Krisse mõtles memmele ja tajus, et esimest korda suutis ta seda teha ilma halvava kurbuse ja valuta. Igatsus oli alles ja see ei kao kindlasti kunagi, kuigi see ehk mingil ajal ei ole enam lõikavalt valus. Esimest korda üle pika aja tundis Krisse ennast vähemalt mingil määral hästi. Nagu oleks ta natuke aega saanud olla kusagil väljaspool valu ja kurbust. Nagu oleks ta koos aiaga saanud tagasi väikese tükikese memmest.
/…/ Krisse võttis terrassilt ühe toolidest, viis selle puude alla ja vajus istuma. Oksad kaardusid tema üle nagu roosa lagi, mille vahel kumas sinine kevadtaevas. Krisse vaatas ringi, tunnetas aeda kõigi oma meeltega ja jäi siis võimast kaske silmitsema.“
Maija Kajanto Krisse lugude sarjas on eesti keeles varem ilmunud romaanid „Kaneelirullisuvi“, „Datlitalv“ ja „Safranisügis“. „Sidrunikevad“ on neist kõige kurvem. Tommi on haige ja Krisse vanaema sureb. Uus üürnik on teinud kohvikust räpase pitsabaari. Memmest jäi maha salapärane Pajula talukoht, millest pere ei teadnud. Krisse teeb korda
