PROLOO G
M
etsiku ükssarviku seljas istuv ratsur kihutas läbi inimtühja kalmistu. Tüdruk oli kontkõhn, ükssarvik pigem luukere kui lihast ja luust olend. Kellelegi silma jäämata möödusid nad puude alla maetutest nagu vaevatud vaimud, pööramata tähelepanu ei õhuelemendi lehesärinale ega tüve ümber põimunud vesikasvude sosinale. Metsaloomad peitsid end nende raevu eest maaelemendi juurte alla. Veripunaste lehtede hõõgus kahvatas nende sügava kibeduse ees. Nad jõudsid puuni, mille tüvi oli sama valge ja sile kui nende enda luud. Kanakulli Viha surus nina vastu puukoore sisse uuristatud kirja:
VEREKUU PÖÖRIPÄEV LANGES LAHINGUS KAOSE KARIKAS
– 11 –