PROLOOG
STOCKHOLM, KUNINGLIK DRAAMATEATER 21:22, NELJAPÄEV, 24. AUGUST 1944
Puust kübaravorm, millele on kinnitatud õhuke puuvillane tüllriie. Harjunud liigutustega võtab Hildur välja vajalikud vahendid. Ta istub ning asetab vormi padjale enda süles, paneb selle kohal tule põlema, et paremini näha. Ta avab karbi, milles hoiab oma knühvimisnõelu, jämedama puitkäepidemega peeneid metall nõelu. Valib hoolikalt, leiab oma lemmiku. Täiusliku vormi saavutamiseks heidab kiire pilgu kandja mõõtudega tabelile enda ees laual. Nõela otsas on vaevumärgatav pisike konksuke, mis haakub hallika juuksekarvaga, mille ta knühvimistehnikas peene võrgu külge kinnitab. Käed liiguvad vilunult, üksteise järel kinnituvad juuksekarvad, ta teab täpselt, mida teeb. Kõigepealt lõuahabe ja siis sama värvi vuntsid. Ta on vuntside kuju paberist välja lõiganud ja võrgu alla kinnitanud. Need koos paruka ja prillidega muudavad kandjat tundmatuseni. Kellekski teiseks. Juuksed. Need määravad, kuidas inimest tajutakse ja meelde jäetakse. Kõige rohkem muudavad välimust just juuksed. Muutumis efekt, muundumine. Ta teab seda. 13