Lars Mæhle
Lars Rudebjer
Vulkaan
„Ärka üles, Rasmus!“ Rasmus võpatas ärkvele. Tom oli ta üles ajanud. Nagu tavaliselt. Nüüd keksis sõber keset põrandat … aga padja peal?
„Tule, mängime, et põrand on laava!“ kutsus Tom.
Rasmus haigutas. „Aga kell on ju alles …“ „Näe! Ma panin terve su toa põranda patju täis!“
Rasmus vaatas imestunult ringi. Koopapõrandal olid laiali mamma Rexi padjad. „Tuleb nii liikuda, et ei puutu põrandat,“ selgitas Tom. „Sest see on hõõguv laava! Seda sa varvaste alla ei taha!“ „No olgu,“ ütles Rasmus.
„Mäng hakkab NÜÜD!
Põrand on laava!“
Siis hüppas Tom padjalt padjale, üritades kõigest väest põrandale mitte astuda. „Kes esimesena toast välja hüppab, on võidumees!“ hüüdis Tom. „Ja seda ütled sa alles nüüd!“ ohkas Rasmus. „Sohk!“
Rasmus hakkas hüppama padjalt padjale. Aga Tom oli juba kaugel ees. „Hi-hi-hii! Mina võidan!“ hõikas Tom. Siis hüppas ta uksest välja. Ja oligi kadunud.
Rasmus läks magamistoast välja ja vaatas ringi. Hm? Kus on Tom?
„Sa sõid Tomi ära, vanaema! Jälle! Sülita ta välja!“ Vanaema Rex ohkas, nõjatus tahapoole ning … SIUHH! lendas Tom ühele padjale ja sealt edasi koopapõrandale.