara ja seisis Leoni kõrvale.
„Mitte meist koos,“ ütles Leon. „Ainult minust. Sellise pildi, mis on tehtud natuke kaugemalt.“
Kiara vaatas teda, küsiv ilme näol, ja tagurdas paar sammu.
„Veel natuke kaugemale. Nii et videoekraan paistab taustal.“
„See paistab küll.“
„Ja mina pean jääma sellest paremale.“
Leon teadis, mida tahab. Ta tahtis pilti, mille taust oleks sama mis beebiraamatu pildil. Ta tahtis seista täpipealt samas kohas, kus oli omal ajal seisnud tema võimalik isa. Mingil seletamatul põhjusel tundus see oluline.
Kiara võttis Leoni käevangu ja juhatas ta metroojaama suuaugust sisse. Nad läksid trepist alla kaarjasse ootesaali, lipsasid väravatest läbi ning liikusid eskalaatoritel ja kahheltunnelites sedavõrd kaua, et Leon arvas neid juba ringiratast käivat. Lõpuks hüppasid nad Bakerloo Line’i liinile ja tulid maha Waterloos, sest sealt oli kõige lühem maa Thamesi kaldale ja edasi jõelaevapeatusesse. Kui nad mööda vett itta, Greenwichi poole suundusid, vaatas Leon läbi uduse laevaakna vanade kivimajade taga sirguvaid pilvelõhkujaid ja kirikutorne, imedes ise läbi kõrre sinist jääjooki.
Kiara oli pakkunud, et nad teeksid ringi peale kõigile Noble League’i Londoni klubide staadionidele. Enne laevale minekut oli ringreisi-idee tundunud suurepärane. Nüüd raputasid lained vööri ja ühtlasi ka Leoni. Teda ajas öökima. Paremat kätt jääva STOM Moderni juures keeras sisemus peaaegu pahupidi.
Kevadel oli kunstimuuseum saanud talle liigagi tuttavaks. Leon oli sattunud seal silmitsi oma väljapressijaga, ja seal oli Salazar Münchausen avalikustanud, et ostab Leon Browni endale kuuluva King’s Park Angelsi ridadesse.
Õnneks paranes Leoni enesetunne niipea, kui nad väljusid meremuuseumi kaile. Greenwich Unitedi pühamut, legendaarset Green Villat, oli raske leida. Kui nad lõpuks staadioni lääneserva juurde jõudsid, tegi Kiara neist betoonfassaadi ees ühise selfi. Ta soovis taustale ka valgustablood, millel reklaamiti Noble League’i sügisesi mänge: Greenwich pidi hooaja avamängu pidama Tagujate vastu.
Deptfordis haarasid nad tee peale kaasa sušid. Sealt jätkus reis kõigepealt bussiga ja siis metrooga teisele poole jõge, kus oli peaaegu kõrvuti kaks sihtkohta. Barking Albioni ehk Haukujate staadion paistis lohakile jäänud ja kuidagi pisike võrreldes sealsamas lähedal asuva East Ham Athleticsi tuttuue hiigelareeniga. Leon tungles sellega külgnevas poes koos turistidega, näppis võistlussärke, palle, võtmehoidjaid ja muud fännikaupa.
Nad küll ei läinud giidiga ringkäigule mööda Noble League’i suurimat staadioni, aga piilusid siiski ukseaugust selle istmeridu, mille värvidest moodustusid igas tribüünisektoris klubi logo ja nimi.
Tagasiteel läände, Nottinghill Town FC staadioni poole, tegi Kiara lõpuks juttu Amadoust, Leoni parimast sõbrast. Või vähemalt endisest parimast sõbrast. Kas sellepärast oligi Kiara teda ringkäigule kutsunud? Kas ta tahtis Leoni ja oma venna vahel rahu sobitada?
Leoni oli kahtlustatud akadeemias aset leidnud vargustes, kuna varastatud asjad – kõige hinnalisem
neist Tom Wolfe’i Montblanci kell – olid leitud Leoni toast kapist. Hiljem selgus, et teda on süüdi lavastatud. Tänu Leoni toakaaslase Swapnil Kumari detektiivitööle jäi asjade kappi sokutaja videolindile ja paljastati. See oli Amadou Mbengue, viimane inimene, keda Leon oleks kahtlustanud.
„Sa oled kindlasti ikka veel Amadou peale vihane,“ ütles Kiara, kui nad olid metrootunnelist väljunud ja ootasid Oxford Streetil peatuses bussi. „Aga minu arust oleks hea, kui te kokku saaksite ja asjad selgeks räägiksite.“
Leon neelatas. Juhtunu vaieldamatult vaevas teda. Ja mitte vähe.
„Ma usun,“ alustas Kiara pingsalt bussirada ja lähenevate busside numbreid uurides. „Või vähemalt loodan, et te suudate ära leppida. Ja lõpetate oma tobeda tummfilmi.“
„Millest me sinu arust peaksime rääkima? Sellest, et Amadou on täielik tohman või?“
„No kasvõi sellest,“ ütles Kiara ja pühkis minema
Leoni õlale maandunud sitika.
„Mul on lihtsalt jube raske praegu Amadouga kuidagi suhestuda.“
„Ega asi sellest paremaks ei lähe, kui sa teda väldid. Mu vend oskab mõnikord olla tõeline tolvan. Aga tal on väga kahju. Ja ta on sinu järele küsinud. Te olite ju parimad sõbrad.“
See oli tõsi. Õigupoolest tundis Leon Amadoust puudust, aga see kõik oli liiga keeruline. Ta oli üritanud asjale üleüldse mitte mõelda.
„Mõtle kasvõi nii,“ ütles Kiara, „et sa oled väljakul parem, kui ei pea kogu aeg oma pead vaevama.“
„Sa räägid nagu mingi heaolutreener.“
„Ma räägin nagu sõber, kes tahab, et sul poleks asjatut stressi.“
„Praegu stressab mind ainult üks asi,“ ütles Leon. „See, et me seisame valel pool teed.“
„Ära üritagi teemat vahetada.“
„Need bussid siin lähevad Trafalgar Square’i suunas. Meie peame minema Marble Archi poole.“
Nottinghill Towni staadion sai kiiresti vaadatud. Seda ümbritses müür ja kõik väravad olid kinni. Nad veetsid veidi aega Portobello Roadil, sest Kiara tahtis tutvuda seal tänava äärde pargitud kirevate toidukaubikute menüüdega. Oli turupäev, pealegi päikseline. Tänavatel uitas antiigi- ja kirbuturusõpru. Leon jälgis enda ümbrust, nagu oli teinud kogu ringkäigu ajal. Pärast eelmisel hooajal juhtunut oli ta muutunud ettevaatlikuks. Ta ei soovinud mingeid kaameraid ega veidraid vahejuhtumeid, vaid tahtis käia ringi tundmatuna, nagu kes tahes turist.
Nende viimane sihtkoht oli King’s Park Angelsi legendaarne staadion Angel Field, hüüdnimega Ingliveski. See oli varasemast tuttav, sest Leon oli eelmisel hooajal koos Kiara ja Janice Law’ga käinud seal Tagujate võõrsilmängu vaatamas.
Leon tundis mõningast kergendust, kui nad jätsid turusagina selja taha ja sõitsid maapealse metrooga
Ladbroke Grove’ist Shepherd’s Bushi poole, Kiara ja Amadou kodu lähedasse peatusesse. Staadionini jäi sealt alla kilomeetri, nii et nad läbisid jala sama pika maa kui tookord, kui olid käinud matši vaatamas.
Tee peal nägi Leon pubi, mille ees olid toona seisnud
Inglite fännid. Ta arvas ära tundvat ka selle koha, kus nende pihta midagi loobiti – vist tühje plekkpurke –ja kus üks Tagujate ürgvaenlasi hakkas neid taga ajama.
Oli kummaline kõndida Angel Fieldi peavärava ees, kui platsil polnud mängupäeva melu. Jalad olid juba täiesti vedelad, aga Leon tahtis minna ümber areeni ja näha silte, millele olid jäädvustatud aastad, mil klubi oli tõusnud liiga meistriks.
Inglid olid Tagujate emaklubi. Nii oli Hercule Dupont ajalootunnis õpetanud. Ümber staadioni ei saginud turistide horde. Kiara ja Leon olid enamvähem ainsad, kes olid vaevunud end kuumal suvepäeval rohmaka Ingliveski juurde vedama. Leon vaatas rivide viisi tühje piletimüügikioskeid ja suletud luukidega hot dog’i-putkasid. Tänavavalgustite küljes lehvivad punavalged vimplid olid ainsad elumärgid väljakul.
Äärmise kioski kõrvale pargitud Rolls-Royce’i säravvalge värv sädeles vastu. Limusiin näis üksildase ja valesse kohta sattunud võõrkehana.
„On alles pill,“ ohkas Kiara. „Selliseid näeb ainult filmis.“ Ta võttis limusiini kõrval poosi sisse ja palus Leonil ennast pildistada.
Leon klõpsis teha terve hulga pilte ja oli siis valmis lahkuma. Väsimus oli nagu murdlaine peale tulnud. Ja koju – see tähendab Eagerite juurde – oli veel omajagu maad minna.
Staadioni uksest väljus üks tumedas ülikonnas kuju ja võttis suuna nende poole.
„Lähme,“ ütles Leon. „See on kindlasti tema auto.“
Nad jälgisid eemalt, kuidas ülikonnas tüüp lähenes limusiinile. Ust avades vaatas ta korraks Leonile otse silma ja tõstis siis sõrmkindas käe põse ette.
„Mingi rikkuri tõld,“ arvas Kiara, „vist mõni Inglite sponsor või keegi selline.“
Nad jälgisid, kuidas Rolls-Royce tänavale veeres ja kiirendades liiklusse sulandus. Kui auto oli silmist kadunud, pakkus Kiara, et Leon võiks tulla tema vanematele tere ütlema. Lisaks ema-Mbenguele ja isa-Mbenguele pidid kodus olema ka väikesed Demba ja Mariam. See aga oleks tähendanud kohtumist Amadouga, milleks Leon valmis ei olnud. Veel mitte. Pealegi oli ta rampväsinud ja kurk tundus neelates valus.
„Mõni teine kord,“ ütles ta ja mõtles, mis oli just juhtunud. Miski häiris teda. Miski Rolls-Royce’i ja eriti selle juhi juures. Tema žestis. Justkui oleks ta Leoni ära tundnud ja nimme oma näo kinni katnud.