PUUDUMISTE PÄEVIK
Vahel on nii, et mõni inimene ei ole seal, kus sa tahaksid. Ta puudub. On ära. Kui seda, keda sa armastad, enam ei ole, siis on väga valus. Nutt tuleb peale, unenäod on masendavad, uni läheb ära, pole tahtmist enam üles tõusta ega midagi teha. Isegi mitte rääkida. Söögiisu kaob, või siis tahaks just kogu aeg süüa. Mõni inimene tuleb tagasi, vahel juba sama päeva õhtul või siis järgmisel päeval. Vahel alles tüki aja pärast. Aga on neid, kes ei enam ei tulegi. Neid võib veel ainult unes näha, kui veab (või siis ei vea, oleneb unenägudest). 3
Aga neid saab joonistada, neist kellelegi jutustada, panna kirja, mida sa neist mäletad. Puuduvad inimesed ja asjad jäävad su mõtetesse ja vahel hõivavad need täielikult – või vähemalt peaaegu täielikult –, tunglevad su peas; nõuab päris suurt vaeva, enne kui jõuab kohale see ülikummaline tõdemus, et puudujaid ei ole tõesti enam seal, kus nad olema peaksid. See on töö, mis kestab päevi ja öid. Kõrvalt pole aru saada, millist vaeva sa näed – seda tead ainult sina, aga seletada ei anna seda kellelegi, ja see oleks ka mõttetu, sest vastuseks tuleks ainult jaburusi, midagi selles vaimus, et küll see läheb üle, aeg parandab kõik haavad, ära mõtle sellele, lähme välja. Nutella-saia tahad? Jäätist tahad? Lähme kuskile, mine käi kuskil, öeldakse sulle. Aga nende endiga – kadunud asjade ja inimestega – saab küll rääkida. Siis tulevad nad tagasi, isegi kui teised neid ei näe ega neist midagi ei tea. Sa ei tohi neist mingil juhul kellelegi sõnakestki lausuda. Muide, ei olegi nii halb rääkida nendega, kes ei vasta. Pole ohtu, et teine ütleks sulle midagi, mis sulle ei meeldi, näiteks: ma ei saa, mul on tegemist, ma ei taha sinuga enam koos olla, ära tüüta mind. Muidugi pole see just eriline lohutus, aga siiski 4
soodne juhus, mingigi moodus saada südamelt ära need asjad, mida sa ei suutnud neile öelda või siis unustasid öelda, kui selleks veel võimalust oli. Üks päev tuli mulle mõte, et ehk on nad kõik ikka veel kohal, kõik need puudujad, jäänud liikumatult pidama just sellesse hetke, kui ma neid viimane kord nägin – ootavad mind seal, tarvis ainult nende juurde tagasi pöörduda. Ehk siis selline mõte: hoopis nemad tunnevad minust puudust, mitte vastupidi. Mina olin see, kes jättis nad sinnapaika, kas siis hirmust, valust või sellest, et olin vihane-pettunud-solvunud. Nii võib ju ka olla, eks? Et nad on ikka veel seal, rolleri seljas, kiiver peas, pitsakarp käes; küünitavad aknast välja või siis hüüavad mind ukselt või kõnnivad eemale, seljaga minu poole, või kirjutavad kirjakest kellelegi, kes ei ole mina, või naeravad millegi üle, ainult et mina ei tea, mille üle või kelle seltsis. Ja vahel mulle päriselt tundubki, et ma näen neid; mõnikord on nad koos. No mitte just päris kõik koos. Aga kuidagi kambakesi. Unenägudes või piltidel on nad üheskoos ka siis, kui nad omavahel üldse tuttavadki polnud. Ma märkan neid, nad kaovad sedamaid; mõnikord on nad mu poole seljaga, ütlevad midagi arusaamatut. 5
Või siis on nooremad või hoopis vanemad, kui nad tegelikult olid. Igatahes niipalju on selge, et nad ootavad, millal ma nende juurde tulen. Nii ma siis hakkasingi pidama päevikut, umbes sellist puudumiste päevikut, nagu koolis peetakse – no kui õpetaja küsib: kes täna puudub? Siin tuleb juttu nii inimestest, kohtadest, loomadest kui ka tunnetest. Eks siis ole näha. Kes on puudu. Kui nemad ei tulnud minu juurde, siis lähen mina nende juurde. Sest vaata, seda saab ju ikka teha – minna ise nende juurde, kes on puudu. Hoida neid oma päevikus, anda neile üks kindel, koht, kus nad saaksid olla. Võtame näiteks Marco.